Kaks tilka vett

Teisipäeva mahtus nii mõndagi, hommikul käisime pisipõnniga Little Monkey'de rühmas. Ausalt, igakord kui ma seal käin tulevad mulle meelde meie II veerandi kehalise kasvatuse tunnid gümnaasiumis. Laes rippuvad rõngad, poomid, matid, kitsed/hobused jne, muidugi 2.aastastele on nendele vastav varustus, aga alati ma mõtlen, et tahaks proovida, kas need vigurid mida me rõngastel tegime veel tulevad välja ning kas on meeles, kuidas poomil keksida, siiani pole ma veel katsetamine jõudnud, aga ehk ühel päeval...
Õhtul oli muidugi tähelepanu suunatud Liechtensteini - Eesti jalgpallilahingule. Ilus-ilus lõpp hooajale ja Rüütli tüürimisele, nagu ütlesin Liisulegi, siis kahju on sellest, et Tarmo ei saanud "lahkumismängu", kus fännid oleksid saanud talle aitäh öelda, aga tsiteerides Mikku, Rüütli on kõva kärss!

Nädalalõpp möödus igatahes kordades tegusemalt kui nädala keskpaik. Kuna viimati käisime tüdrukutega oktoobri lõpus klubitamas, siis leidsime, et nüüd on õige aeg seda uuesti teha. Igatahes, õhtut alustasime minu juures ning õhtusöögi ajal tegi John ettepaneku, et ta võiks meile baarman olla, sest ta tahtis oma oskusi enne laupäeva lihvida. Mis sai meil selle vastu olla, sest kellele siis tasuta kokteilid ei meeldiks, haha :D :D 

Asja juurde käis korralik kokteilikaart, seega elu nagu kuninga kassil :D

Petrol-Margarita-Cosmopolitan

Esmalt viis meid tee Chambers'isse, kus meid ootas ees märksa suurem ja märksa kirevam seltskond. Saime tuttavaks ühe Hispaaniast pärit noormehega, kes on samuti au pair, seega kutid, teadke, teil on võimalus! :D Meist pole veel nii suured Chamers'i austajad saanud, seega jätkasime oma õhtut The Drift'is, see on ka viimasel ajal (võrreldes selle ajaga, kui ma Jersey'sse esmalt tulin, siis see oli üks kõvemaid peopaiku) selline "on ja ei ole ka" koht. Naerda sai seal aga kõvasti, sest need tantsulahingud, mida seal tantsupõrandal peeti, need olid aplausi väärt :D

Tara-ta-ta-ta, muidugi õhtu lõppes Mimosas :D Ja seal oli üle pika aja mõnus olla, rahvast oli küll palju, aga mitte nii nagu tavaliselt, et ei saa ühte sammu ei edasi ega tagasi. Igatahes, üks ütlemata mõnus õhtu!

Laupäeval mässasin mitmel rindel. Hommikusse mahtus traditsiooniline trenn, mis oli ütlemata hea. Kuna võtsin enda kanda vastutuse õhtusöögil magustoidu osas, mida mu pererahvas laupäeval korraldas, siis minu ülesanne oligi valmistada tiramisu. Mainin ära, et polnud seda kunagi varem ise teinud, siis ei osanud/julgenud midagi loota. Igatahes, see tiramisu täitis kõigi ootused ja lootused, John oli sellest äärmiselt vaimustunud (tavaliselt tema kodus valmistatud magustoitudest väga lugu ei pea) ja see on juba märk omaette! 

Siin olles leiavad tööpakkumised mind vahel ise üles, nii ka sel korral. Kuna peretuttavatel oli laupäeva õhtuks lapsehoidjat vaja, siis olin kohe nõus. Tööd, kui sellist mul õigupoolest ei olnudki, siis kui mina nende juurde jõudsin, siis kaksikud juba magasid, nii, et minu ülesanne oligi lihtsalt valves olla. Tunnistan käsi südamel, et tegelikult ma veidi pelgasin seda, sest mõtlesin, et kui nad öösel üles ärkavad ning mind oma vanemate asemel näevad, siis võivad end kringliks ehmatada. Tegelikult, üks ärkas neist 2x üles, torkasin siis luti tagasi suhu ja vaikus oli jälle majas! :) Ilmselt oli üks lihtsaim viis lisaraha teenimiseks, sest terve õhtu vaatasin erinevaid filme ja nägin tõsist vaeva, et silmad lahti hoida.

