Polly? Ei, Helena!

Olen laisk olnud, olen! Tegelikult on pisut häbi ka, sest tean kui paljud mulle just selle teel kaasa elavad. Igatahes, kui ma poeksin vabanduse taha, et mul on koguaeg jube kiire olnud, siis ma valetaksin ning kuna mulle ei meeldi suitseva suuga lage tahmatada, siis kirjutan kõigest järgemööda(loe:kirjutan täpselt nii palju kui meeles veel on).

Kuna Liisu käik jättis jälje ning väike preili sai ka igasuguste huvitavate punutistega ära hellitatud, siis ta küsis minul:"Helena, millise patsi ma täna saan?" Ta pidi leppima hobusesabaga ning ta ei olnud väga õnnelik, nii, et viimane aeg on vist mõne normaalsema patsi tegemine ära õppida :)
Väikese tüdruku vanaema küsis tüdruku käest, et kas mina ja Liisu oleme sarnased. Tüdruk vastas, et ei ole, sest mina ei pidavat täpiline(tedretähnid) olema :D Lapsesuu  :D :D

Ühel toredal laupäeval korraldas Jenni enda juures filmiõhtu. Küpsetasime, okei, tema küpsetas pannkooke, sõime head-paremat ning vaatasime filmi. Oli ütlemata hea vaheldus.

Minult on küsitud, et kas me käimegi siin koguaeg söömas erinevates kohtades. Mis mul kosta on, söömine on ainus mis toidab :) Ja kui juba jutt toidule läks, siis pühapäeval käisime The Boat House'is Tennerfesti raames lõunat söömas. Tennerfest ongi 1,5kuud kestev toidufestival, selle ajal on kõikides restoranides/kohvikutes/baarides erimenüüd ning pakkumised on väga head(3-käigulise lõunasöögi saime 15 naelaga, sirvisime tavamenüüd ka, võrdluseks, muidu oleks maksnud puhtalt ühe käigu eest sama palju)!Enne autot parkide juhtus küllaltki meeldejääv seik. Lühidalt seletades Lisann vajas külgboksiga abi, mina läksin autost välja, et teda aidata ja ta sõitis mind konkreetselt kahe auto vahele jalgupidi kinni.(Kui sa seda loed, siis ma ootan siiani valuraha!!!!) Midagi hullu ei juhtunud, Jenni oli ainult šokis ja ilmselt tema ei aita peale seda kunagi Lisannil autot parkida :D :D :D

 Kuna on keerulised ajad olnud, siis möödunud nädala esmaspäeval/teisipäeval venisid tööpäevad u 11,5h pikkusteks. Teisipäeval mina panin laste lõunat valmis ning väike poiss jäi kümnekonnaks minutiks omapäi, 10 minutit oli tema jaoks aga piisav aeg, et oma kael ning mõlemad käsivarred täiesti lillaks värvida. Teda vaadates ma ei teadnud kas nutta või naerda, aga kuna ta nägi nii naljakas välja, siis naersime kõik. Aga, et i'l täpp puudu ei jääks, siis sama hetkel helistas pereisa, et küsida kuidas meil läheb. Pikemalt mõtlemata vastasin, et muidu on kõik hästi, aga su poeg on lilla. Vähemalt saime hiljem kõik naerda. :)

Kolmapäevast kuni esmaspäevani olin ma omapäi. Üksioleku juures oli palju häid hüvesid, aga kõige parem oli see, et ma ei pidanud äratuskella ori olema ning magasin nii kaua kuni tahtsin või siis naabrid lasksid. Üritasin enda jaoks välja selgitada, et kas mul on siin võimalik magada nii, et ärgates näitavad kellanumbrid 10:.., sest uskuge või ei, aga enne polnud ma kunagi siin nii kaua maganud. Eksperiment õnnestus, suutsin 10:17 magada, mis on uus rekord :D :D

