Helena ja tema kulli küünised

Eelmisel neljapäeval anti mulle võimalus heategevuslikuks müügiks muffineid küpsetada. Muidugi võtsin võimaluse vastu! Küpsetada mulle meeldib ja kui sel veel õilis eesmärk oli, siis loomulikult olin kahe käega poolt. + müügiletilt olevat need ka väga kiirelt kadunud! Missioon taaskord täidetud!

Möödunud reedel, kui olin töönädala lõppenuks kuulutanud, leidsime Lisanniga, et parim viis on end sushiga premeerida.  Ausalt, annad sushile sõrme, võtab terve käe! Aga selle nimel pole ausalt öeldes ühest käestki kahju. Okei, kehv võrdlus ja veel halvem nali, aga ehk mõistate, et tahtsin sellega öelda, et ma jumaldan head sushit!

Reede hilisõhtul saime viimaks kõik Tuulepealse maa episoodid ka vaadatud. Meil kõigil oli kahju, et üks hea asi jälle otsa sai, aga positiivne on see, et tänu sellele sarjale hakkas perepea palju enam eestlaste ajalugu mõistma ning see puudutas teda päris korralikult.

Laupäeval tegime Lisanniga Jerseys õppesõitu. Nalja rohkem kui naela eest! Kuna ma polnud varem Jerseys rooli taha istunud, siis mõtlesime, et millal siis veel kui mitte nüüd. + vasaku käega pole mingit kunsti käike vahetada.

Ühes asjas olen ma küll selgusele jõudnud, nii harva kui ma siin olles väljas käin, siis pea iga kord on väljas ebanormaalne ilm. Möödunud laupäev polnud ka selles osas mingi erand. Kui pask ilm välja jätta, siis õhtu ise oli V-Ä-G-E-V! Arutasime Lisanniga ka, et viimati oli meil Jerseys peol nii äge siis, kui Liisu oktoobris siin oli, jep, enam kui 6 kuud tagasi. Oli ootamist väärt!

Pühapäeva hommikul otsustas väike härra mind üles ajada. Tuli hommikul vara minu tuppa, hakkas varbaid kõditama ning palus, et ma ärkaksin. Lõpuks, kui suutsin talle selgeks teha, et ma ei kavatsegi veel nii pea oma voodit hüljata, siis kutt loobus ning hakkas hoopis mulle unelaulu laulma. Armas kuubis!
(Reaalsus oli muidugi see, et magama ma enam ei jäänudki, hakkasin hoopis kodumaised sarju vaatama, seega varajasest ärkamisest oli mingitki abi).

Kuna me oleme majas väikeseid ümberkorraldusi teinud ning järgmine samm oli sein ära tapeetida, siis tegimegi sellega pühapäeval algust. Selle tapeedi panek oli paras valu ning lõpuks, kui olime saanud esimese paani ideaalselt seina, tõmbasin mina sellest kogemata küünega üle ning loomulikult jättis see sinna u 15 cm vao sisse. Nii palju siis ideaalsest tapeedi paigaldamisest. Tõmbasime paani maha ning loomulikult mind mõnitati mitu päeva tapeedi rikkumise eest :D

 Eesti Premium liigas löödud värav tähistamine kütab siingi kirgi. Mina polnud seda värava tähistamist ise enne näinud kui mu pereisa seda mulle näitas. Vägev, et ühe U.K suurima spordiuudiste lehelt võib sellist asja leida. Kes pole veel jõudnud videot ise kaeda, siis vaata seda siit.

