Lugu sellest kuidas Helenast sai Tuhkatriinu!

Möödunud laupäeval tähistasime väikest viisi seda, et olen 9 kuud siin olnud. Okei, tegelikult oli see lihtsalt hea põhjus välja minemiseks :)

Õhtu algas sellega, et meil tuli juba paar päeva varem plaan, et võiks ise mojitosid teha, et mitte värsket oma aias kasvavat piparmünti raisku lasta. 

 John'ist sai kokteilimeister ning ta oli täiega tasemel!!! :)

Enne välja minekut toimus suurem kingavoor ning leppisin oma perepeadega kokku, et kui ma nende kingadega, mille kasuks kaalukauss lõpuks langes ilusti koju ka jõuan, et siis jätaksin ühe oma kingadest toa ukse taha, sest siis nad teavad, et ma olen ikka elusalt koju jõudnud, seega lugu, kuidas minust Tuhkatriinu sai :) Õhtu ise oli täiega tore ning leidsin mõned klubituuri pildid ka :)

Pühapäeval käisin uudistamas mootorsõidukeid, sest reedest-pühapäevani oli siin Jersey International Motoring Festival. Kuna ekspert ma ei ole, siis ma lasen parem piltidel kõneleda :)

See kuidas need bikesõitjad seal sees sõitsid oli täiega äge! Kahju, et seda piltidega nii hästi edasi ei anna. Igatahes šhow lõpus läks üks kutt sinna keskele ilma igasuguse turvavarustuseta seisma ning siis need sõitjad tiirutasid tema ümber ja tegid igasuguseid vigureid. Kohati tõmbas endale ka tibutagi peale, aga väga vinge oli!

Kuna kõik näppisid koguaeg neid lamborghinisi siis üks mees konkreetselt peale igat puudutust jooksis lapiga ning lõi masina uuesti läikima. Mul oli temast kohe täitsa kahju, seepärast ma ise imetlesingi silmadega :)

Esmaspäeval oli meil filmiõhtu, vaatasime "Django Unchained", mis oli tõsiselt hea. Järgmisel hommiku kirusin end maapõhja, et kas mul oli vaja poole ööni filmi vaadata, aga ma vastan ise, oli vaja, sest see film oli seda väärt. 

Ühel õhtul lugesime Coco'ga numbreid eesti keeles ning lugesime 19neni(sest mina olen nii vana).
Peale seda järgnes kõigile nalja pakkuv dialoog:
J:"How is it in English?"("Kuidas see inglise keeles on?")
C:(Mõtles natukene)"OLD!"("VANA!")
Öeldakse ju, et lapsesuu ei valeta, aga nalja kui palju!

Laupäeval käisin nautisin veel siinse linna rõõme ning kogusin asju, mida tuleb kodustele tuua. Lõpuks leidsin end ühest suveniiripoest ning kuna mul oli plaan hunnik külmkapi magneteid osta, siis ma tundsin huvi, et kas ma mingit soodustust ei saaks.
Mina:"Oletame, et ma ostan 15 magnetit, kas ma saaksin mingit soodustust siis ka?"
Müüja:"Hmm, kas sa plaanid päriselt 15tk osta?" :O
Mina:"Jaa!"
Müüja:"Olgu, kui sa ostad tõesti 15tk, siis teeme -20%"
Mina:"Sobib!"

See müüja oli üldse tõsiselt tore, alguses arvas, et ma olen kohalik ning lähen kellelegi külla, et sellise varu ostan, aga kui ütlesin, et ma olen Eestist, siis ta teadis kohe, et see on üks Baltiriikidest. Kui mu asju pakkis, siis luges mulle kõik Baltiriigid ning nende pealinnad ette. Selliste teadmistega päris iga kohalik hiilata ei suuda, kahjuks.
Õhtul seadsime sammud peole, ei saanud ju raisku lasta võimalust, et pidutseda (vb) viimast korda Jersey's! Põhinali, kui ma alati välja lähen on see, et ma pean endale Jersey printsi leida, et siis jääksin Jersey'sse. Kuigi järgi mõeldes, ega mu perepead sellega nalja ei tee, neil on tõsitaga ning kosjakontor töötab koguaeg! :D

