Peale viimast postitust on juhtunud rohkem kui te arvatagi oskate. Esmaspäeva õhtul sain teada, et naeladel ja naeladel on vahe ka. Nimelt, naelad mida Jersey's kasutatakse neid mujal U.K's kasutada ei saa. Samas Inglismaa naeladega Jersey's maksta saab. Tegin siis kiired ülevaated, et palju mu raha hulka Inglismaa naelu kogunenud oli, täpselt 20naela, mida oli ilmselgelt liiga vähe. Seega teisipäeval pidin jõudma veel enne lennujaama minekut raha vahetada. Teisipäeval 1,5h enne lennujaama sõitu käisime kiirelt linnas ära, et saaksin omale õiged naelad kaasa ja eurod ka vahetatud. Põhiliselt vahetatakse seal raha postkontoris, pidi olema kõige mugavam viis, rääkisin oma jutu ära, et mul oleks vaja eurosid ja Inglismaa panga naelasid, tädi vastas, et ei, nemad enam raha ei vaheta ning pean panka minema. Mõtlesin, et mis nüüd saab, et aeg tiksub ja kas ma enam jõuan pangas ära käia. Helistasin kodustele ja ütlesid, et pean postkontorisse tagasi minema, sest nad peavad raha vahetama. Tegin nii nagu kästud ja sel korral teenindas mind üks teine naisterahvas. Rääkisin talle täpselt sama juttu mida eelmisele naiselegi ja mingit probleemi polnud, sain raha vahetatud nagu naksti.
Kodus veel kiire ülevaade kohvrile, et kõik vajalik kaasa saaks. Teised vaatasid mu väikest kohvrit ja naersid, et selline tunne, et ma lähen Eestisse nädalalõppu veetma mitte kolme nädalat.
Selleks aastaks jätsin Jerseyga nägemiseni.
Lend Jersey'st Lutonisse oli rahulik, ainult nina tilkus suurema osa ajast ning maandudes lõi parema kõrva lukku. Kui teisipäeval oli Jersey's väga ilus ilm, päikseline ja soe, siis Lutoni lennujaamas tabas mind kerge ehmatus, kõik oli hall, sombune ning õhki oli tunduvalt jahedam. Lennujaamast pidin võtma bussi ning sõitma sellega linna suunas. Mõtlesin, et raudselt tuleb suurem seiklemine ja õige bussipeatuse otsimine, aga kõik oli üllatavalt lihtne ning loogiline. Umbes 50minutiline bussisõit ja Londoni kesklinn oli juba palju lähemal. Natukene veel taksosõitu otsa, olin kindel, et sellega on hea lihtne, et viiakse õige maja ette ja korras, aga taksojuht otsustas mu elu veidi seikluste rikkamaks muuta ning lasi mul taksost veidi varem väljuda :D Elery ja Richardi juurde jõudes polnud aega raisata, sest Londoni avastamine ootas, kohver tuppa, kiire kohv ja minek.
Transpordiks oli meil vana hea metroo, ilmselt üksi olles oleksin ma seal segadusest nutnud ja juukseid peast katkunud, sest kui seda igapäevaselt ei kasuta tundub see süsteem esialgu väga keeruline. Metroo jättis aga kordades parema mulje kui Venemaal, metroopeatused polnud nii rahvast pungil ja kõik oli kuidagi puhtam ning mõnusam.
Seal kuuse alla lauldi jõululaule ja kõik see atmosfäär oli nii ilus, et tuli täielik jõulumeeleolu.
Vaatasime Big Ben'i ka ära, kaugelt, aga vaatasime!
London Eye ka üle kaetud!
Ma pean ütlema, et jalutada 5h Londonis, mis on jõulutulede säras on lihtsalt imeline! Ausalt. Olgu, tuleb tõdeda, et selle 5 tunni sisse mahtus söömine, kerge šhoppamine ning isegi kui jalad lõid pärast tuld oli see seda täielikult väärt. Ma ei jõua ära oodata millal ma sinna taas lähen ja saan linnaga põhjalikumalt tutvuda.
Öösel tuli magama minna meeldiva teadmisega, et ärgata tuleb juba 3,5h pärast, mitmeid kordi käis peast läbi, et kas tasub üldse magama minna, aga kuna ma tundsin, et tervis hakkab käest ära minema, siis lootsin, et uni teeb seda paremaks. Kas uni mõjus mu tervisele hästi? Kahjuks, ei. Kella 4.20 ajal ärgates andis mu hääl veel viimaseid piiksatusi enne hingusele minekut.
See mis lennujaamas toimus oli seiklus ise. Kuna lennujaama jõudes oli mu käsipagas kaalumata(võis kaaluda 10kg), kaalule asetades selgus, et mu pagas kaalub 13,6kg. Surusime siis osa mu asju Elery kohvrisse ning pääsesin ülekilode eest maksmisest.
Kuna oli toimunud väike vale arvestus, siis olime arvestanud, et check-in'i tegemine algab 7.15, kuna minu nõudmisel läksime check-in'i varem(vb sundis mind selleks sisetunne :D), siis seal selgus, et hoopis 7.15 pannakse väravad kinni ning meil soovitati joosta elu eest, kuna meil oli 15 minutit aega, et teha läbida turvakontrollid, joosta teise lennujaama otsa ning leida õiged väravad. Ma ei valeta kui ma ütlen, et me tõesti jooksime elu eest! Kohati tundus see nagu filmisüžee, tormad elu eest, saapad näpus(peale turvakontrolli ei riskinud nende jalga panemisega, sest see oleks võtnud liialt aega). Kuigi filmides ei läbita vist lennujaama valgeis sokkides joostes, mis pärast enam nii valged polnud ning loomulikult ei kuiva kurk. Nagu te aimata võite tasus see tormamine ära ning me jõudsime ilusti lennukile ning väravaid ei suletud 7.15 vaid lõpuks tehti seda 7.30.
Kui lennuk Tallinnas rattad maha pani, siis te ei kujuta ette kui hea tunne see oli! Ma olin kodus! Hääl oli peaaegu täiesti kadunud, kõrvad olid lukus ning magamatus andis tunda, aga ma olin nii õnnelik.
Jane ja Kadri korjasid mind lennujaamast üles ning kojusõit võis alata. Kadunud häälega alles naljad algasid, Lisann helistas ja uuris, et kas lennuk on juba maandunud ja kui kaugel ma omadega olen, naeris, et Jersey on isegi minu häält muutnud, rahustasin, et ehk see on mööduv nähtus :D :D
Neljapäeval puhkasin reisiväsimust välja ning ravisin oma kurku, kuna reedeks/laupäevaks oli vaja võimalikult terve olla. Reedeks oli meil plaanitud tüdrukuteõhtu. Nii-nii hea oli neid näha ja koos aega veeta!
Laupäeval algas teekond Tallinnasse, minul, Enekenil ja Jürgenil oli eriti vastutusrikas roll täita, pidime transportima Elleni sünnipäevatordi linna, muretsesime ilmselt rohem kui oleks pidanud, kuna kõik sujus ilusti. Aitasime Ellenil 18nda eluaasta täitumise vastu võtta. Kõige paremini ei sujunud aga öine takso tellimine, ma poleks eladeski uskunud, et Tallinnas võib takso saamine nii raske olla. Meil kulus takso saamiseks umbes tund ning selle aja jooksul tegime me üle 100 telefonikõne, päris muljetavaldav ja närve rikkuv.