World best Helena

Kuna teadupärast vastlapäevale järgneb ületõusmispühadeni kestev kevadine suur paast, siis möödunud kolmapäeval küsis perepea minult ootamatult, et millest mina loobun. Esmalt ma ei saanud mõhkugi aru, et millest ja miks ma loobuma pean, aga siis seletati mulle ära, et nad otsustaid seda paastu pisut mugavdada ehk täielikult me lõbustustest ja rammusast toidust ei loobunud, aga mina otsustasin, et ma ei söö kuni lihavõtetini komme/šokolaadi. Mõtlete ehk, et miks ma kommidest/šokolaadist loobusin, tõesti, valik oli mu enda teha, aga siis ma mõtlesingi, et ma pigem loobuma sellistest asjadest, mida muidu mu hing ihkaks väga süüa, seega tegin ise oma elu pisut raskemaks ning kasvatan nüüd oma iseloomu. Kuidas mu iseloomu kasvatamine läheb? Praegu on pisut üle nädala möödas, patustanud ei ole, olen küllalt lihtsalt suutnud kommide ja šokolaadi söömist vältida, aga kuna paast kehtib siiski ainult kahe eelpool mainitud asja puhul, siis jäätist olen küll tavapärasest rohkem söönud :P Aga võrreldes teistega läheb mul vist siiski hästi, sest näiteks perepea loobus kartulikrõpsudest ning ta on omadega küllalt jännis, kurtis, et poes on neist nii raske mööda minna ning ega ta elu pole kodu kapis seisvad kartulikrõpsud lihtsamaks teinud :D

Möödunud reedest sai minust ametlikult supernanny (superlapsehoidja)! Just-just, supernanny! Nimelt perepead lahkusid Jersey'st reedel ning tulid tagasi pühapäeva õhtul, seega olin esimest korda lastega nii pikalt omapäi. Mis seal salata, tegelikult ma muretsesin ikka päris korralikult, sest vastutus oli päris suur. Julgustavalt mõjus muidugi see, et nad ütlesid, et ma olen ainus, kelle hoolde nad julgevad oma lapsed nii pikaks ajaks üksinda jätta.
Laupäeva hommikul käisime kõik koos väikse härra trennis. Jep, 2-aastane käib jalgpalli mängimas! :) Kuna mina käisin seal lastega esimest korda, siis hoopis 4-aastane õpetas mind, et kuhu suunda peab minema ning rääkis mulle, et mis järgmiseks trennis tuleb. Äge, mina olin küll vaimustunud!
Kuna pühapäeval lubasin lapsed kinno viia, et vaadata LEGO filmi, siis põhirõhk oligi sellel. Vahetult enne filmi algust suutsin Lisanni ka kaasa meelitada. Kummardus ja kniks lähevadki talle, sest üksinda oleks palju keerulisem olnud :)
Aga ma ei salga, õhtul, kui perepead koju jõudsid, siis oli kergendus suur. Me olime hakkama saanud! Pinge oli päris suur olnud ning ilmselt oli üks väsitavamaid nädalalõppe, mida ma olen siin veetnud, seega õhtul kukkusin ma voodisse nagu laip.

Kuna lapsesuu on siin kuldne, siis üks pärl, mis seletab postituse pealkirja:

- "You are the world best Helena!" ("Sa oled maailma parim Helena!")
- "Kui palju Helenaid sa tead?"
- "You are the only one." ("Sa oled ainus.")
- "Ja arvad ikka, et ma olen parim?"
- "YES!" ("JAH!")

(Võib-olla mõni satub segadusse seda dialoogi lugedes, et miks ma siis kõike juba eesti keelde ei kirjutanud. Tegelikult meie vestlused näevadki enamasti sellised välja, laps räägib inglise keeles ja mina vastan talle eesti keeles, ta saab kõigest (enamasti, vahel pean asju inglise keelde tõlkima, et ta saaks kiiremini/kergemalt aru) öeldust aru, seega sellised omalaadsed vestlused meil. Vahel mõni, kes meie jutuajamisi kõrvalt kuulma juhtub kõõritab silmasid, et mis asja?!, et üks räägib inglise keeles ja siis teine vastab ei tea mida :D

Nädala teisel poolel oli saarel nn. "kott peal". See nähtavus, mis pildilt näha, see kuulus neil päevadel kategooriasse - hea, sest enamuse ajast oli nähtavus u 15 meetrit. Lennujaama töö oli häiritud ning endalgi polnud neil päevadel jõudu ega tahtmist midagi teha, sest lõpuks enam aru ei saanud, et kas on hommik või õhtu. Nüüd on udu selleks korraks hajunud ning loodetavasti ei tule nii pea tagasi.

Kuna reede õhtul vaatasin mina laste järele, siis tuli Lisanngi mulle seltsi. Mõtlesime, et vaatame üheskoos õudusfilmi, valisime siis "Lovely Molly" välja ning igakord kui tundus (just, tundus, sest tegelikult lõpuks ei juhtunudki midagi nii sellist, mis oleks õigustanud seda peitu pugemist), et hakkab hirmsaks minema, siis toppis üks näo padja taha ja teine tõmbas teki üle pea. Seega, meie stiilis õudusfilmi vaatamine.

