Müüdimurdja

Mingil viisil tuli eelmisel esmaspäeval õhtusöögi ajal teemaks küünarnukid. Teema edasiarendamiseks uurisin teistelt, et kas nad suudavad keelega küünarnukki puudutada. Enne kui ma jõudsin oma oskusi demostreerida vangutasid kõik pead, et ei-ei, et nemad ei suuda, et üldsegi pole see võimalik. Nimme tõestasin neile vastupidist. Müüdimurdja! Leppisime kokku, et olen eriline.

Kuna mina olin tahtnud tükk aega uisutama minna, siis teisipäeva õhtul võtsimegi selle ette. Väidetavalt pole kunagi Jersey's nii kvaliteetset ja suurt uisuväljakut olnud. Mingi ekspert ma ei ole, aga õhtu kella 20neks, see jää enam väga heas seisukorras ei olnud ja suur on ilmselt ka suhteline mõiste.

Tegelikult oli ikkagi väga mõnus. Võib-olla oli asi selles ka, et ma olin sellest ettevõtmisest lihtsalt nii vaimustunud, sest viimati tõmbasin uisud jalga ehk kolm aastat tagasi.

Pildist ärge laske end ka eksitada. Pilt on tehtud kella 21 ajal, hetkel kui uisuväljak suleti ning inimestel lahkuda paluti. Tegelikult oli seal väga palju rahvast. Ilmselt paljudel vasardab peas küsimus, et mitu korda ma siis kukkusin. Nii üllatav kui see ka ei oleks, siis ma vastan puhtsüdamlikult, et ma ei pannud kordagi käppa maha. Jah, üllatus oli see iseendalegi :D Pereisa oli veendunud, et ma tulen koju umbes kolme kipsiga, aga õnneks ei läinud tema ennustuse kohaselt.

Kõõlusin Jersey serval

Kolmapäeval jätsime Jenniga nägemiseni. Kohe täitsa kurb oli, aga leppisime kokku, et näeme peagi, kas tema tuleb Eestisse või mina lähen Soome. Naersime, et lõppkokkuvõttes on minul Helsingisse lühem maa kui temal (ta on päris Põhja-Soomest), seega elame-näeme! :)

Õhtul võitlesin loodusseadustega. Tuule kiirus oli ebanormaalne, trenni joostes tuul konkreetselt rebis mind ühest kõnnitee servast teise. Ausalt öeldes, see oli halenaljakas, liialdamata ma ütlen, et enamus ajast ei saanud ma ise ka aru, et kus suunas ma liigun :D Igatahes, tavaliselt on siin tormiga nii, et öösel jõuab see haripunkti, aga sel korral juba kella 19 ajal kruiisis meie terrassimööbel ringi  + tuul rebis jõulutuled lahti ning lennutas need minema..

 

Päkapikud tõid lastele neljapäeval mängu tattood. Teate küll, kleebid nahale, teed märjaks ja koorid maha. Igatahes, mina sain ka omale tattoo. Õhtul emaga skypedes tuli mulle meelde, et mul on naba kõrval tattoo. Ütlesin emale, et mul on üllatus, et kas ta tahab näha, ema oli täiega elevil ja muidugi soovis mu üllatust näha :D Tõmbasin siis omal pluusi üles, et ta mu kõhtu näeks. Ta reaktsioon oli hindamatu! Alguses ei osanud ta väga midagi öelda, lihtsalt vaatas mu kõhtu, siis aga küsis:"Helena, mida sa teinud oled?" :D :D :D :D Siis enam ei suutnud ma oma naeru kinni hoida ja purskasin naerma ning ütlesin, et ma pole nii loll, et teha omale karu tattood kõhule :D

 

Reedel tähistasin oma pererahvaga varajasi jõule. Oli tore, oli! Kuna mul olid kõik lennupiletid välja printimata ning check-in'id tegemata, siis loomulikult hakkas printer streikima ning printis välja asju, mis oleksid ainult ahju kütmiseks kõlvanud, aga kuna meil pole ahju ka, siis need ei kõlvanud isegi selleks. Igatahes, kuna asjad vajasid printimast, siis kolm blondi eestlannat hakkasid printerit parandama. Võin vaid seda öelda, et järgmisel korral võite oma probleemidega meie poole pöörduda, sest me saime sellega ikka väga hästi hakkama! :)

 

Tegelikult oli laupäeva hommikul närvipinge päris suur, sest Jersey'sse hakkas torm jõudma ning sadam oli terve päeva suletud, seega valmistuti halvimaks.

