Vabariigi sünnipäeval mina küll riigipüha võlusid nautida ei saanud, perepead naersid küll, et peaksin külla tulnud vanaemale ütlema, et mul pole nii tähtsal päeval mingeid kohustusi, aga mu südametunnistus ei lubanud mul seda siiski teha. Lõin hoopis meeleolu kohupiimakoogi ja isamaaliste lauludega ning ega sellel variandil ka midagi viga ei olnud.
Teisipäeval käisime lastega Jersey ooperimajas vaatamas "Dinosaurs Zoo" etendust. Olgu öeldud, et see oli lasteetendus ning see oli ikka väga tõetruuks tehtud ning "loomaaia töötaja", kes ütles enne etenduse algust, et see etendus paneb paljud saalisviibijad nutma, see väide pidas ka paika :P
- "Becuse everytime when you are going to the party is nighttime." (Sest igakord, kui sina lähed peole on öö."
Lapsesuu tegi mulle jälle 1-0 ära!
Nädalavahetusel tegime väikeseid ümberkorraldusi majas ning mina sain üle pika aja seina värvida. Kohe täitsa äge oli! John muidugi arvas, et ma olen loomulik talent, sest ma olevat nagu Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga. + muidugi enese abiga värvitud seina on kohe päris hea tunne vaadata, seda enam, et tehtud töö näeb väga hea välja :)
Esmaspäeva õhtul oli parasjagu emaga skypemine pooleli, kui sain teadeande, et meri möllab korralikult ning väidetavalt oli meri tõusuga saavutanud ajaloo kõrgeima tasema. Seega sain jälle ühe ajaloolise hetke tunnistaja olla. Igatahes, kuna ma olin juba eelnevalt kaks korda tormist merd vaatlemas käinud, aga mõlemal korral olin oma minekuga hiljaks jäänud, siis nüüd ma ei lasknud seda omale kaks kord öelda ning mere äärde ma tormasingi. Mis mind ajas õhtul tugeva tuulega mere äärde? Adrenaliin? Kindlasti! Uudishimu? Raudselt? Lootus mõni "enam-vähem normaalne" foto saada? Jah!
Väidetavalt oli tegemist ajaloo kolmanda kõige vihmasema talvega, kes fakte tahab, siis sademete hulk oli 430,4 mm (keskmine 277,3 mm). Sadanud on tõesti nii kuramuse palju, et kõriauguni on sellest vihmast, seega nüüd on sellele hiiglaslikult kogusele vähemalt loogiline seletus.
Vastlapäeva puhul mõtlesin, et kuna kelgutamisest nagunii midagi välja ei tule (mitte, et teil seal Eestis parem seis oleks olnud), siis vastlakukleid tuleb ikka süüa. Kuna ma polnud Jersey's pärmitainast teinud, siis ma polnud üldse kindel, kuidas see mul õnnestub, sest usute või ei, kui ma siin Eesti retsepte järgin, siis asjad ei tule kunagi välja nii nagu kodus (mina pole esimene, kes ütleb, et siine jahu on teistsugune). Esmalt ma ei leidnud toidupoest pärmi (lõpuks tuli välja, et meil oli see juba köögikapis olemas), kardemoni käisin ma kolmest erinevast toidupoest otsimas, täpselt, käisin otsimas, mitte ostmas, sest otsimiseks see jäigi, sest seda lihtsalt polnud mitte kusagil. Minu jaoks oli see pettumus, sest ma jumaldan saia küpsetamisel seda mõnusat kardemoni lõhna! Muidugi kuklite küpsetamisel juhtus väike õnnetus ning nagu õnnetustele kohane, lõppes seegi õnnetus õnnetult. Ilmselgelt peab olema piisavalt udu, et võtta 200 kraadisest ahjust ahjuplaat välja palja käega, aga positiivne oli see, et kraan külma veega oli läheduses ning ilmselt tänu sellele käsi praegu töötabki.
Kuna neid vastlakukleid tuli päris palju, siis me pakkisime osad neist perepeale kaasa, et ta need oma kontorisse viiks. Mina pidin loomulikult kolmapäeva hommikul spellima (täht-tähelt kirjapildi ütlema) vastlakukli kirjapildi, et ta ikka oskaks töökaaslastele öelda, et mis imeasju ta enesega kaasa tõi. Minu spellimine on jätkuvalt küllaltki kohutav :D :D kuna vahetult enne hommikust spellimis harjutust rääkisime minu tulevikuplaanidest, siis naerdi, et ilmselt midagi sellist, mis on spellimisega seotud, ma õppima ei lähe, sest ma pidavat totaalne õnnetus selles olema. Mis mul kosta, ruumi arenemiseks on!
Ahjaa! Vastlakuklid osutusid kontoris väga menukaks! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar