Hirmul on suured silmad

Alustuseks ma peaksin ilmselt vabandama, et nii suur auk on sisse tulnud. Ausalt, ma olen blogi korduvalt avanud ning siis sama targalt tagasi kinni pannud, sest pole kirjutamissoonele saanud. Tühimik on suur, seega ma püüan olulisemad asjad meelde tuletada.

Igatahes, kui viimases postituses rääkisin lumest, siis ööl vastu teisipäeva sadas seda veel suurtes kogustes juurde ning tugevamad tuulepuhangud ulatusid 70-80miilini tunnis. Korralik maru!
Ilmateate sõnul oli viimati Jersey's nii palju lund 1962.aastal, seega ei saa kohalikke süüdistada, et nad lume ees täiesti abitud on ning pea kaotavad, lumi lihtsalt ei kuulu reeglina siia kliimasse.
Meie leidsime teisipäeval spordipoest kelgu, müüja lubas, et liiva peal pidi see sõiduriist paremini libisema kui lumel, eks me katseta ära kui rannailm kohale jõuab. Meie saime vähemalt lumememme ehitada ja kelgutada :D

Kokkuvõtteks, lennujaam oli 2,5 ööpäeva rivist välja, lugematul hulgal murdunuid puid, palju liiklusõnnetusi, koolid-lasteaiad olid 3 päeva suletud(laste pidupäev!)
Tegelikult on sellest lumest pea kaks nädalat möödas, aga nüüd raputab Inglismaad uus lumelaine, esialgsete prognooside kohaselt see lumi siia ei tohiks jõuda, aga millal sa enne oled saanud ilmateadet 100% usaldada, eksole.
Asi on nii, et tegemist on külmima kevadega viimase 50.aasta jooksul, hull mõelda, aga saan vähemalt ajaloolise sündmuse tunnistaja olla :D

Laupäeval avastasin kogemata, et kaamera ei fokuseeri pildistamisel asju ära, kuna pidin nagunii linna minema, siis otsustasin tehnikapoest abi otsida, sest minu enda mõistus sellele aparaadile peale ei hakanud. Tehnikapoes feilisin korralikult ning tegin end päris blondiks... Rääkisin siis enda, või õigemini oma kaamera probleemi ära, kutt võttis selle kätte, tegi pildi ja ütles, et fokuseerib ju. Mina raiusin ikka vastu, et mis mõttes, et ei fokuseeri! Igatahes, kuna mul pole spetsiaalset kaamerakotti ning kaamera on tavalises kotis, siis ilmselt mingi asi oli nühkinud ühe nupu paigast ära ja loomulikult mina sellele ei tulnud, et võiks seda nuppu kontrollida :D Julgen tunnistada, et kohati viskab mulle selliseid heledamaid momente sisse :)

Pühapäeva õhtul mõtlesin, et olen kasulik ning viin prügikoti välja, olles poolel teel nägin, et vastasmaja seinal on suur kaslase vari, mina olin valmis juba prügikotti hülgama ja jalgadele valu andma, sest hirmul on suured silmad :D Ega ma kasse muidu ei kardagi, aga kuna paar päeva varem sattusin ma telekast vaatama U.K dokumentaalfilmi (täpset nime ma muidugi ei mäleta), aga film rääkis uskumatutest loomarünnakutest, mis on U.K's aset leidnud. Filmi point oli see, et viimase paari aasta jooksul on U.K's olnud üle 300 juhtumi, kus mõni suur kaslane(puuma, tiiger, panter vms) on rünnanud inimest, osad targad kodanikud arvavad, et jube äge on endale soetada illegaalsel teel mõni selline tore murdja. Teadagi, ühel hetkel need targad kodanikud ei saa enam nende murdjatega hakkama, ei arvestata, et nad söövad rohkem liha kui tavalised nunnud kiisud + kaua sa neid ikka naabrite kullipilgu eest peita suudad. Seega, need tiiger-viigrid lastakse vabasse loodusesse, sest sellist looma päris loomaaia aia taha pappkasti ei jäta ning keegi pole piisavalt julge, et tunnistada, et soetas omale sellise looma, sest keegi ei taha kurjade seadusesilmadega pahuksisse satuda.
Selle pika jutu point on see, et kui pühapäeva õhtul prügikotti välja viisin ja nägin suure kaslase varju liikumas, siis olin päris kindel, et siingi on mõni selline kiisu vabadusse lastud. Õnneks otsustasin olukorras veenduda ning lõpuks selgus, et see oli naabrite paks kass, kes tegelikult annab peaaegu tiigi mõõdu välja küll :D

