Kümnest kümme!

Eelmisel nädala sai naisterahvas, kelle trennis olen ma juba kuude viisi käinud, juhuslikult teada, et ma ei olegi Poolast. + nädalalõpus pidas üks härrasmees mind hoobilt taanlaseks. Polnud mind varem ei poolakaks ega taanlaseks tembeldatud, seega jälle midagi uut...Oh aeg!

Tol pildil oleval päeval oli meil Eleryga plaan minna keskpäeval randa, et võtame päikest ja ajame juttu, ajal mil väike härra magab. Randa jõudsime me tõesti, seda ma ei saa eitada, aga niipea kui me sinna jõudsime, otsustas väike härra, et magamisest aitab :'D Seega päevitamisel oli kriipis peal, ehitasime hoopis liivalosse ja püüdsime põgenevat 2-aastast kinni. Tõepoolest, rahulik keskpäev.

Laupäeval käisin Georgia, Essi ja Valeriaga väljas. 2 itaallannat, soomlanna ja eestlanna. Huvitav kooslus igatahes. Kuna seltskonnas oli kaks itaallannat, siis otsustasime minna sööma itaalia restorani. Seda mitte põhjusel, et neil oleks meeletu igatsus koduse toidu järele, vaid nad ütlesid, et seal restoranis saab parimat ja kõige tõetruumat itaalia toitu. Nendest väidetest piisas, et mind pehmeks rääkida! + täiega tore oli sellises kohas süüa, kui su kõrval istub inimene, kes räägib sulle kõike vähegi huvipakkuvatest toitudest menüüs üksipulgi, seega väga positiivne! 

Hiljem rääkis igaüks oma kodumaast midagi ja teistel avanes võimalus küsimustega kõiki pommitada. Nii naljakas oli, kuidas itaallannad ei saanud tükk aega aru, et Eestis ja Soomes võib talvel vabalt 25 külmakraadi olla :D Päris pikalt võttis aega, enne kui nad aru said, et me rääkisime, et temperatuur on alla 0 kraadi. Öö lõppedes olin isegi positiivselt üllatunud, kui tore mul oli!

Kuna ma olin tahtnud päris pikka aega empsi retsepti järgi Brita kooki teha, siis pühapäeva hommikul võtsingi end viimaks käsile ja tegin koogi ära. Esimene kord, kui tegin iseseisvalt seda kooki, aga kuuldes kommentaare selle kohta, siis võib vist öelda, et sain väga hästi hakkama. :) Johni sõnul oli see parim kook, mida ma teinud olen. (Ja ma olen siin päris palju erinevaid kooke teinud). Kui tema ütleb midagi sellist, siis peab see hea olema, sest ta on toidu osas V-Ä-G-A valiv! Lisaks viis ta osa koogist esmaspäeval oma kontorise ning üks tema kolleegidest, kes on tõsine fänn kookide osas andis minu koogile hindeks 10-palli süsteemis - kümme! Jah, olen tõesti enesega rahul (tegelikult rohkem olen rahul empsi antud retseptiga :D )!

+ Ilmselt korjasin nädalavahetusel mingi viiruse üles, sest juba pühapäeval oli veidi imelik olla, aga lootsin, et suudan selle endast välja saunatada. Ei suutnud. Esmaspäeval oli päeval kahtlane olla, aga õhtul mõtlesin, et peale trenni on raudselt parem enesetunne. Ei olnud. Trenni ajal süüdistasin kehvas enesetundes liialt sooja treeningruumi, aga koju jõudes selgus, et asi võis olla hoopis 38 kraadises palavikus. Palavik on nähtus, mis mul väga sageli ei esine ja siis kui esineb olen ma tavaliselt omadega päris ribadeks. Nüüdseks olen ma vaikselt oma ribad kokku korjanud ja hakkan vaikselt taas "normaalseks endaks" saama. Juhhei!

Teistsuguse näoga!

Üle-eelmisel nädalalõpul algas minu nö puhkus. Esialgu mul oli selleks vabaks nädalaks märksa kõrgemad sihid ja ootasin ka külalist Eestist, aga kahjuks erinevate asjade kokkulangevusel ei kulgenud asjad just plaanipärast rada. Sellest olenemata nautisin ma oma väikest puhkust väga!

Laupäeval tulid soomlased lagedale ideega, et võiks välja minna ja peoõhku nuusutada. Kuna muid plaane nagunii ei olnud, siis haarasin võimalusest kinni. Kõik võimalikud peopaigad olid isegi tavapärasest enam ülerahvastatud. Mõnes mõttes ka mõistetav, terve nädalalõpu olid pühade pidustused ning selle raames oli saar turistidest pungil.
Muidugi kohalikud ikka ei väsi üllatamast:

- "You are not local!" ("Sa ei ole kohalik!")
- "Why do you think that?" ("Miks sa seda arvad?")
- "Your face is different." ("Su nägu on teistsugune.")

Eeeeee, olgu!