Jersey lennujaamas oli üks "huvitav" seik samuti. Igatahes peale turvakontrolli kutsus umbes 50ndates aastates turvatöötaja (meesterahvas) mind kõrvale. Uuris, et kas pakkisin oma pagasi ise, kas jätsin selle vahepeal järelvalveta, kas mul on midagi varjata ning kas olen nõus selle avamisega. Peale küsimustevooru jõudsime kohvri avamiseni. Kuna kohver oli kiiruga pakitud ning ruumi nappis, siis kasutasin ruumi võimalikult otstarbekalt. Lühidalt öeldes olin oma pesu igasse võimalikku vahesse surunud ning oh milline kaunis puna selle meesterahva nägu värvis, kui ta pidi mu asju ükshaaval kohvrist välja tõstma :D :D :D :D Olgu öeldud, et kohvris polnud midagi keelatut, seega kõik see tsirkus oli asjata.

Kuna ma tahtsin jälgi segada, et ema mul midagi kahtlustama ei hakkaks, siis proovisin talle Gatwicki lennujaamast helistada, aga Jersey telefonikaardilt oli raha lõppenud ning üheski lennujaama peos ei müüdud telefonikaarti ja telefon, kus oli Eesti kaart sees ei suutnud enam levi leida :D Lõpuks sain siiski jäljed segatud ning järgmise lennu ootamine võis alata. Järgmiseks sihtkohaks oli Riia, mingil põhjusel lend läks enam kui tund aega hiljem välja, mis tähendas, et korralik kalkuleerimine ja jooksmine ootas ees, et jõuda Tallinna lennule. Kuna olin eelneval ööl umbes kolm tunnikest maganud, siis lootsin, et saan terve lennuaja (2,5h) magada. Selle mõtte matsin kohe maha, kui avastasin, kus ma lennukis istuma pean. Terve lend möödus purjus lätlaste seltskonnas. Õudne, kujutage kärarikast seltskonda ja korrutage see vähemalt kolmega, siis saate ligikaudse ettekujutuse.

Riias algas võidujooks ajaga, õnneks läks kõik ilusti ja kiired jalad päästsid õhtu. Uskuge mind, kui te pole kodumaale üle 4,5kuu olnud ning kui lennuk pani Tallinnas rattad maha, siis oli see parim tunne! Läks isegi meelest see, et 10 minutit varem oli nii halb olla, et otsisin isegi oksekoti välja (õnneks seda vaja küll ei läinud, aga siiski) :D Üldse oli see lendamise mõttes hull päev, kuna kõikjal oli väga tuuline, siis kõik õhkutõusmised ja maandumised olid väga jubedad, polnud kunagi varem sellist raputamist tundnud, ilmselt kogu sisikond oli tagurpidi :D

Igatahes, pühapäeva varajastel tundidel hakkas minu üllatus vaikselt välja kooruma. Poleks kunagi uskunud, et Miku nägemine lennujaamas võib nii palju rõõmu valmistada :D :D Tegelikult, tuhat tänu Mikukesekesele, pole just palju neid, kes on nõus sulle keskööl lennujaama vastu tulema :)

Siis hakkasime realiseerima projekti: "Öine-šokiteraapia." Alustasime Kärde baarist, sest enamik tuttavaid oli seal. Need üllatunud näod olid seda salatsemast väärt, muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et selliseid üllatusi ei tohiks teha, aga positiivne vastukaja oli kordades suurem :)

Järgmiseks aitasid mu armsad sõbrad mu emmele üllatuse teha, ajasid ta öösel kella 3.30 ajal voodist välja, et laps ikka tuppa saaks :) Ausalt, see reaktsioon ja see nägu, see tasus seda salatsemast ära! :)

 

Pühapäeval läksime metsa müttama ja roomama. Mängisime paintballi Piibe metsas, ülivägev oli! Isegi need kaks kuuli, mis ma pähe sain ja pildi keerlema panid, ei rikkunud emotsiooni, nii, et võtke kõik Mikuga ühendust ja saate korraliku adrenaliinilaengu!

Õhtul vaatasime kuttidega kossu, seega terve päev oli täis sporti ja naeru! :)

 

Esmaspäeval käisin oma lõvilakka juuksuris tuunimas ning hiljem tegime veel emmega viimase hetke jõulušhoppingut.