Ilmselt igaüks, keda vähegi spordimaailmas toimuv huvitab teab, et reede õhtu oli pühendatud jalgpallile! Üks selle maja elanik lubas, et Eesti võidu korral sööb ta oma püksid ära, kahju, aga ma ei saanudki teada kuidas pükste söömine oleks välja näinud. Kurb, kurb, kurb, kahju tulemusest, realiseerimata võimalustest ning sellest, et pükste söömist ka ei näinud.
Ega mind väga ei hellitata ka, pidevalt tuletatakse tabeliseisu meelde ning nokitakse niisama, aga küll me sinised panevad varsti nende irisejate suud ka kinni :)

Kuna ma olin endale tükk aega kompressioon(sokke/sääriseid) tahtnud siis laupäeval kandsid viimaks mu otsingud vilja. See oli nagu nõela otsimine heinakuhjast, aga lõpuks sain omalegi need "imerelvad", kuna ma olen palju positiivset tagasisidet nende kohta kuulnud, siis ootused ja lootused on kõrged :)

Peaaegu kaks nädalat on lumeuputusest möödas, aga kohalikud ei ole siiani kahjude likvideerimisega hakkama saanud(mõned kohas pole algustki teinud). Selles konkreetses kohas on jalutusrada siiani suletud, puud on juurtega väljas ning murdunud oksad on teelt koristamata. Mina käin sellest kohast pea iga päev mööda ning ma pole kordagi näinud, et keegi kahjusid likvideerida püüaks, ju pole siis kiiret selle asjaga.

Läbi lume sahiseva

Viimasest postitusest on juba üks jagu aega möödas, aga ma katsun kõik vajaliku ja vähem vajaliku oma hallidest ajukäärudest välja kaevata.

Viimasel kahel pühapäeval on spinningus olnud naeruväärselt vähe rahvast, kord olin ainult mina üksi ja siis otsustasime asja sootuks katki jätta, sest muidu oleks asi väga mage olnud. Viimases klassis oli peale minu veel üks naine, siis tegime trenni ära, sel korral enam õnneks mage ei olnud.
Rääkisin juhendajaga niisama juttu, uuris minu kohta ja rääkisin talle veidi Eestist. Tegin positiivset reklaami! Kuna mul oli seljas teatemaratoni t-särk mille ma oktoobris sain, siis ta uuris minult, et kas ma jooksen maratone ka. Rääkis, et juunis tuleb siin poolmaraton ning ma peaksin kindlasti osalema, kuna tema arvates peaks mul olema kõik eeldused selle läbimiseks. Ma ise nii enesekindel pole, aga rõõmustav oli sellist tagasisidet kuulda :)

Kurb, aga kohati tõsi.

Eelmisel nädalal olid nii ilusad ilmad, enamiku võimalikust ajast veetsin lastega väljas, sest oli soe ja päikseline. Kiusasin koduseid oma soojakraadide ja t-särgi jutuga. Pill tuleb ikka pika ilu peale nagu mu vanaisa ütles.(Sellest lõpu poole)

Kolmapäeval käis üks töömees, kes lihvis külmkapi tööd. Esimesel korda käis ta novembris ja nüüd kiitis, et mäletab mind eelmisest korrast nii hästi. Uuris veel, et kas ta eelmisel korral küsis, et kust ma pärit olen, ütlesin, et minu mäletamist mööda ta seda ei teinud ning vastasin siis, et olen Eestis. Noogutas ja ütles, et eelmisel korral ta seda kohe kindlasti ei küsinud, sest muidu oleks see talle kohe kindlasti meelde jäänud kui keegi nii erilisest paigast pärit on. Tahtis veel mu nime ka teada, kuuldes seda, siis naeris, et nii lihtne nimi, et tema eeldas, et kui ma juba Eestis olen, siis on mul hirmus raske nimi ka. Proovis mu nime hääldada, kõlas see umbes nii - Heeleeuna. Ütlesin, et tegelik hääldus on küll pisut teine, aga mis parata. Üldse oli jube sõbralik ja tüütu!