Viimasel ajal on saanud päris palju kinos käia, nii ka pühapäeval. Jennil tuli mõte, et võiks "The Counselor" vaatama minna. Mõeldud-tehtud, käisingi Lisanni ja Jenniga kinos, film minus wow-efekti ei tekitanud, aga sellegipoolest oli hea kinos käik oma pühapäeva mahutada. 

Pühapäeval naerutas mind teema, millega Lisann lagedale tuli. Õigemini küsis temalt üks noormees, et kas tema sõbranna (ehk siis mina) on Eestis ja oli laupäeval tikkris. Lisann ütles, et kohe kindlasti polnud see võimalik, sest mina olen siin. Järgmine küsimus oli siis, et kas mul on kaksikõde, jälle pidi Lisann vastame, et kaksikõde mul kohe kindlasti pole. Saatis Lisann siis talle Liisu facebooki, et ega ta juhuslikult mind selle tüdrukuga sassi ei aja. Igatahes, noormees väitis, et me oleme uskumatult sarnased, et nagu kaks tilka vett. Eeeeeeeeeeee, HALLO?!!!!!!!! Ei ole ta esimene ega ilmselt ka mitte viimane inimene, kes üritab meid kaksikuteks teha...

Üks oluline asi veel! Kui nüüd kuupäevadest rääkida, siis varsti, väga varsti panen ma oma lustakad jalakesed kodumaa pinnale!!! Ei jõua ära oodatagi, ausalt! 23.DETSEMBER, BEIBSID, 23.DETSEMBER!!!

Kuidas eestlane eestlastele armu ei anna!

Novembri keskpaik on juba käes ning selle aktiivse blogimisega on lood nii nagu nad on. Kunagi rääkisime Lisanniga, et kui pool novembrit oleks läbi, et siis on jõulud juba küllalt lähedal. Ma ei tea kuidas teiega, aga mina juba peaaegu haistan jõule!

Tööpäevad lähevad ikka tavapärases rütmis (vahepeal tundub, et aeg seisab, aga teine päev ei saa jälle arugi kui olen oma tegemistega juba õhtusse jõudnud).
Eelmisel reedel nautisime veel Tennerfesti võlusid, kuna Jenni polnud kunagi Harlemis söömas käinud, siis loosirattale jäigi Harlem. Pettuma ei pidanud ilmselt keegi, kuna toit oli hea ning atmosfäär mõnus nagu alati. Kuna teisipäeval toimuma pidanud bonfire'i õhtu lükkus tormise ilma tõttu reedele ning õhtu haripunkt oli ilutulestik, siis läksime meiegi seda vaatama. Igatahes, enamus tarkasid väitis, et ilutulestik algab kell 20, siis ajasimegi meiegi end sügistuulte ja vihma meelevalla. Kuna need targad eksisid ja ilutulestik algas tegelikult kell 20.30, siis selleks hetkeks olin mina juba läbikülmunud ja läbimärg, sest tuleb tõdeda, et nahktagi ei olnud sellise ilmaga sobivaim riietusese. Õnneks oli ilutulestik seda ootamist (ja külmetamist) väärt! Hiljem istusime au pair'idega veel T.G.I Friday's, mis on eriti hubane koht, kuhu mina lähen alati heameelega!

Sel õhtul sain 2x kinnitust, et mina isiklikult ei julgeks sakslastega koos ühtegi üllatuspidu organiseerida, sest need siinsed eksemplarid lihtsalt ei oska oma suud üllatuste kohalt kinni hoida. Kurb!

Laupäeva hommik möödus trennisaalis rassides. Ülejäänud päev möödus poodides kolades, kes teab, mis tähtis kuupäev minu kalendris novembrikuus asub, siis see paneb otsad kokku ja saab aru mis puhuks ma poode nii usinalt kammisin. Kuna õhtul pidin esialgse info kohaselt lapsi hoidma, aga viimasel hetkel need plaanid muutusid, siis läksimegi taas Jenni juurde filmiõhtule. Mõnus oli, sellise tormise ilmaga polekski vähimatki tahtmist midagi muud teha olnud.

Pühapäeva oli täpselt selline nagu mulle meeldib. Sai teha täpselt neid asju, mis mulle meeldib ja võtta rahulikult. Enamuse päevast vedelesin ning vaatasin kodumaised sarju, lõpuks vaatasin ka "The Great Gatsby" ära. Kuna ilm oli täiega mõnus, siis läksin randa jooksma, jalad said muidugi esimese 5 minutiga läbimärjaks, sest mõõn oli just sisse tulnud ja rand oli märg, aga sel puhul võin ma liialdamata kasutada ülivõrret, saad loojuva päikese taustal rannas joosta, mõnus-mõnus!