Laupäeval juhtus mu lemmikpäikeseprillidega nii, rõhutan, mu lemmikutega! Juhtub, kui oled ettevaatamatu ja lohakas või siis, kui prantsatad oma suure tagumikuga täpselt prillidele... Võib-olla on need prillid mulle seepärast väga südamelähedased, sest ma ostsin need oma esimese korraliku palga eest. Käibel olid veel kroonid ning ma pidin nende nimel ikka väga paljudel päevadel suvevaheajal higistama. Aga ma pole neid prille veel lõplikult maha kandnud, prillipoe töötaja väga optimistlik ei olnud, aga lubas optikule näidata, seega väike lootus minus siiski elab!

Kuna pühapäeval oli tuline vastasseis jalgpalliväljakul, siis see kandus ka meie maja seinte vahele. Nimelt, kuna mu pereisa on tulihingeline Liverpooli toetaja ning pühapäeval kohtusid jalgpallimurul Manchesteri United (meeskond, kes on sümpaatne mulle) ning Liverpool, siis mulle tehti tõsiselt selgeks, et juhul kui Manu võidab, siis minul enam siin majas kohta pole ning õhtuks on kõik mu asjad majast välja tõstetud. Kuna minul on jätkuvalt katus pea koha, siis vähemalt niigi palju oli Manu kaotusest "kasu".
Pühapäeva osas jõudsime selgusele, et nädala viimane päev võib ikka tohutult tore olla! Eriti, kui tuleb ootamatu plaan näiteks pärastlõuna loomaaias veeta :)

Lõpetuseks käisime Pizzaexpressis einestamas, kus kelner meie päritolu kohta uuris. Ütlesime, et oleme Eestist, küsis, et kas vene keelt räägime, vastasime, et natukene, vastas siis, et ega see meile ilmselt nagunii ei meeldi. Hiljem küsis, et kumb Eesti pealinn on, et kas Riia või Vilnius, vastasime, et Tallinn, seega sellised geograafiaalased teadmised sel Alžeeriast päris kelneril (tema päritolu selgitasime vestluse käigus ka loomulikult välja).

Elu (24)

Pühapäeval kasutasin viimaks sünnipäevaks saadud Grand Hotelli kinkekaardi ära, nii mõnus, kui keegi poputab sind! Teisipäeval esmalt meelitati mind sinna hotelli trenni, sest anti lootust, et hiljem smuugeldatakse mind spa-keskuse osasse sisse. Seega motivatsioon oli laes, + eriti mõnus oli peale väsitavat trenni basseinis/saunades logeleda!

Vabariigi sünnipäeval mina küll riigipüha võlusid nautida ei saanud, perepead naersid küll, et peaksin külla tulnud vanaemale ütlema, et mul pole nii tähtsal päeval mingeid kohustusi, aga mu südametunnistus ei lubanud mul seda siiski teha. Lõin hoopis meeleolu kohupiimakoogi ja isamaaliste lauludega ning ega sellel variandil ka midagi viga ei olnud.

Teisipäeval käisime lastega Jersey ooperimajas vaatamas "Dinosaurs Zoo" etendust. Olgu öeldud, et see oli lasteetendus ning see oli ikka väga tõetruuks tehtud ning "loomaaia töötaja", kes ütles enne etenduse algust, et see etendus paneb paljud saalisviibijad nutma, see väide pidas ka paika :P

 - "Coco, miks taevas must on?"
- "Becuse everytime when you are going to the party is nighttime." (Sest igakord, kui sina lähed peole on öö."

Lapsesuu tegi mulle jälle 1-0 ära!