Reedel 6 kuud tagasi saabusin ma Jersey'sse, seega väike tähtpäev! Uskumatu kui kiirelt ikka aeg läheb. Rääkisin oma siinsele pererahvale ka oma tähtpäevast, kõik olid üllatunud, et ma olen siin juba nii kaua olnud :) 

Laupäeva hommik oli ilus ja päikseline, aga ühel hetkel tõmbas nagu keegi tervele saarele koti pähe. Udu oli nii paks, et nähtavus oli maksimaalselt 20meetrit. Räägiti, et tavaliselt toob selline udu kaasa ilma muutuse, mõtlesin endamisi, et huvitav, kas sel jutul on tõepõhi all või lihtsalt hirmutavad. Tegelikul, tõepõhi oli kohe päris vett pidav.

Pühapäeval käisin koos teise au pairiga kinos, vaatasime "Safe Haven", julgen soovitada küll! Samal päeval tähistati siin emadepäeva, minule jättis küllalt kommertsliku mulje, poed olid paksult pahna täis ning kõiksugused imalad kaardid. Eestis on emadepäev kuidagi palju soojem ja südamlikum, õnneks! Aga sellegipooles, sel aastal saab minu emme kahte emadepäeva tähistada :) Õigemini, praeguseks on üks juba tähistatud, aga emadepäeva soovid sai ta sellegipoolest kätte :)

Esmaspäeva hommik algas kerge ehmatusega, nagu ma eelnevalt mainisi, siis selline udu tõi tõesti kaasa kliimamuutuse. Hommikuks oli maa valge ning terve päeva sadas.

Selline vaatepilt avanes esmaspäeva õhtul.



Palmid mattusid lume alla.

 

Igatahes, inimesed kes on siin saarel elanud üle üheksa aasta ütlevad, et nad pole kunagi sellist asja näinud ning eelmisel aastal põhimõtteliselt samal ajal oli nii soe, et kõik olid rannas. Olen enne öelnud ja võib-olla ütlen ka hiljem, aga vale aasta valisin siia tulekuks :D

Kuna on sadanud terve päeva ning sadu peaks jätkuma ka öösel ning homme, siis on antud suur hoiatus, mis viimati anti aastal 1987. Seega asi peaks kiskuma päris pasaks. Juba täna oli tuul rekkaid ümber lükanud ning puid murdnud, eks näis mis saab.

Õhtul käisin väljas jalutamas, olin ainus inimene kes väljas ringi liikus. Selge märk, et Eestis! :D Tegelikult on ilm täiega mõnus, nagu kerge kodumaine talveilm, tuul on veidi vali, aga külma pole ollagi. 

Ilmselt ei pea mainimagi, et teedel valitseb kaos, õppeasutused on suletud, paljudes poodides valitseb tühjus, praamid ei sõida, lennukid ei lenda jne.
Lumi kütab kirgi!

Plirt-plärts, käes on märts

Jenni ütles ka, et tema arvates ma olen ikka täiega rootslase moodi, eriti mu blondid juuksed ja nägu :D hehe :D ei tea mis värk sellega on, et kõik tahavad mind rootslaseks tembeldada.
Igatahes, kui mõned üritavad mind rootslaseks tembeldada, siis pühapäeva väljas söömas käies üritati mind lapsevanemaks teha. Wc'd külastades oli seal kolm naisterahvast, kes olid mind varem näinud lapsi mööda restorani taga ajamas(et keegi nüüd ei mõtleks, siis ma ei mänginud lastega restoranis matsu ega taga ajamist, neid tuli lihtsalt vahepeal kinni püüda, sest kui kaua sa ikka jõuad laua taga istuda, eksole). Kiitsid, et mul on nii armsad lapsed :D Purustasin nende roosa unelma ning ütlesin, et armsad on küll, aga ma olen lihtsalt hoidja, siis nad arvasid, et ma olen veel tublim, et suudan kellegi teise lapsi hoida :)