 

Teisipäev möödus traditsiooniliselt meie ja onu pere seltsis, seega hea seltskond oli garanteeritud. Ausalt, parim jõulukingitus oligi see, et ma sain jõuluks koju. Muidugi polnud need jõulud päris sellised nagu ma neid ideaalis ette kujutasin, aga ideaali ei eksisteerigi, eksole.

 

Kolmapäev möödus filmide seltsis. Õhtul käisime Tammiku valitsejatel külas ja veetsime toredalt aega :)

Neljapäeva mahtus palju. Kes teeb, see jõuab, eks! Kuna meil oli plaanitud katsikule minek, siis hommikul hakkasin emmega arutama, et peaksin ikka koogi ka küpsetama. Tarata-ta-ta, meisterdasime siis kärmelt kaks kooki, sest vahepeal selgus, et sugulased tulevad ka külla.

Aga Egle ja Jaan on küll ühe ütlemata armsa pisikesega hakkama saanud! Sellel lapsel küll isehakanud tädidest puudust ei tule! :)

Õhtul istusime tüdrukutega Liisi juures, nii, et oli üks ütlemata tore neljapäev!

 

Reedel oli pikisilmi oodatud aastalõpupidu kultuurikeskuses. Pettuma ei pidanud, hoopis vastupidi! Üks korralik tantsumaraton oli, seega super äge! :) Õhtu lõppes muidugi tikkris ja ega sealne tantsupidu kehvem polnud.

 

Laupäeval tähistasime "Meie jõule" ehk tõlkes tähistasime jõule tüdrukutega. Loomulikult oli tore, sõime head-paremat ning tegime üksteisele loosipakid :)

 

Ilmselt raketiteadlane ei pea olema, et arvata, kus meie õhtu lõppes, aga nüüd, pühapäeva õhtul, mõtlen, et nädala olen kodus olnud, üks nädal on veel jäänud. Masendav! Nüüd idee kõigile ajugeeniustele, palun-palun, hakkame ruttu ajamasinat leiutama!!!

 

 

 

Ootuses ja lootuses

Eelmisest nädalast nii palju, et teisipäeval sain ma oma selle aasta esimese jõulukingi kätte. Ah, et mille ma sain? Ei tea. Miks? Sest lubasin kingituse tegijale, pereisa emale, et avan selle alles jõuludel.

Kolmapäeval oli pidupäev! Kodumaalt toodi verivorste ja musta leiba. Tõesõna, rõõmuks on vähe vaja! :) Õhtul üritati mind jälle Polly'ks tembeldada. Ei mõista siiani, kuidas mõni inimene suudab lüüa seose nimede Helena ja Polly vahel :D

Neljapäeval puges kerge igatsus hinge, mõtlesin eelmisele aastale ja mõistsin, et eelmisel aastal samal ajal olin ma juba kodus. Naersingi, et elan selle nimel, et päevi lugeda ja sõitu koju alustada. Õhtul oli linnas late shopping night ehk poed olid nende mõistes kaua lahti, see tähendab, et poed suleti kell 20 või 21. Igatahes, me kasutasime seda Lisanniga ära, mina muretsesin Jennile lahkumiskingi ja tuuseldasime niisama mööda linna ringi. Mõtlesin, et olen kaval ja teen talle kingituseks pildi meist kahest, et siis saan tulevikus öelda, et üks pilt minust on kusagil Soomes :D

Ma ei ole ebausklik, aga mulle küll kohati mõjus, et oli 13 ja reede :D Hommikul sain ilusti korraliku vihma kraesse, seega jõudsin vettinuna koju. Kuigi ja, kuupäeva küll vihmas ja oma lohakuses süüdistada ei saa :D Järgmiseks jätsin ma oma sõrme laua vahele kinni, seega mu sõrm sai kingituseks ilusa lillaka värvuse.
Aga üllatus, mille ma Liisult sain, see tegi tuju ikka väga-väga heaks! Suur õde lihtsalt oskab päeva rõõmu tuua! Aitäh, Liisukas! :)