Pühapäeval käisime Danny's söömas, mis oli maitseelamuste poolest kindlasti üks parimaid restorane kus ma viibinud olen. Lihtsalt võrratu! See oli tähenduslik lõuna seal, sest mingis mõttes oli see põhimõtteliselt mu viimane nädalavahetus ning kuna isadepäev oli samuti, siis veetsimegi seda kvaliteetselt :)

Mu väikesed pätud, keda on peaaegu võimatu ühel ajal normaalselt pildile saada :D

Coco ütles, et ta hakkab mind väga-väga igatsema ning vanemad ütlesid talle, et ma ei kuulnud seda vist hästi ning ta peab mulle seda igapäev ütlema, sest siis ehk mu süda murdub...

Nüüd on siin üks posu pilte toitudest ka, et te teaksite, siis John norib mind koguaeg, et ma teen söögist pilti, väidab, et ma olen nagu jaapanlanna. Võta siis kinni, enda arvates olen ikka täitsa eestlanna. Igatahes, kui kodus Liisu norib, et ma teen taevast pilti, siis siin nokitakse mu kallal, et ma teen toidust pilti. Kusagil ei lasta mul rahus olla :D

Ühed peretuttavad rääkisid, et neil on olnud kaks au pairi kui lapsed väiksed olid, üks oli väga hea olnud ning teine oli täiesti saamatu ning kasutu olnud. John ütles seepeale, et loodetavasti neil nüüd veab, tema ja tema huumorimeel :D :D :D

Esmaspäeval kui hakkasin lastega välja minema tuli korralik paduvihm ning 2-3x korda siin oldud aja jooksul müristas ning lõi välku. Seega, see koht peaks olema küll äikesepõlgurite paradiis.

Ma tegin blogis postituste aluse kommentaariumi ka lahti, seega kõik kellel on küsimus(ma eeldan Jersey  ning minu siinsete tegemiste kohta), siis andke aga tuld! Kommentaaride jätmiseks siinset kontot pole vaja ning ma katsun kõigile küsimustele vastuse leida. Küsi, ma ei hammusta, ainult kui sa väga idu oled ning nõmedusi kirjutad, siis hammustan! ;)

Tagasi päris algusesse

Minu siia tuleku ja siin viibimise kohta on minult väga palju erinevaid küsimusi küsitud, seega ma liigun tagasi sinna, kust see kõik alguse sai.
Kuna mul pole kunagi kõik nii paigas olnud, nagu näiteks Liisul, mina ei teadnud(loe: ei tea siiani päris täpselt) mida ma peale gümnaasiumi lõppu õppida tahtsin, aga oli kaks asja milles olin ma päris kindel. Esiteks, ma ei tahtnud midagi õppida lihtsalt õppimise pärast. Teiseks, ma ei tahtnud jääda koju lage vaatama.
Vahelduva eduga käisid au pair'i programmis osalemise mõtted minu peast juba päris ammu läbi, aga ei midagi tõsisemalt, lihtsalt mõtted.
Ühel hetkel oli mul gümnaasiumi lõputunnistus taskus, aga täpne siht puudus mida sellega edasi teha. Mingil hetkel kerkisid au pair'i mõtted uuesti mu vaatevälja, kuna kõik uurisid värskelt koolilõpetajalt, et mida ja kus edasi, siis hakkasin vaikselt teistele ka seda ideed tutvustama, esmalt perele/sugulastele ja lähematele sõpradele. Kuna enamik neist arvas, et see on väga hea mõte ning ma peaksin oma võimalusi kindlasti täpsemalt uurima, siis sain sellest ainult julgustust juurde ning varsti saatsingi au pair'i Eesti agentuuri esimese kirja ära.
Et faktidega mitte eksida, siis lõin postkasti luugid valla ning oma esimese konkreetse kirja, koos paljude küsimustega saatsin agentuuri poole teele 30.juulil. Agentuurist tuli kiirelt vastus ning juba järgmisel päeval saatsin põhiankeedi ära.
Siis möödus peaaegu kaks nädalat, ilmselt seedisin asja, täitsin vaikselt teisi dokumente, tegin vajalikud arsti kontrollid ning hanksin endale karistusregistri väljavõtte.