Riigipühade raames korraldati siin taas paatide šhow'd. Sadam uhkeid ja vähem uhkemaid jahte täis ning terve kaiäärne erinevaid rahvalõkse täis seatud. Võib-olla oli asi minus, aga eelmisel aastal jättis üritus mulle võimsama mulje. Sel aastal ajas kõik see trügiv rahvas mind ainult närvi, nii et ma tegin seal vaid ühe kiire tiiru ning läksin koju ära. Nii palju siis suurest ja vägevast üritusest.

Kes eelmisest postitusest mäletab, siis kirjutasin, et teisipäeval peaksime omale uue ülikiire ja ülikvaliteetse internetiühenduse saama. Kas asi kulges plaanipäraselt? Ei. Üllatav? Ei. Keskpäeval olid kolm kaablikutti mul ukse taga. Üks targema näoga kui teine. Tarkade nägudega asi piirduski, kõndisid kolmekesi majas ringi, kõndisid mitu korda ümber maja ning lõpuks teatasid, et nad ei tea kus ühenduspunkt asub ning nad ei saa midagi teha. Saamatud? Jah. Igatahes, sel nädalal firmast teatati, et selle ühenduspunktiga on kõik korras, ainult arusaamatuks jääb kõigi jaoks see kuidas kolm firmaesindajat selle leidmisega hakkama ei saanud.

Kolmapäev algas Elery telefonikõnega, uuris, et kas ma temaga koos trenni viitsiksin teha. Kui selline pakkumine tuli, siis ma ei lasknud seda kaks korda korrata. Esiteks, nautida head seltskonda ja teha midagi kasulikku. Teiskes, treenida värskes õhus koos personaaltreeneriga. Super kombinatsioon!

Sõitsimegi St.Quen randa, teel sinna leidsime veel autost Smilersi plaadi, kodumaine muusika mürtsuma ning juba eos oli hea algus päevale pandud! Tegimegi rannas ühe mõnusa trenni ning reeglite kohaselt, et peale trenni tuleb süüa, siis kosutasimegi väsinud kehasid El Tico's. Mahe!

Reedel oli siin taas riigipüha, muidugi, milleks käia tööl kui saab puhata! Igatahes, sel korral oli tegemist Jersey iseseisvuspäevaga, seega kohalike jaoks oli tegemist pisut erilisema päevaga. 

Mul oli hommikuks planeeritud bootcamp treening. Taaskord väga mõnus, kui tegevustik oli hea, siis polnudki väga aega mõelda sellele, et park oli vihmast läbimärg ning õues puhusid korralikud tormituuled ning et kõik möödajalutavad inimesed vaatasid meid kui hulle, kelle jaoks kindel koht oleks kusagil pehmete valgete seinte vahel. 

Kuna peale saunatamist hakkas kell lähenema juba keskpäevale ning me kumbki (ei Elery ega mina) polnud jõudnud veel hommikusööki süüa, siis ühendasime kaks asja, põrutasime St.Brelade randa ning sõime Crab Shack'is hilise hommikusöögi/varajase lõunasöögi. 

Õhtu möödus mul ka väga toredalt. Elery ja Richard kutsusid mind endaga õhtusöögile. Esialgu oli plaanis tai köögi võlusid nautida, aga see koht oli riigipüha puhul kinni, siis lõpuks osutus meie valituks traditsiooniline Jersey pubi St.Mary's. Mis ma oskan öelda, hea seltskonnaga aeg tõesti lendab! Ütlesin hiljem E'le & R'le samuti, et 3,5h möödus nende seltsis lennates, naersid, et nad on nii toredad inimesed, et seepärast aeg lähebki nende seltsis kiirest ning ma pean nendega nõustuma, nad on meeletult toredad :)

+ Olen koos oma perepeadega III hooaega Braking Bad'i vaadanud. Ei saaks öelda, et ma selle sarja fänn olen ning ma isegi ei tea, kas ja kui palju see mulle tegelikult meeldib, aga nüüd on raske juba vaatamist lõpetada ka, sest kolm hooaega viiest on vaadatud. Seega nüüd on juba uudishimu mängus.

+ + Mõnda aega tagasi asusin lugema raamatut Zlatan Ibrahimovic'ist, "I am Zlatan Ibrahimovic" ("Mina, Zlatan.") Loetu põhjal julgen soojalt soovitada!

+++ Kunagi mulle öeldi, et kui kojutulekuni on 50 päeva, et siis võib hakata juba päevi loendama. Praeguse seisuga on päevi päris mitu alla 50. Ise kalendris päevadele ristikesi peale ei vea, aga telefoni laadisin küll omale ühe toreda rakenduse, mis minu eest päevi loendab :)

Silmad hirmust punnis peas

Eelmisel nädalal hakkas ühel õhtul mu parem kõrv põrguvalu tegema. Õigem oleks seda sõnastada vist nii, et kõrva lõi pidevalt valu sisse ning see valu liikus mööda kaela edasi. Kui fantaasia on piiratud, siis võin kinnitada, et väga valulik ning ebameeldiv tunne.
Jagasin oma muret perepeadega samuti, kes rääkisid mulle, et pidi liikvel olema viiruslik kõrvapõletik. Hirmul on muidugi suured silmad ning mina jõudsin end juba kõige kehvemaks valmis panna, aga tundub, et silmad läksid hirmust punni asjata, sest millest iganes see valu tingitud oli läks ta üle pea sama ruttu kui tuli. Ptüi-ptüi-ptüi. Vedas!

