Kliimasoojenemine nimega Helena?!

Võib-olla ma olen kunagi maininud, ilmselt olen, aga kuna ma 100% ei mäleta ja ma tõesti ei viitsi tervet blogi läbi sirvida, siis igatahes, kui ma siia esmalt tulin, siis mulle lubati leebeid talvekuusid, et väidetavalt on isegi kevadisest jakist küll, et enamasti on isegi see liiast. Milline on reaalsus olnud? Oma kodumaistest talveriietest ma pole küll puudust tundnud, see on tõsi, aga normaalse paksusega jakk/jope küll liiast ei ole. Naersin neile, et kui nad mulle eelmisel aastal rääkisid, et esimest korda on siin nii kehv ilm siinsel talveperioodil, siis ütlesin, et enam ma neid küll ei usu. Johni sõnul tõin mina selle ilma omaga kodumaalt kaasa, ütles, et kui ma siit lahkun, siis võin vabalt selle sita ilma omadega kaasa võtta, sest nemad sellest puudust tundma ei hakka. Ilmatargad ütlesid, et tegemist on kliimasoojenemisega, minu siine pere ütles, et tegemist on Helenaga. Võta siis kinni ja ütle, kus see tõetera on...

Kuna ma kaalusin vahepeal juba tõsiselt oma praegust spordiklubi hüljata, siis käisin neljapäeval prooviks teises spordikas spinningus. Tagasi tulin ma sealt väga mossis näoga, ma ei jäänud absoluutselt rahule. Treener hakkas mulle juba enne trenni algust närvidele käima ning see aina süvenes, kui ta IGA laulu refääni mikrofoni kaasa laulis. Oleks tal siis lauluhäältki olnud. Oh, ei! Teda kuulatas ei tunne mina isegi oma laulmise pärast enam nii suuri süümepiinu. Mitte, et laulmisest vähe oleks olnud, siis lõpuks hakkas ta ka kätega "tantsuliigutusi" juurde tegema. Tunnistan, see juurde laulmine oleks võinud isegi naljakas olla, kui see oleks piirdunud ühe-kahe lauluga, aga igal asjal on minu arvates piirid, eriti kui sa oled treeneriks korraga enam kui 30 inimesele...

Sõbrapäeval sain kaks toredat üllatust. Hommikul andsid mu siinsed kaks kõige väiksemat sõpra mulle väikese kingituse ning hiljem toimetas postiljon Liisu üllatuse ka minuni. Armas!

Eelmine laupäev oli mõnus, tuttavad käisid külas, mina vorpisin kartulisalati kokku, tegime sauna ning tagatipuks otsiti kapis Moe Peenviinavabriku orgaaniline viin välja, jep, võib öelda, et oli üks mahe nädala kuues päev.

Pühapäeval oli mõistuse mõnus ilm! Kuna patt oleks olnud sellise ilusa ilmaga toas istuda, siis kupatasin Lisanni ka välja ning käisime mere ääres jalutamas. Oleks igapäevaselt selline mõnus päiksepaisteline ilm, siis ma ei nuriseks üldse. Kevad on tõesti juba südames.

Teisipäeval sisustas minu õhtut jalgpall. Paljud mõtlevad ilmselt, et ah, vaatas CL, kah asi, eksole. Eksite. Ei vaadanud. Käisin hoopis Springfieldi staadionil jalgpalli vaatamas. Igatahes, siin oli üpris suur jalgpalliturniir (alagrupid, veerandfinaalid, poolfinaalid, finaal) ning mu pereisa võistkond osales ka seal ja ta kutsus koguaeg vaatama. Kord andsin lubaduse, et kui nad finaali jõuavad, et siis ma lähen vaatama. JA NAD JÕUDSIDKI ning see on päris kõva sõna! Mina oli välja reklaamitud võistkonna fotograafina, seega mul oli tõsine vastutus ka kanda. Õhtu juba algas üpris humoorikalt, kuna pereisa läks 1,5h enne mängu algust staadionile ning mina ei tahtnud nii vara kaasa minna, siis pidin hiljem üksinda järgi minema. Seal oli aga üks väike "aga". Nimelt, esiteks, ma polnud kunagi seal staadionil käinud, teiseks, ma polnud kunagi seal linnaosaski jala käinud ning kolmandaks, väljas oli totaalne pimedus. Ma olin enam kui kindel, et ma ei suuda juhtnööre täpselt jälgida ning kusagil teen raudselt vale pöörde (sisimas lootsin, et pööre pole siiski nii vale ega too endaga sama nimelise filmi stsenaariumit kaasa) ja sedasi jõuan alles II poolajaks staadionile. Suutsin ennast ja teisi positiivselt üllatada ning jõudsin viperusteta staadionile ja seda tükk aega enne avavilet! Täitsa uhke olen enese üle.