Esmaspäeval oli totaalne unustan_oma_asjad_maha_päev. Jajah, on küll võib-olla imelik, et ma pole Briti saarestikus elades omale vihmavarju ostnud, aga igapäevaselt ma sellest puudust ei tunne ja kuna meil on siinses majapidamises piisavalt vihmavarjusid, siis vajadusel kasutangi neid. Igatahes, esmaspäeval linnas käies unustasin ma vihmavarju (jah, selle samuse, mis ei kuulu isegi päriselt mulle) kolme erinevasse kohta maha, lõpuks jätsin oma koti ka poodi... Ma tean, mida mu ema selle kohta kostaks, ta nimetaks mind ilmselt tõeliseks kanapeaks, ega see väga vale võrdlus ei olekski :D Õnneks kõik asjad suutsin ma õigel hetkel üles leida, seega varalist kahju ma ei tekitanud.

Kuna Elery teeb teisipäeviti Grandis rühmtreeningut, siis otsustasin ka selle ära proovida. Ega eestlased armu ei anna, see sai selgeks! 45 minutit tõsist trenni, mulle meeldib, kui peale trenni ma olen nii läbi, et ei jõua ühte jalga teise ette tõsta! Seega nautisin täiega!

Nädala alguses võtsin lihtsalt facebookis loosimisest osa, kus tuli ennustada, et kumb meeskond võidab reedese jalgpallilahingu ning mis tulemus jääb. (Kirjutasin, et 2-1 Eestile, taratatata, trummipõrnina saatel nüüd, Eesti võitis ja skooriks jäi täpselt 2-1!) Igatahes, neljapäeva hommikul sain üllatuse osaliseks. See oli teine kord, kui ma facebookis midagi võitsin. See oli teine kord, kui ma võitsin 2 pääset Eesti koondise mängule. See oli teine kord, kui ma ise oma võiduvilju nautida ei saanud. Elu on ebaõiglane! Aga vähemalt leidsid piletid uue omaniku ning keegigi sai mängu nautida :)

Neljapäevaks võtsin omale lisakohustuse ning küpsetasin heategevuseks muffineid, igal aastal kogutakse üle U.K Children in Need raames kümneid ja kümneid miljoneid, seega andisin ka oma väikese panuse :) Pereisa oli mu küpsetistest nii vaimustunud, et ta ei tahtnud neid kohe üldse müüki viiagi :D

Reede õhtusesse programmi kuulus loomulikult jalgpall! Ei jõua ära oodata, millal ma saan ise oma lemmiksärgi selga tõmmata, näo sini-must-valgeks võõbata ja staadionile minna! Kes kukub nüüd targutama, et mu oma valik, et ma seda teha ei saa, siis tean, see ongi mu oma valik olnud ning pean sellega leppima, et igal plussil on ka omad miinused.
Õhtul tuli plaan minna kinno, vaatasime "Don Jon", vb olid minu ootused liiga kõrged, ootasin ehk liiga palju. Vaadata sündis, aga uuesti seda vaatama ei tormaks.

Laupäevasesse päeva mahtus palju head ja toredat. Hommikusse mahutasin trenni, peale lõunat kolasime poodides ja sain paar vajalikku asja, mida mu süda juba ammu ihkas. Suutsin Lisanni panna sushit sööma, nii, et tõeline progress!

Õhtu haripunkt oli muidugi see, et ma sain Liisu sünnipäevast skype vahendusel 2,5h ülekande!!! Mul oli nii hea meel, et nad mind sellesse kaasasid, sest naeru ja nalja oli ülemõistuse palju. + väga-väga hea oli näha inimesi, keda ma polnud päris mitu kuud näinud. Aitäh, sõbrad, tegite minu õhtu palju-palju meeleolukamas! :)

TÄNA ON SEE TORE PÄEV,  KUS MINU SUUR ÕDE SAAB AASTA VÕRRA VANEMAKS, SEEGA VEELKORD SÜDAMLIKUD ÕNNESOOVID VANANEMISE PUHUL! Hommikul laulsime Rafaga talle telefoni teel sünnipäevalaulu, seega üritasin heastada, et teist aastat järjest pole mind tema sünnipäeva ajal kodus. Jah, on küll häbi!