Teisipäeviti olen nüüd E. ringtreeningus käinud, mis istub mulle väga hästi. Seltskond on alati tore ja kuna seda gruppi hoitakse väiksena (max 8 inimest), siis on trenn alati küllalt personaalne, mis vähemalt mind paneb täiega pingutama, kui keegi koguaeg kullipilgul jälgib ning tagant piitsutab. + me teeme alati mõne harjutuse koos paarilisega, näiteks teeme intervallide jooksu, kõigil tekib alati siis meeletu võistlushimu, sest kaotajaks ei taha keegi jääda. + superluks on see, et viimased 3 nädalat me oleme seda pargis teinud, värskes õhus on ikka hoopis teine tera kui spordiklubi saalis higistada. + muidugi lisaboonus on see, et E. smuugeldab mind alati soovi korral sauna- ja veekeskusesse. Lihtsalt mainin, et nende mõistes tasemel sauna- ja veekeskus on see, kus on kaks sauna (tavaline leilisaun ja aurusaun) ning väike bassein. Varem pidasin ma sellest nn saunakeskusest rohkem lugu, aga kuna nüüd on mu siinses kodus saun, mis on kordades parem, siis nii väga ma sinna enam ei kipu, aga vahel on siiski mõnus peale trenni basseinis liguneda ja saunas istuda. Toredad hüved kui treeneriga saad hästi läbi :)

Eelmisel reedel käisime La Moye golfiklubis õhtusöögil. Tol päeval oli seal Ameerika teemaõhtu ehk tavapärasele menüüle lisaks oli seal nn Ameerika-eri.
Ise olin elus esimest korda golfiklubis, seega jälle midagi uut. Õhtusöök oli hea, eriti esimene käik - mereandidega supp. Mmm!
Seega üks meeldiv reede :)

Laupäeval kutsuti mind Maggie lahkumispeole. Kui ma esmalt sellest ideest kuulsin, siis ma olin küllalti elevil ning ootasin õhtut päris pingsalt, aga kuna terve laupäev oli minu jaoks veider, siis õhtul ei tundnud ma end sugugi nii, et tahaksin kusagile minna. Tegelikult olingi juba valmis koju jääma, aga siis hakkasid perepead mulle selgitustööd tegema ning erinevaid põhjuseid letti laduma, et miks ma ei tohiks koju kudema jääda ("kudemine" oli täpselt nende sõnastus :D ). Peale seda ajuloputust olin ma küllaltki nobedalt püsti ning valmis välja minema.
Mis seal salata, neil oli õigus! Väljaminek oli üks ütlemata õige mõte, sest lõualuud olid õhtu lõpuks naerust valusad.

Pühapäeva hommikul võõrustasime perekonna tuttavaid hommikusöögiga. Õhtu lõpuks selgus tõde, et tegelikult veetsimegi enamuse pühapäevast köögis. Nimelt ajal mil tuttavad lahkusid oli peagi aeg asuda õhtusööki valmistama, seega väga toidurohke pühapäev :D

Esmaspäeval C.uurides, et mida ta lõunaks süüa soovib, vastas ta, et tahab näoga võileiba, olevat seda televiisoris näinud ning tahtis, et temal oleks sama uhke võileib. Muidugi mul pole aimugi, kui uhke see tv nähtud võileib oli, aga laps jäi oma "näoga" võileivaga väga rahule :) Seega minu ülesanne sai edukalt sooritatud.

Reede õhtul oli üks ääretult meeldiv koosviibimine Eleryga. Esmalt õhtusöök La Cantinas. Toit oli väga hea, aga mis õhtu veel meeldivamaks tegi oli teenindus. Super! Meid teenindas üks vahva itaallane, kes oli oma olekult nii armas ja siiras, et lahkudes oleks kohe tahtnud teda põsest näpistada ja ta kiilanevale peale pai teha!

Lõpetuseks käisime kinos, vaatasime filmi "The Other Woman". Seega vahelduseks midagi head nii toidusoolikale kui ka huumorisoolikale! :)

Mõni on uurinud, et miks mind võrreldes varasemaga nii kaootiliselt internetis näha on. Sellele on üks üllatavalt lihtne seletus. Nimelt siine internetiühendus on hullem kui kolmandas maailmas. Ausalt. Eriti viimastel päevadel. Tavaline on see, et internet on olemas u 10 minutit ja siis kaob see u 5 minutiks. Haruldus pole ka see, et ühendus kaob 2,5h'ks. Normaalne. Seda postitust kirjutades katkes ühendus ei rohkem ega vähem kui 6x. Uskuge mind, kui selline asi toimub päevast-päeva, siis lõpuks ei viitsi isegi enam närvigi minna. Igatahes, teisipäeval pidi meie praegune teenusepakkuja selle saasta välja vahetama ja siis peaks olema saare kiireim ja parim internet (ENNE EI USU, KUI ISE NÄEN). Eesti mõistes tähendab see sellist keskmist internetiühendust, ilmselt :D