Kolmapäeval polnud kohe üldse minu päev. Hommikul käisin poisiga linna, et vajalikud ostud sooritada ning teel koju haarasin kohvipoest omale kakao kaasa, sest ilm oli ebameeldivalt tatine ja külm puges vägisi kontidesse. Võtsin siis topsis suure sõõmu jooki, mis kõige arukam polnud, sest kakao oli äärmiselt tuline ning keset tänavat jooki suust välja ei sülitanud ka, seega põletasin oma suu päris tõsiselt ära...Mitu päeva oli valus rääkida ning süüa :(
Lõuna ajal tegin ettevalmistused õhtusöögiks ära, ajasin sõrmega retseptist järge ning seal oli suurelt ja rasvaselt kirjas 2,5l, isegi kui retseptis polnud seda punkti, et lisada see 2,5l vett, siis ma kasutasin oma loogikat ja lisasin selle ise lõpus juurde, mõtlesin küll, et hautis tuleb jube vedel, aga kuna asjad läksid 6h hautuspott , siis mõtlesin, et küllap aurab ära... Kui hautuspott oli u 4h järel olnud ning hautis nägi välja nagu supp ja vett polnud kohe kuidagi vähemaks auranud, siis mõtlesin, et midagi on ikka mäda. Oligi! Retseptis antud 2,5l näitas valmiva toidu kogust, mitte lisatava vee hulka :D Midagi hullu ei juhtunud, lõpuks sai sellest supist hautist kui üleliigne vesi sai ära kurnata, aga sulaselge tõestus, et alati ei tasu oma loogikat nii hoogsalt usaldada.
Hautise jaoks liha tükeldades tundus liha struktuur teistsugusena kui tavaliselt, aga kuna oli kiire, siis ma sellele erilist tähelepanu ei pööranud.Õhtul telekat vaadates sattusime uudistes nägema lõiku, kus räägiti järjekordsest hobuseliha juhtumist. Kes hoiab uudistel silma peal, siis on ilmselt kuulnud/lugenud, et pisteliste testide tulemusena on leitud palju sea- ja veiseliha hulgast ka hobuseliha( mis ei peaks teps seal olema). Kuna me kasutasime hautises enda teada veiseliha, aga kuna see maitses natuke teisiti ja oli tekstuurilt ka erinev, siis me oleme küllaltki kindlad, et sõime meiegi hobuseliha...
Ega me ei karda, ära see meid ei tapa ning isegi kuninganna olevat ekslikult hobuseliha söönud :D + osades paikades süüakse hobuseliha delikatessina, söödi sõja ajal näljaga ning jumal teab mida.
Plaan on ka poodi teatada, kust me eelpool mainitud liha ostsime, sest muidu on M&S toidukaup küll väga kvaliteetne, aga loodame, et kui see tõesti hobuseliha oli, et siis oli vähemalt kvaliteetne :D

Valentiinipäevast on juba üks jagu aega möödas, aga ühel päeval ühes sarjas seda alles tähistati ning hakkasime arutama, et miks eeldatakse enamasti, et mehed toovad selle päeva puhul lilled-kingituse-šokolaadi!?
Igatahes lugu elust enesest: 50ndates abielunaine tellis internetileheküljelt abikaasale õhupalli(mis kohale ei jõudnud, sest naine unustas täpse aadressi lisada) ning mees kinkis naisele teemantkõrvarõngad :D Vb veits tasakaalust väljas tõesti :D

Reedel enne ujumistundi minekut mõtlesin, et olen kaval ning panen endale juba kodus ujumisriided selga, sest veekeskuses tuleb lapsel niigi varustust vahetada, seega saaks kiiremini. Ütlen ainult, et jumal tänatud, et otsustasin kodus riietuda, sest seal oleksin ma sõna otsesemas mõttes palja tagumikuga jäänud :S Mingil põhjusel otsustas mu bikiini alumise osa külgmine kinnitus pooleks lennata, seega kiire õmblustöö ning terve aja mõtlesin basseinis, et kas mu kiiruga tehtud õmbus peab vastu või ei pea. Õnneks pidas!

Laupäeval plaanisin linnas oma asju ajada, aga kiire teade, et mind oodatakse kohtumisele, seega plaanides väike ümber korraldus ning sain viie Rootsist pärit au pairi näol uued tutvused. Mõni sellest viisikust oli toredam kui teine, aga meeldib koosviibimine oli :)
Me kõik teame, et rösterisse käib sai/leib. Me kõik teame, et sinna ei tasu muid asju toppida, nagu näiteks sõrme. Kuna leib ei tulnud sealt vabatahtlikult välja, siis otsustasin sõrmega kaasa aidata, aga torkasin ta ekslikult kuumutusresti vahele. Igatahes, keskmine sõrm on küpse, mis küpse. Vahel kardan juba iseend ka, mõtlen, et millega ma järgmiseks hakkama saan... Aga noo, 9 sõrme ju momendil liiguvad :)