Kolmapäeva märksõnad on kindlasti - liigne agarus on ogarus. Kehtib nagu rusikas silmaauku! Mõtlesin, et pesen kõik musta pesu ära(ei ole muidu minu ülesanne ega antud sellgi korral teha vajavaks tööks), sest aega nagunii oli ning pole väga raske asju pesukorvist pesumasinasse tõsta ja sealt edasi kuivatisse/restile. Igatahes, viimase pesukorraga tükk aega mõtlesin, et kas julgen ühe naise poolvillase jaki pessu panna või ei, nii kui see pesumasinast tuli kahetsesin, et seda teinud olin(ei, ma ei olnud ohmoon ega pesnud seda liiga kuuma veega, aga vahel lihtsalt (pool)villaste asjadega juhtuvad sellised asjad), see oli päris korralikult kokku tõmbunud, kuna lootsin, et asja annab veidi siluda, siis hakkasin kohe googeldama :D
Villaste asjade kohta öeldi kohe, et ei aita ei püssirohi ega ussirohi, aga kuna tegemist polnud 100% täisvillase asjaga, siis ühte õpetust ma siiski proovisin. Õpetasid, et tuleb jahedasse vette segada 1/3 klassi juuksepalsamit ning jätta see sinna seisma ning seejärel venitada. Veidi andis tagasi, aga peale kuivamist oli selge, et täisinimesele see enam selga ei lähe :S
Õpetus, et ei tasu võõraid asju torkida, siis ei hakka süütunne hinge ka närima!
Kolmapäeval jõudsin Plyo-Met Fitness, mis oli leebelt öeldes väga kurnav, aga nii mulle meeldibki!

Mitte, et 3h maja koristamine neljapäeva hommikul liiga vähe ära väsitas, aga kuna uudishimu oli suur, siis tahtsin HIIT Boxing Circuit klassi ära proovida. Lihtsamalt öeldes poksimine koos erinevate hüpete ja harjutustega. Naersin, et nüüd on tikkris palju julgem käia.

Ühel õhtul tuli mul kohutav isu pelmeenide järele. Otsisin juba internetis erinevaid retsepte välja, pelmeenide tegemiseni ma veel jõudnud ei ole, aga kuna häda pidi härja kaevu ajama, siis see idee vasardab mu peas veel praegugi.

Reedel kolasime ringi, laulsime karaoket ning viisime läbi osa, et tantsukingadel tolm ei koguneks :)

Mina korjasin endale kusagilt kõhuviiruse üles, koguaeg oli tunne, et ühest küljest tahaks normaalselt süüa, aga teisest küljest jällegi kõht oli koguaeg imelik. Mõtlesin, et ju liigub see viirus Jerseys ringi, aga kui perepea esmaspäeval koju jõudis ja ütles, et tal on sama häda küljes, siis leppisime kokku, et ju on tegemist dieedipisikuga. Sain neli päeva minimaalse toidukogusega läbi ajada, aga nüüd saan jälle rahus külmkapi ust kulutada.

Kolmapäeval trennis käies pannakse Core Extrem'is alati nimed kirja, mina olin juba mineku valmis kui treener küsis, et kas ma olen ikka Polly. Mina ei saanud ei ööd ega mütsi aru, ütlesin, et kindlasti mitte, et ma olen Helena. Siis treener naeris, ütles, et huvitav, et ta on kevadest alates mind igakord Polly'ks nimetanud. Hea teada. Loodetavasti edaspidi saan ikka Helena olla.
Trennist tulles avastasin, et Lisann oli meeleheitlik naine olnud ning telefonile hunniku vastamata kõnesid jätnud. Tahtis kinno minna. Mõeldud-tehtud, polnudki pikka aega kinos käinud. Vaatasime "Bad Grandpa" ja naer oli garanteeritud! :)

Sest kaks Lõunet on parem kui üks!

See, et minu blogis on vaikus olnud, sellele on väga hea ja mõjuv põhjendus. Mu suur õeraas oli mul külas!!!!