Tegelikult, üks väike "viperdus" siiski oli. Kuna mul polnud vähimatki aimu, et ma pean sissepääsuks pileti ostma (mis on tegelikult üpriski loogiline, aga kuna kodus ei tulnud see kordagi jutuks, siis ma ei mõelnud sellele üldse).Väravas seisis mul vastas mees, kes kohe üldse ei näinud välja kui usutav piletimüüja ning ma lõõpisin temaga tükk aega, sest ma arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja ning ootab seni kuni ma oma rahakoti kotist välja võtan ja siis tunnitab, et ta teeb tünga. Lõpuks tuli välja, et ta ei teinud nalja ning minul oli päris piinlik, et ma teda kohe ei uskunud vaid hakkasin temaga seal jaurama :D Märgiks ära, et kaua ta seal neid pileteid siiski müüa ei viitsinud ning u 15 minutit peale avavilet kadus ta ära.

Positiivne oli see, et mu pereisa meeskond võitis! Jejeje!!! Seega väga meeldivad emotsioonid teisipäeva õhtusse!

Ühel päeval pidin ühte autorada lapse jaoks kokku panema, aga kuna see on üks paras sitanikats, siis see ei tahtnud üldse koos püsida. Siin olles olen ma õppinud oma keelt hammaste taga hoidma ning tavaliselt mul õnnestub laste läheduses mitte vanduda, aga kuna see asi ajas mind päris närvi, siis ütlesin omaette: "Vana loll asi." Tegelikult küllaltki tagasihoidlik fraas, aga kahjuks 2.aastane sai sellest liigagi hästi aru ning ütles: "Naughty Helena, you have to go on thinking chair." (Meil on laste jaoks tool, mis on järele mõtlemiseks, kui nad sõna ei kuula vms). Mis öelda, lapsel on hea kasvatus :D

Reede oli mõnus! Kokkasime Lisanniga tema pool kodumaise õhtusöögi ja veetsime hästi aega. Ei mäletanudki millal ma viimati kartuliputru ja viinerikastet sõin. Lihtne, aga väga hea!!!

Naersin, et olen soomlaste teejuht ja õpetaja Jersey's. Kuna Essi tahtis väga nädalavahetusel välja minna, siis mul polnud südant, et keelduda. Tavaliselt on siin nii, et ühes kohas on meeletult palju rahvast (loe: tavaliselt Mimosas), aga ma ei tea, laupäeval tundus, et kõik inimesed on väljas pidutsemas, sest kõikides kohtades oli meeletult palju rahvast. Uskumatu! Tegelikult oli üks ütlemata mõnus õhtu! :)

Pühapäeva hommikul peale nelja unetundi tõusin üles, et vaadata meeste murdmasuusatamist. Lõpuks olin väga kuri, et tõusin hommikul kell 7 selleks üles, et vaadata venelaste kolmikvõitu. See oli minu jaoks pettumus, aga ju parimad võitsid.
OM veel nii palju, et enne nende algust kartsin ma, et mul pole väga mahti neile kaasa elada, aga õnneks oli totaalselt vastupidi. Kõikidel hetkel mängis mõni spordiala nii, et sain seda poole silmaga jälgida või siis nii, et panin lapsed ka seda vaatama :D Eks mina olen üks nendes, kes on lapsest peale üles kasvanud, vaadates eestlaste edukat esinemist taliolümpial. Sel aastal oli esimest korda teisiti. Kurb, kohe väga kurb, kuid eks igale langusele järgneb tõus! Lihtsalt, loodetavasti tuleb see tõus ruttu!