Õhtul oli Jenni lahkumispidu, kuna tegemist oli tema viimase nädalavahetusega Jersey's siis otsustasime teha midagi erilist. Õhtusöögi korraldasime Charlotte juures ning idee oli selles, et igaüks tooks midagi traditsioonilist oma kodumaa köögist. Mina tegin kartulisalatit, mis tuli mu enda arvates väga hea välja! :) Muidugi Charlotte juurde jõudmine oli paras missioon, kuna keegi meist täpselt ei teadnud kuidas sinna sõita, siis avastasime poolele teel, et võiks hakata kaarti kasutama. Igatahes, peale pikka kaardi puurimist ja telefonikõnet jõudsime me söögiorgiale! Täpselt, söögiorgia on õige sõna selle kohta!
Peale õhtusööki liikusime Lisanni ja Jenniga linna, meie, eestlased, ei tahtnud pidurid olla ning teiste kombel Jenni viimast õhtut tuksi keerata, seega ülejäänud aja veetsimegi kolmekesi. Linnas oli kaos, täpsemalt, Mimosas oli kaos. Ootasime umbes 25 minutit, et sinna sisse saada, aga see mis seal toimus oli täielik piinakamber. HULLUMAJA - iseloomustab seda õhtut päris hästi!
Jenni sõnul jäi ta õhtuga rahule ja eks see olegi peamine! :)

Perekonna näol, kus Jenni au pair on tegemist minu pere heade tuttavatega, seega laupäeva õhtu veetsime koos nendega, tegemist oli nn. Jenni lahkumispeoga. Tol õhtul sõin ma enda jaoks kahte uut asja. Proovisin esimest korda elus põhjapõdraliha ning sõin piparkooke sinihallitusjuustuga. Mõtlete, et päris huvitavad asjad. Olidki, poleks ise ehk kunagi osanud/julgenud proovida piparkooke sinihallitusjuustuga, aga ma pean tõdema, et see oli väga huvitav ja hea kooslus. Muidugi, selle põhjapõdraliha söömise kohta oli nali, et ilmselt seda perekonda, kes meile seda liha pakkusid jõuluvana mõjuvatel põhjustel ei külasta :D

Pühapäev oli huvitav mitmetel põhjustel. Päeval me proovisime Lisanniga kasutada mac'i süsteemi ning printida vajalikud paberid välja. Tõeline missioon! Peale pikka-pikka pusimist see õnnestus, naersime, et kaks blondi kasutavad tarka tehnikat. Õhtul vaatasin X-factori (U.K talendisaate) finaali, minu jaoks oli palju lahjem kui möödunud aastal, eelmisel aastal olin ma sellest tõsises vaimustuses, aga sel aastal ei pakkunud see mulle kohe üldse pinget. Eks põhjus oli seegi, et terve saate vältel ei suutnud keegi minus tõsist vaimustust tekitada.

Pühapäeval tõime kuuse ka majja. Väidetavalt on siin selline süsteem, et jõulupuud transporditakse juba Jerseysse oktoobris, siis neid hoitakse jahedates konteinerites, et need jõuludeni säiliks. Tõsine võimuvõitlus käib jõulupuude nime, kes ikka tahaks, et naabril oleks parem kuusk kui temal, eksole! Igatahes, enamik kuuski broneeritakse juba oktoobris ära ning siis detsembris tuuakse need koju. Mõistlik! :D Kuna minu pere sellist taktikat ei kasuta, siis võib lihtsalt lugeda, et meil vedas, et me nii ilusa kuuse veel saime :)

Jennilt sain ka üllatuse, kohe täitsa kahju on, et mu Soome poro ära läheb...

Kes lööb, see armastab?!

Huh, ongi uus nädal käes ning nagu te lugeda võite, siis möödunud nädal lõppes ka hästi, see tähendab, et kõik on elu ja (peaaegu) tervise juures. (Peaaegu) tervise juures tähendab seda, et mina olen endale mingi külmetuse üles korjanud, kõlab juba traditsioonilise stsenaariumi järgi, et jään vahetult enne koju sõitu haigeks. Igatahes, ma loodan, et ei kordu see, mis juhtus eelmisel aastal, et pidin samal päeval kui koju saabusin antibiootikume sööma hakkama. Protseduurid, et eluvaim tagasi saada, töötavad täistuuridel!