Eelmisel laupäeval käisin trennitamas ja lõpuks tegin zumba veel otsa. Ilmselt üks parimaid viise hommikut alustada, sest see positiivsus, mille ma sealt saan on nii tore :)
Päeva ajal käisime au pair'idega kohvikus istumas, seltskond oli kirev ning kes oleks osanud enne arvata, et võib olla tõsine missioon leida mõnda kohvikut, kus oleks piisavalt ruumi meile kõigile :D Õnneks Cafe Jac päästis lõuna!
Õhtul hoidsin mina lapsi ja Lisann oli mulle seltsiks, siis kui hakkasin talle taksot koju minekuks tellima ei suutnud tema vaikselt püsida ja naeris mu kõrva ääres, dispetšer arvas, et teeme tüngakõnet ning viskas toru hargile :D Proovisin mitu korda uuesti, aga enam nad sellele numbrile ei vastanudki ja pidin lõpuks teise telefoniga helistama :D

Terve esmaspäev oli naljakas ning terve päev kiskus kiiva. Õhtul peale õhtusööki mõtlesin, et istun vaikselt maha ja võtan lihtsalt rahulikult. Kas see õnnestus? Ei. Sadu kui mitte tuhandeid kordi on mulle öeldud, et ma ei peaks oma arvuti juures sööma-jooma. Kas olen õppust võtnud? Jälle, ei. Kuna enesetunne oli niru, siis tegin omale vitamiinijooki ning oma värisevate käekestega valasin selle üle arvuti. Jep, ei tohi kunagi mõelda, et kas päev saab minna veel kehvemaks, sest alati saab. Peale uputustööd arvuti touchpad enam koostööd teha ei taha või kui teeb, siis ainult kui ise tahab. Igatahes, tuju oli täitsa paha, et ma selline nisanäpp olen, aga eks oma vitsad peksavad.

Teisipäeval sain emme saadetud paki kätte, šokolaadid-kommid-ajakirjad! Tõeline pidupäev!
Õhtul trenni minnes jäin väga tugeva vihmasaju kätte, tean-tean, kunagi üks noormeeski ütles, et U.K ilma vihmavarjuta on väga naiivne  :D :D
Spordikasse jõudes polnud mu riietel ühtegi kuiva kohta ning asjad, mis olid mu kotis, olid läbimärjad. Spordika uksest sisse astudes vaatas mind üks noormees ning ütles:"Jesus!" ütlesin:"No, rain", panin kuti vähemalt korralikult naerma :D

Reaalselt, kolmapäev oli päev, mida ma olin niiiiiiiiiiii pikalt oodanud! Teadsin, et saan siis musta leiba :D :D Ok, ok, must leib oli lihtsalt positiivne boonus. TEGELIKULT, LIISU TULI KÜLLA!!!! Õhtul kui Lisanniga Liisule lennujaama vastu läksime, siis ei osanud oodatagi, et Liisu võib selliste seikluste küüsi jääda. Esmalt lend Londonist-Jersey'sse hilines tund aega ning kui lõpuks Liisu Jersey'sse jõudis, siis tehti talle põhjalik ristküsitlus(ta oli oma lennult ainus, kes sellise erilise kohtlemise osaliseks sai :D ) Küsiti: "Kauaks sa Jersey'sse tulid?", Miks sa Jersey'sse tulid?", "Kas sa tulid üksi?", "Kas sul on keegi lennujaamas vastas?", "Kus sa pärit oled?", "Mida sa Eestis teed?", "Kas sul kohvris tubakat/alkoholi on?" Lõpuks muukisime läbi, et ilmselt sattus ta sinna risttule alla seepärast, et Elis tellis temalt Eestis mannat ning võib-olla anti pärast kohvri skaneerimist Londonis Jersey lennujaama teada, et seda isikut võiks kontrollida, sest kohvris oli "kahtlase sisuga" pakk :D :D :D
Sõitsime lennujaamast kodu poole, siis Liisu küsis:"Kas sa siin ringtee peal sõidad ka tagurpidi?" Tegelikult Eesti mõistes sõidad jah vastupidises suunas, aga see kuidas Liis seda küsis oli nii halenaljakas, et meie Lisanniga pidime end tükk aega koguma, et suudaksime jälle normaalsed olla.

 Kurat, breketitest oli täitsa abi!!!