Kuna paberid nägid ette ka HIV-testi, siis käisin seda Rakvere polikliinikus tegemas. Kuna mul polnud täpselt aimu kus vajalikke proove võetakse suundusin ma registatuuri.
Mina: "Tere!"
Naine vastuvõtus(edaspidi NV): "Tere!" (Olgu öeldud, et ta oli ülisõbraliku olekuga ning naeratas koguaeg).
Mina: "Kas te oskate öelda kus tehakse HIV testi?"
(Peale seda küsimust naise suhtumine tegi 180kraadise pöörde, enam polnud sõbralikkust ning naeratust kusagil. Ju siis tembeldas mind kohe viirusekandjaks!)
NV: "Ma ei tea!"
Mina: "Mis moodi?"
NV  "Minge vaadake 2.korrusele, võib-olla laboris tehakse!"
Mina: "Selge, aitäh!"

Sellise ebameeldiva ning ebaprofessionaalse vastuvõtu osaliseks ma sain, minu jaoks oli see täielik üllatus, sest sellises kohas töötades ei tohiks kellelgi sellist suhtumis olla! Igatahes asja korvas see, et laboris tegelesid minuga väga meeldivad inimesed.

24.augustil käisin Tallinnas agentuuris kohal, viisin kõik oma vajalikud dokumendid sinna ning sain veel puuduvatele küsimustele vastused.
Kuna ma märkisin oma võimalikeks sihtkohtadeks U.K ning Hispaania, siis mul ema soovitas agentuurist uurida, et võib-olla otsib ka mõni Eesti pere omale au pair'i, mina naersin, rääkisin, et ei usu, aga ema südamerahuks siiski uurisin seda varianti. Ja nüüd trummipõrin! Selgus, et pere, kus ema on eestlanna tõesti otsis au pair'i!
Igatahes, esmalt soovis pere minuga skype teel vestelda 26.augustil, aga ma ei lugenud kirja õigel ajal, lükkus vestlus 27.augustile. 27.augustil kell 13.00 skypesingi esimest korda perega, mulle jätsid nad kohe väga hea mulje(hiljem selgus, et mina neile ka). Loomulikult kõik sõbrad ja tuttavad uurisid, et kuidas vestlus oli, aga kuna see oli esimene pere kellega ma vestlesin, siis ma ise suuri lootusi ei hellitanud, ütlesin veel teistele ka, et kuna kandidaate on nii palju, siis on vaid õhkõrn võimalus, et nad minu valivad.
28.augusti hommikul läksin lihtsalt postkasti, et vaadata kas uusi kirju on. Oli. Pere oli juba eelmisel päeval saatnud kirja, et nad tahaksid mind omale au pair'iks! Nüüd oli kõik ainult minu otsustada! Aga te ei kujuta ette mis tunded mind valdasid, segadus, rõõm, ootusärevus! Ma olin täielik sasipundar tol hetkel. Esmalt helistasin kohe emale, et talle uudistest rääkida, tema soovitas mul rahulikult järgi mõelda ning mitte kiirustada. Kuna Liisu puhastas oma ratast väljas, siis tormasin talle ka uudist rääkima, tema oli sama üllatunud kui minagi. Mõtlesin ja seedisin ning 29.augustil saatsin oma jah-sõna ära!
Juba samal päeval pakuti mulle 7.septembriks lennupileteid, aga kuna samal päeval ootas Eesti-Rumeenia jalgpallilahing ning ma teadsin, et ma jään niigi mitmest kodumängust ilma ja olin oma piletitele juba omanikudki leidnud, siis soovisin võimalust mõnel teisel päeval lahkumiseks. Sest olgem nüüd ausad, sinised vajasid minu toetust! :)
Kuna sellest probleemi polnud, siis märkisime reisi alguspäevaks 8.septembri, muidugi üllatus oli suur, et jalgpalli pärast soovisin kodumaale kauemaks jääda :)
7.septembril sain veel kodustega, sõpradega ning mõttekaaslastega(loe: siniste toetajatega) kvaliteetselt aega veeta.
Mulle on terve elu räägitud, et pea ees ei tohi tundmatus kohas vette hüpata, sest see võib põhjustada tõsise õnnetuse. Aga mida tegin mina 8.septembril!? Sukeldusin pea ees tundmatusse! Olgu, ma olin perega kaks korda skypes rääkinud, olin saanud nende perekonna tutvustuse, aga see oli ka kõik. Mul ei olnud vähimatki aimu, et kas ma sobin nendega koos elama, kuidas nad mind omaks võtavad, kas ma saan lastega hakkama, kuidas ma sealse eluga kohanen, kuidas ma saan perest ja sõpradest eemalolekuga hakkama. Mu peas ringles kümneid kui mitte sadu küsimusi, millele mul vastust polnud.