Alates neljapäevast oli tegemist tunduvalt rohkem, aga kuna laste vanaema oli ka siin, siis kõik sujus väga ilusti.
Neljapäeval käisime koolis Coco jõuluetendust vaatamas ja ütlen ausalt, mina olin väga positiivselt üllatunud ning olen siiani küllalt vaimustunud. Pole kunagi näinud nelja-viie aastaste esituses midagi nii head. Näidend oli u 15 minutit pikk ning minu arvates ei läinud selle aja jooksul ühelgi lapsel (neid on rühmas u 30) midagi sassi ((laulu)sõnad, liigutused jne). Muljetavaldav!
Õhtul tegin käsitööd. Need, kes kujutasid mind juba vardaid või heegelnõela hoidmas, nemad peavad kahjuks pettuma. Käsitöö all mõtlen ma, et pidin esimest korda tegema Cocole järgmiseks päevaks lõunakarbi valmis. Jah, õigus, siin 4.aastased ei saa koolis sooja lõunat, vaid peavad selle karbiga kodust kaasa võtma. Ja käsitöö tähendab seda, et võileivad tuleb teha südamekujulised. Kerge nökerdamine on, aga kui kuulsid järgmisel päeval, et need võileivad olid väga head olnud, siis tasus see end igal juhul ära :)

Reede algas kerge missiooniga. Muidugi olen ma varemgi korduvalt toidupoes vankriga käinud, aga kunagi pole ma pidanud tegema korraga nii palju oste. Osutus tõeliseks väljakutseks vingerdada kitsastes vahekäikudes, tõugates ühe käega vankrit ning vedades teise käega ostukäru. Aga saime hakkama!
Õhtul tuli Lisann külla, polnud tükk aega näinud, seega muljetamist jagus!

Laupäeva jagus meil ka tegevust küllalt. Lõunaks küpsetasin lastega koos pitsat. Ausalt ega ei mäletagi, millal ma viimati kodus pitsat tegin. Kõik sõid ja pitsa kadus kui vits vette, seega eks see olegi suurim kiitus.
Õhtul viisime lapsed linna jõulutulesid vaatama ja tuledesäras linn on ikka väga ilus!

Sel päeval eelistasid lapsed teist õhtut järjest, et mina paneksin nad voodisse. Olenemata sellest, et ma olin päevast väga-väga väsinud tundsin ma ennast siiski päris meelitatuna, et nad soovisid, et just mina teen seda. Igatahes, kui meil olid õhtused toimetused tehtud ja oli aeg voodisse ronida, et unejuttu lugeda, suutsin mina enda vasaku jalalaba lüüa põranda ja voodipõhja vahele...Ah, et mõtlete, et miks suutsin, et mis see siis ära ei ole. No, igatahes, kui ma hiljem seda madalat voodipõhja vaatasin, siis ma ei saanud (ei saa siiani) aru, et kuidas ma selle sinna vahele mahutasin. Aga mahutasin! Tagajärg on see, et jalalaba on sinine, õnneks paistetus hakkab vaikselt alla minema ja nüüd lähevad jalanõud juba ilma valuta jalga.
See, et laste vanaema ütles, mulle, et ma saan tema lastelastega imetlusväärselt hästi hakkama, vot see tegi küll südame soojaks! Üleüldse pidin olema kannatlikkuse musternäidis, vot selles ma kahtlen küll! :D

Pühapäev oli see tore päev, mil perepead jõudsid koju. Ausalt, eks me kõik ootasime selle päeva saabumist kannatamatult. Kuna viimastel päevadel on olnud päikesepaistet rohkem kokku kui ilmselt terves novembris, siis käisimegi hommikul pargis mängimas, et võimalikult palju D-vitamiini koguda.
Õhtul toimus jõuluparaad, mille puhuks oli palju jõuluteemalisi masinaid ehitatud. Minu pildisaak on selles üritusest küllaltki väike, sest me jõudsime peale algust kohale ning selleks ajaks enam väga kohti polnud, kust ülevaade oleks väga hea olnud. Üritus ise oli võimas, oli näha, et selle korraldamiseks oli palju vaeva nähtud ning pealtvaatajaid oli samuti metsikult.

Päeva lõpetasime Pizzaexpressis, selle koha peale võib alati kindel olla, vähemalt mina olen alati oma toiduga rahul olnud.

Kelner kostitas meie laudkonda kupongidega ka, seega läheb vist taas söömiseks!

Kõikidel neil päevadel oli minu ülesanne vaadata, et päkapikk ei unustaks käimis. Õnneks on siin majas nii head lapsed, et päkapikul ei läinud tulemine meelest :)

Esmaspäeval oli minu jaoks selle jõulukuu esimene jõulusööma! Kõik oli väga-väga hea!!! Seega toiduorgiale on algus pandud! Peale õhtusööki oli meil filmiõhtu, vaatasime "The Flying Scotsman'i", kõik, kes sporti (eriti rattasporti) hindavad, neile peaks see küll kohustuslik olema.