Reedel näitasime Liisule linna ja kolasime poodides. Toidupoes käik kujunes väga pikaks ja naljakaks. Kassajärjekorras oodates rääkisime kolmekesi eesti keelt ning kui järjekord meieni jõudes küsis poemüüja(meesterahvas), et mis keelt me räägime ja kust me pärit oleme, rääkisime ära, et oleme Eestist. Mehel lõi seepeale lambi põlema ja ütles, et mäletab Eurovisiooni, et meie eurolaulu laulis noor naine(Birgit) ning kisas üle poe, et 5 punkti Eestile! Selle peale tuli juba poe turvamees kohale ja vaatas oma silmaga üle, et millised need eestlased on :D Poemüüja veel kiitis Eesti jalgpallimeeskonda, et väikese riigi kohta pidi meil väga hea võistkond olema.
Õhtul tutvustasime Liisule Jersey ööelu, näitasime põhikohad ära ning peab ütlema, et oli uskumatult tore! :)
Koduteel astus üks noormees ligi ja uuris, et mis keeles me rääkisime, kui ütlesime, et eesti keeles, siis ta säras õnnest ning ütles, et ta on meie naaber. Meie arvasime, et rumal jutt ning käskisime tal otsa ringi keerata ja tal tuldud teed tagasi minna. Kutt siis seletas, et ta on Lätist, nii, et see naabri jutt polnudki vale.
Küsisin temalt:"Mitu varvast sul on?"
Lätlane:"Mis mõttes? Mul on 5 varvast!"
Mina:"Ma kontrollin fakte, sest Eestis on nali, et teil, lätlastel, on 6 varvast." (Haha, oleksite pidanud tema nägu nägema :D )
Lätlane:"Uskumatu, vähe sellest, et leedulased meie kohta nalju teevad, siis teie eestlased teete ka julmasid nalju meie arvelt!"

Järgmine noorhärra, kes uuris, et mis keeles me kõneleme ning kui mõistis, et me oleme eestlased, siis hõiskas, et tema teab ühte eestlast! Meil olid kohe kõrvad kikkis, et huvitav keda ta teab. Tarat-ata-ta-ta! Tema teadis Mart Poomi ning see oli ikka väga positiivne üllatus!!!! :)

Emme, hoiatan ette ära, osad pildid on jälle "eluohtlikutes" kohtades tehtud, seega istu ilusti kui sa neid pilte vaatad :)

Laupäeval sõitsime mööda saart ringi ja veetsime kvaliteetselt aega. Mõtled, et mis see Jersey ära ei ole, aga me ei jõudnud enam kui 5h saarele isegi ringi peale teha :D
Õhtul sõitsid neli eestlannat ringi, alguses oli plaan minna Watersplashi, mis on rannaklubi, aga sealsele üritusele taustauuringut tehes mõistsime, et see pole ikka meie tass teed. Lõpuks maandusime kesklinnas, oli sündmuste rohke, oli tore!!!

Pühapäeval seiklesime ringi, kolasime veel linna tänavail, mere ääres ning kosutasime end pühapäeva puhul ühes minu ja Lisanni lemmikkohas(loe:Harlemis).

Pühapäeval kuulsin veel emmelt, et ringlevad huvitavad kuulujutud minu ja minu tegemiste kohta. Ausalt, alati võib huvi korral minult otse küsida, ei pea kuulama-uskuma mida kohalikud tatraveskid jahvatavad.

Esmaspäeval-teisipäeval veetsime veel Liisuga nii palju aega koos kui võimalik! Coco ja Rafa pugesid talle südamesse ja tema nende südamesse ka, lausa uskumatu kui ruttu nad ta omaks võtsid ja kallistusi-musisid jagama hakkasid :)
Kolmapäeva varajastel hommikutundidel saatsin oma õekese lennujaama, see nädal läks liiiiiiiiiga kiiresti ja nii kurb, et ta juba Eestisse tagasi läks. Mul on kahju, et see aeg läks nii ruttu, aga mu süda laulis terve selle aja kui ta siin oli, seega ma ei vahetaks seda nädalat mitte millegi vastu!
+ muidugi see, et keegi tegeles koguaeg mu juustega, iga päev sadas komplimente uksest ja aknast, sest koguaeg ehtis mu juukseid mõni huvitav punutis või soeng :)