Väike saatan õla peal

Möödunud reedel oli esialgne plaan minna perega õhtusöögile, aga kuna tööpäev venis nii pikaks, siis mõtlesin, et olen lihtsalt kodus. Kas see plaan töötas? Ei. Lisann oli üksinda kodus ja siis tegimegi eestlaste õhtu! Kokkasime, vaatasime terve hunniku erinevaid filme ("Paranormal Activity IV", "The Vow", "Goal" ja "Orphan"), seega tõsine maraton oli. Sekka mängisime erinevaid lauamänge, triikisime pool kolm öösel triiksärke, pesime pesu = seega ei saa kohe kindlasti öelda, et meil oleks tegevusevaene õhtu/öö olnud.

Kui sarnane see nurr meie Miisuga on oli ausalt öeldes isegi veidi kõhedust tekitav...

Laupäevaks oli organiseeritud Jennile ja Carinale sünnipäeva puhul üllatuspidu. Terve päev oli üks ajaga võidu jooksmine, kuna enda hommikune laiskus maksis kätte, siis pidime lõpuks kõike joostes tegema. Peale kingituste ostmist läksime parklasse ning plaanisime ruttu koju minna, et end valmis panna. Jõudsime siis parklasse, aga mida ei olnud oli auto. Mina jõudsin juba mõtlema hakata, et mis asjad mul kotiga autosse jäid ja jätsin oma asjadega juba vaiksel jumalaga, aga siis kaks blondi avastasid, et auto on siiski alles, me olime ise lihtsalt vales kohas :D :D :D Tegelikult ei saanud kumbki meist aru, et kuidas me mõlemad automaatselt valesse kohta läksime, igatahes lõpp hea, kõik hea! Minu juurde jõudes oli meil tunnike, et käia pesemas, saada riidesse ning teha kõik muud selle juurde kuuluvad tegevused. Hullumaja! Üllatuspidu oli ja ei olnud ka. Kuna tegemist oli üllatuspeoga, siis mina oleksin seda veidi teisiti (loe:paremini) organiseerinud, aga vähemalt olen ise tulevikus targem :) Öösel linnast tulles andis tunda, et torm hakkab vaikselt kohale jõudma, ma olin õues paar minutit ja majja astudes olin ma läbimärg. Juuksed olid nii märjad nagu oleksin just pesemast tulnud, seisin esikus paar sekundit ning selle hetkega oli veeloik ümber minu, mõnus!

Pühapäeval anti hoiatus lähenevaks orkaaniks, kõik olid tagajalgele aetud, ennustati, et tuulekiirus küündib kuni 40m/s ning kästi siseruumides viibida. Ise käisin pühapäeva õhtul mere ääres, olin ainus inimene, kes väljas liikus, tol hetkel oli tuul kõva, aga minu arvates paisutas meedia asja kordades hullemaks kui asi tegelikult oli. Mina seda orkaaniks kohe kindlasti ei nimetaks, lihtsalt tugev sügistorm.

Esmaspäeval hakkas siinsetel lastel vaheaeg, seega käed ja jalad olid tööd täis. Esmaspäeval sai natuke linnas kolada, kõik poed on jõuluteemalist kraami täis ning nii väga tahaks juba jõule!!! Käisin esimest korda body step'is, vahepeal tõmbas küll juhtme nii kokku, sest esimese korra kohta tundus, et kõik käis meeletult kiiresti ning vahepeale ei jõudnud enam keha liigutustega järele, aga mõnus vaheldus oli :)
Neljapäeval tähistati siin halloweeni, mis on kohalike ja laste jaoks suur asi. Tegelikult polnud mul selleks puhuks erilisi plaane, pidin lihtsalt õhtul linna minema, et istume kusagil vaikselt. Maandusime Bean around the world'is kus tehti näomaalinguid, seega, nii see läks, lasime oma näod ka ära võõbata ja meist said väikesed saatanad.

Tegelikult möödus terve nädalavahetus väga vaikselt, sain vaadata erinevaid kodumaised ning kohalikke sarju ja sain natukene rohkem unetunde koguda. Kuigi kui keegi pakuks mulle Okasroosikese rolli, siis ma võtaksin selle hea meelega vastu ja heidaksin mõneks ajaks pikaks unne, nii näiteks jõuludeni, esialgu peaks sellest piisama. Laupäeva kroon oli see, et sain käia linnas viimaks sushit söömas, pikalt oli isutanud, aga nädala sees polnud kunagi piisavalt aega ega energiat, Lisanni ei suutnud veel panna sushit sööma, aga ehk järgmisel korral :)