Ah, et kes lööb, see armastab? Ei, ärge pealkirjast nii kinni võtke ja liiga rutakalt järeldusi tegema hakake. Pisipõnniga mängides juhtus lihtsalt väike õnnetus, mis minu jaoks lõppes pisut veriselt... Kuna ma pole siiski sensitiiv, siis ma ei osanud seda olukorda ennetada. Igatahes, kiirelt ja lühidalt, sain peaga näkku, huul rullis ja morssi lahmas.

Lapsesuu ei valeta!

Hakkan juba katkist plaati meenutama, aga aeg on U-S-K-U-M-A-T-U-L-T kiiresti läinud. Detsembrikuu on juba käes! Ärge saage valesti aru, mul on väga (rõhutan, väga) hea meel, et aeg on nii kiiresti läinud.
Kui Liisu pühapäeval uuris, et kas ootan ka juba koju tulekut, siis te ei kujuta ettegi kui väga ma seda ootan (tegelikult ilmselt need, kes on kodust nii pikalt eemal olnud, siis nemad kujutavad)!

Sündmuste poolest eelnev nädal väga rikas ei olnud. Tähenda, tegemist oli küll väga palju, aga millegi ääretult erilisega see silma ei paistnud.

Nüüd, kui olen juba mõnda aega zumbas regulaarselt käinud, siis kolmapäeval kuulsin juhendajalt väga positiivset tagasikaja. Ütles, et olen selle ajaga tohutult palju arenenud ning muutunud palju paremaks. Paitus minu kõrvadele :)
 + neljapäeval süüdati linnas kõik jõulutuled, nii, et tulede säras on linn ikka väga ilus. Ainus, mis puudu on, on lumi. Seega, kellel ilmataadi juures käpp sees on, siis minul üks soov on, kui Eestit kataks jõulude ajal paks lumevaip, siis ma oleksin väga-väga õnnelik!

Reedel peale tööpäeva käisime Lisanniga linnas ja kogusime ideid jõulukinkide osas. Paras ajude ragistamine ta on, aga ideede osas hakkab juba vaikselt looma. Õhtul sain Tikkri pubist skype teel live-ülekande. Nalja rohkem kui naela eest, see on kindel!

Laupäeva ja pühapäeval sai käia siinsel jõuluturul. Mannetu. Ehk on asi selles, et olen lihtsalt Tallinnas asuvast jõuluturust nii vaimustunud, et seepärast ei saanud see sellele ligilähedalegi, aga igatahes lahkusin sealt tühjade kätega (mis tegelikult polegi nii halb).

Pühapäeval oli esimene advent. Traditsioone tuleb ikka hoida, sest mis oleks I advent ilma advendikalendrita ja filmita "Home Alone I"?!

Kuna pühapäeva õhtuks oli linnas kolamisest kõhud meeletult tühjas, siis õhtustasime T.G.I Fridays, ei väsi seda kohta kiitmast. Õhtusöögi valikuga panin ka kümnesse, ilmselt üks viimase aja parimaid maitseelamusi :)

Esmaspäevast hakkasid meie majas päkapikud käima. Minu jaoks selgus kurb tõde, et kohalike jaoks päkapikke ei eksisteeri, seega oleme õnnelikud lapsed olnud, oleme saanud päkapikkudesse uskuda ja oleme leidnud hommikuti sussist/aknalaualt maiustusi.
Rääkisin oma perepeadele ka, kuidas me väiksena Liisuga ehitasime lõksu, et päkapikk kinni püüda. Naer oli korralik! Mäledad, Liisu? :D

Esmaspäeva hommikul küsis Coco küsis minult:"Helena, kas päkapikud sulle tõid midagi?" (temale ja ta väikevennale tõid kommi)
Mina:"Ma ei tea, ma ei ole oma sussi vaadanud."
(Küsis luba, et minna minu sussi kontrollima)
Coco:(pettunult)"Helena, päkapikud ei toonud sulle midagi."
Mina:"Äkki päkapikk arvas, et ma olen liiga vana?"
Pereisa:"Aga äkki pole Helena lihtsalt hea laps olnud?"
Coco:"Aga Helena, sa oled ju hea olnud, sa oled kõvas töötanud!"
- Lapsesuu, Coco, 4-aastane.

On alles teisipäev ja ma mõtlen juba hirmuga nädala teisele poolele, sest see nädal tuleb hullumaja! Igatahes, hoidme mulle pöidlaid ja varbaid!