Põhjus, miks ma seda kõike praegu kirjutan on see, et täna, 8.juunil, tulin ma Jersey'sse 9 kuud tagasi! Uskumatu! Aeg on läinud nii kiiresti!
Minu siin oleku aeg on kohe-kohe läbi saamas, peas keerlevad nüüd uued küsimused, millele ma veel vastuseid ei tea, aga ma loodan, et ma leian neilegi vastused nagu eelnevate küsimuste puhul.

Et asja mitte liiga tõsiseks ajada, siis natuke nalja teile ka. Igatahes, minul ning snepperlukul ei ole kõige soojemad suhted. Ühel päeval pidin 3x majja "sisse murdma". Ilmselt on see märk, et peaksin võtit enesega kaasas kandma või terrassil olles sneppri "lukku" panema, et uks ei saaks kinni minna. Õnneks ilmad on soojad, seega minu toa aken on põhimõtteliselt koguaeg avatud, seega majja saamisega probleeme pole tekkinud :)

Sel nädalal olen ma mitmetel õhtutel väljas jalutamas käinud, võib-olla on see seepärast, et on soojad suveõhtud ning ma ei kannata selle pärast majas sees istuda, võib-olla on see seepärast, et mu alateadvus ütleb mulle, et varsti on nende siinsete väljas olekutega kõik. Ma ei tea, aga ma naudin täiega! :)

 Et teil meelest ei läheks kui vahva vunts ma olen! 

Praegugi ootab see kast mul toa nurgas. Mõtlesin, et olen taibukas ja saadan mõned asjad kodu poole ära, vältides sellega, et mu kohver ülekaalus ei oleks ja kõik vajalik kraam saaks ikka kaasa. Igatahes, see kast kaalub veidi üle 5kg ning selle saatmine maksab ligi 45€. Nüüd ma mõtlengi, et kas see end ära tasub, seega üleskutse, keegi võiks mulle nüüd külla tulla(KOOS TÜHJA KOHVRIGA) :) :) :)

 

Naine nagu orkester

Ilmselt taganjärgi mõeldes on see päris naljakas, mis minuga ühel kaunil pärastlõunal juhtus. Päike paistis, Helena haaras oma raamatu, telefoni muusika kuulamiseks, teki ning päikesekreemi ning päevitamine võiski alata. Maja välisukse jätsin irvakile(sest uks käib sneprist lukku), sest võtit ei tahtnud kaasa võtta. Ühel momendil tekkis tuuletõmbus, mis lõi ukse kinni ning lukku. Esialgu valdas mind paanika, sest ma olin üksinda kodus, eelmisel momendil nautisin ma päikest ning hetk hiljem olin ma poolalasti terrassil suletud ukse taga. Ei kõla just kõige meelepärase stsenaariumina, kuna pererahvast polnud lähima aja jooksul koju oodata, siis ma "murdsin" avatud akna kaudu majja :D Ilmselt kui mõni naabritest sel momendil meie maja poole vaatas, siis võis olla nalja kui palju :D :D :D Aga jah, nali minu elust taas :D

Teisipäeval trenni minnes panin kodus oma 750ml joogipudeli ilusti vett täis. Spordikass jõudes avastasin, et pudelil oli kork kuidagi maha tulnud ning terve kott ujus. Tegelikult ei olnud kõige lõbusam kui su lühikesed püksid ja tossu on läbiligunenud. Suurema osa veest sain kätekuivatuspaberiga oma asjadest välja, 1,5h trenni järel olid püksid täitsa kuivad ning tossud kuivatasin lõpuks akna taga ära.