Nädalavahetusel tegime väikeseid ümberkorraldusi majas ning mina sain üle pika aja seina värvida. Kohe täitsa äge oli! John muidugi arvas, et ma olen loomulik talent, sest ma olevat nagu Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. + muidugi enese abiga värvitud seina on kohe päris hea tunne vaadata, seda enam, et tehtud töö näeb väga hea välja :)

Esmaspäeva õhtul oli parasjagu emaga skypemine pooleli, kui sain teadeande, et meri möllab korralikult ning väidetavalt oli meri tõusuga saavutanud ajaloo kõrgeima tasema. Seega sain jälle ühe ajaloolise hetke tunnistaja olla. Igatahes, kuna ma olin juba eelnevalt kaks korda tormist merd vaatlemas käinud, aga mõlemal korral olin oma minekuga hiljaks jäänud, siis nüüd ma ei lasknud seda omale kaks kord öelda ning mere äärde ma tormasingi. Mis mind ajas õhtul tugeva tuulega mere äärde? Adrenaliin? Kindlasti! Uudishimu? Raudselt? Lootus mõni "enam-vähem normaalne" foto saada? Jah!

Muidugi pildid ei anna pooltki seda õiget tunnet edasi, aga see oli lihtsalt NII VÕIMAS! Järjekordne tõestus, et looduse vastu me ei saa.
Väidetavalt oli tegemist ajaloo kolmanda kõige vihmasema talvega, kes fakte tahab, siis sademete hulk oli 430,4 mm (keskmine 277,3 mm). Sadanud on tõesti nii kuramuse palju, et kõriauguni on sellest vihmast, seega nüüd on sellele hiiglaslikult kogusele vähemalt loogiline seletus.

Vastlapäeva puhul mõtlesin, et kuna kelgutamisest nagunii midagi välja ei tule (mitte, et teil seal Eestis parem seis oleks olnud), siis vastlakukleid tuleb ikka süüa. Kuna ma polnud Jersey's pärmitainast teinud, siis ma polnud üldse kindel, kuidas see mul õnnestub, sest usute või ei, kui ma siin Eesti retsepte järgin, siis asjad ei tule kunagi välja nii nagu kodus (mina pole esimene, kes ütleb, et siine jahu on teistsugune). Esmalt ma ei leidnud toidupoest pärmi (lõpuks tuli välja, et meil oli see juba köögikapis olemas), kardemoni käisin ma kolmest erinevast toidupoest otsimas, täpselt, käisin otsimas, mitte ostmas, sest otsimiseks see jäigi, sest seda lihtsalt polnud mitte kusagil. Minu jaoks oli see pettumus, sest ma jumaldan saia küpsetamisel seda mõnusat kardemoni lõhna! Muidugi kuklite küpsetamisel juhtus väike õnnetus ning nagu õnnetustele kohane, lõppes seegi õnnetus õnnetult. Ilmselgelt peab olema piisavalt udu, et võtta 200 kraadisest ahjust ahjuplaat välja palja käega, aga positiivne oli see, et kraan külma veega oli läheduses ning ilmselt tänu sellele käsi praegu töötabki.

Mõned tunnid peale vastlakukli söömist läksin ma trenni, kus hakkas mul päris halb. Süüdistasin selles vahukoort ning igakord, kui mul mõne magusa asja söömisest paha hakkab tuleb mulle meelde seik lapsepõlvest, kui vanaema meil kuumal suvepäeval kõhu pannkookidest ja vahukoorest täis söötis ning meie läksime parki keerutajaga keerutama. Laste mõistus. Loomulikult need pannkoogid ja vahukoor minul sees ei püsinud ning loomulikult ei kandnud see keerutaja enam meie jaoks "keerutaja" nime. Ilmselgetel põhjusel kutsusime me seda edaspidi okserattaks! - Traumeeriv mälestus lapsepõlvest, mis mind siiani kummitab.
Kuna neid vastlakukleid tuli päris palju, siis me pakkisime osad neist perepeale kaasa, et ta need oma kontorisse viiks. Mina pidin loomulikult kolmapäeva hommikul spellima (täht-tähelt kirjapildi ütlema) vastlakukli kirjapildi, et ta ikka oskaks töökaaslastele öelda, et mis imeasju ta enesega kaasa tõi. Minu spellimine on jätkuvalt küllaltki kohutav :D :D kuna vahetult enne hommikust spellimis harjutust rääkisime minu tulevikuplaanidest, siis naerdi, et ilmselt midagi sellist, mis on spellimisega seotud, ma õppima ei lähe, sest ma pidavat totaalne õnnetus selles olema. Mis mul kosta, ruumi arenemiseks on!
Ahjaa! Vastlakuklid osutusid kontoris väga menukaks! :)