Tegelikult sai mu nahalööve alguse juba möödunud nädala neljapäeval/reedel, nahale ilmusid sellised naljakad kuivad ning ketndavad ringid. Alguses, kui need olid ainult jalalabadel, siis ma paanikat ei teinud, aga kui laupäeva õhtuks oli neid juurde tulnud, siis oli küll paanika-Jaanika lahti. Määrisin mingit orgaanilist kreemi peale, mis veidi vist aitas ka, aga kuna need lõplikult ikkagi ära ei kadunud ning uued tulid asemele, siis läksin kolmapäeval apteeki. Ma läksin ühte kindlasse apteeki, kuhu mul soovitati minna, sest seal töötab nõuandja(kes on paljude arvates osadest arstidestki targem), igatahes, kui meie kahtlustasime, et mul võib ekseem olla(NÕRGANÄRVILISTEL, KES ASJAGA KURSIS EI OLE, SIIS ÄRGE SEDA GOOGELDAMA HAKAKE, SEST NEED PILDID, MIS TE LEIATE, ON IKKA VÄGA KOLEDAD), see nõuandja seda päris ekseemiks ei pidanud, kui siis ainult mõneks nõrgaks kõrvavormiks. Soovitas mulle kreemi ning ütles, et kui asi kahe-kolme päevaga paremaks ei lähe, siis on asi tõsine, sest kreem sisaldas steroide(ehk peaks kiiretoimeline olema). Nüüd ma olen seda vaikselt kasutanud, õnneks on veits paremaks läinud, seega ehk ma päris rebastele söödaks ei lähe :)

Neljapäeva hommik algas nii armsalt, kuna John kutsub mind lihtsalt "H", siis ta tuli koos Rafaga kööki ning ütles mulle "Hi, H" ning Rafa ütles seda järgi, see oli niiiiiiiiii armas!!!!

Kõik, kes tahavad lihtsa vaevaga raha teenida, siis tulge Jersey'sse, tehke mingi firma ning reklaamige, et teete kojuvedu. Point, miks ma sellist asja räägin on see, et kuna meie projekt: aiandus oli/on pooleli, siis telliti koju mururullid(kaevad maa ära, teed tasaseks, trambid kinni ning rullid muru maha), aga mitte, et kojuvedu tähendaks siin, et tellitud kaup tuuakse sulle konkreetselt koju, oh, ei, need rullid(üks rull kaalus vähemalt 10kg ning neid rulle oli üle 50) jäeti tänavale(mis on majast u 100m kaugusel) ning me pidime need sealt ise kõik trepist ülesse lohistama. Lihas vähemalt kasvas!
Reede õhtul tuli Elery siia ning nii hea oli teda üle pika aja näha. Algselt oli plaan, et kolm blondi eestlannat lähevad välja, see plaan läks kahjuks vett vedama, aga ehk teine kord :)

Laupäeval oli plaan tahaaeda muru maha panna, ennustasime, et meil läheb sellega u 2h aega. Reaalsus oli see, et meil läks üle 6h. Tegelikult oli see muru maha panek täiega äge, John tegi muidugi põhitöö, aga ta lasi mul ka neid rulle maha panna, lõpuks naersimegi, et nüüd võin oma CV'sse vabalt lisada, et suudan murukatte panekuga ka hakkama saada :) Naine nagu orkester :D :D John naeris, et kui ma mõtlesin siia tulles, et ma tegelen ainult lastega, siis ma panin täiega mööda :D Ma igaksjuhuks kirjutan, et ma ei pea sellistest projektidest osa võtma ega midagi, aga minu arvates on see väga normaalne, et ma võtan neist vabatahtlikult osa, sest momendil on see ju minu kodu ka :)

Ega siis ainult Jumal keset vett ei kõnni, Helena kõnnib ju ka!

Esmaspäeval kui jalgpall oli vaadatud haarasin kaamera ning lootsin, et on sama ilus päikeseloojang kui eelnevatel päevadel. Päikeseloojang nii ilus ei olnud, aga mere ääres oli siiski mõnus!