"Imeloomad" Eestist

Mida päev edasi, seda enam jõuan veendumusele, et 24h ööpäevas on ikka häbematult vähe. Kes arvab, et blogis on haigutanud vaikus, sest olen häbematult laisk olnud, siis peate kahjuks pettuma. Pole olnud laisk, veel vähem häbematult laisk. Vastupidi.

Möödunud nädalal algas siinsetel koolijutsidel vaheaeg. Need, kes peavad kodumaal koolipinki veel nühkima, siis ma täiesti mõistan, et teie hinge puges praegu väike kadedus, aga okei, tegelikult polnud see point. Point oli selles, et seoses vaheajaga on olnud meil topelt tegemist (loodan, et mõni Einstein jõudis sellele järeldusele iseseisvalt ka).

Samuti tuli pereema ema Eestist külla, seega kapis oli taas musta leiba ja kalevi komme. Ausalt, varem poleks ma kunagi uskunud, et must leib võib mulle nii palju rõõmu valmistada, aga kui sa pole enam kui 3 kuud musta leiba söönud, siis selle lõhn on juba jumalik ja maitsest ma ei räägigi. Reaalselt, ma oleks võinud tantsu lüüa ja musta leiba süüa!
+ meil on siin tõeline kodumaise toidu pealetung olnud nüüd, mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Koguaeg on pliidile ja ahjule kuuma antud, küll valmis ehe pasteet, küll podises potis frikadellisupp jne, jne.

Ühel toredal päeval käisin lastega siinses nn. laste seikluspargis, igati vahva koht oli, saime seal palli mängida, mänguväljakutel möllata, loomi vaadata jpm.

 Mina nimetasin selle koopa enda jaoks sipelgapesaks. Terve see künka alune oli kitsaid käike täis ja otseloomulikult pidin ma end igast võimalikust käigust läbi pressima :D Mõni võõras laps vaatas küll veidi kohkunud näoga, aga üsnapea nad said aru, et minu lähenedes on targem mulle teed anda, vastasel juhul oleksid mõlemad osapooled tupikus olnud :D

Kitsede juurde jõudes oli meil halenaljakas seik.

H:"Vaadake! Kes need seal on?"

R (2-a):"Unt (Ilmselgelt ta mõtles hunte)."

H:"Ei, kitsed!!!"

Tol hetkel ma mõtlesin küll, et jumal tänatud, et ümberringi olid ainult jersey'kad ja keegi ei saanud aru millest me rääkisime :D

Tegelikult oli mul laupäeval tõsine plaan välja minna, aga mingil põhjusel kõik piiderdasid ega võtnud vedu . Lõpuks oli mul siiber, et mina üksinda organiseerisin ning teised eelistasid kodus nelja seina vahel raha vanaduspõlveks säilitada. 

Ootamatult pakkusid perekonna tuttavad mulle võimalust lisaraha teenida, kuna mul midagi paremat niikuinii polnud teha, siis võtsin pakkumise vastu. Võitsid mõlemad osapooled, tuttavad said välja minna ja mina teenisin lisaraha, tore, kui keegi maksab lihtsalt teleka vaatamise eest korraliku tunnipalka. 

Perekonna tuttavatel olid omakorda külalised U.K'st ning lähemal tutvusel selgus, et külalise kosmeetik on Eestis pärit. Naine ei suutnud oma õnne äre uskuda, et ta kohtas oma puhkusel Jersey's veel ühte eestlast :D inimestel on ikka nii vähe õnneks vaja! Igatahes lubas järgmisel korral oma kosmeetikule rääkida oma uskumatust kohtumisest eestlasega :D

Pühapäeval lõppes minus n.ö paast. Tegelikult ma arvasin, et kommidele/šokolaadile ei ütlemine muutub raskemaks kui see tegelikult oli. Loobumise ajal oli kaks rasket momenti, mil ma mõtlesin, et mille kuradi pärast ma seda õigupoolest teen. Esimesed päevad olid kõige raskemad, pidin endale pidevalt meelde tuletama, et ei viskaks endale juhuslikult ühtki kommi ega tükki šokolaadi põske, teine moment, kui oleksin tahtnud kõik põrgusse saata oli aprilli alguses, meile tulid külalised, kes tõid endaga Maiuspala kommikarbi kaasa, nende kommide lõhn oli juba jumalik ning nii ma siis sõingi neid ainult silmadega. Suutsin iseloomu korralikul kasvata ja loobuda pea seitsmeks nädalaks kommidest ja šokolaadist. Täitsa uhke tunne on!

Kuna siin oli esmaspäev samuti riigipüha, siis mul oli lausa neli puhkepäeva järjest. Mõnus! Kui kõik nädalad kulgeksid sama rada, siis oleks elu superluks! Seega käisime esmaspäeval lihavõtete puhul lõunatamas Somerville hotellis. Taaskord korralik söögipidu, aga kõik kolm käiku olid väga head, seega panin enda maitsemeeli arvestades kõigi valikutega kümnesse.

Tänu lastele, kes kõrval lauas istuvate inimestega tutvust tegid, puhusime meiegi nendega pisut juttu. Ühte vanapapit hakkas väga huvitama meie (eestlaste) välimus, väitis, et sai juba esimest pilgust aru, et ega me kohalikud olla ei saa, kuuldes, et me oleme Eestis vaatas meid sellise pilguga nagu me oleksime öelnud, et me oleme kusagilt teisest dimensioonist. Seega saame pea alati kohalikes oma päritoluga elevust tekitada.

Ühel hommikul tähendasin ma, et mu unenäod on muutunud. Võrreldes varasema ajaga, siis 99% juhtudest toimus mu unenägude tegevustik Eestis ning peaosasid mängisid pea alati eestlased. Nüüd on see muutunud. Nüüd on protsent peaaegu sama, ainult Eesti on asendud Jersey'ga või siis on kõik siinse eluga seotud inimesed unes Eestis. Veider.

+ nüüd on mul päris oma lehmakell Austriast. Eks ikka seepärast, et ma pimedas kaduma ei läheks.

+(2) kõik, kes vähegi jalgpalli uudistega kursis on teavad, et Liverpool (klubi, mida J. kogu hingest toetab) on hetkel liigatabeli liider.Võite aimata mitu korda ma pühapäeva õhtul kuulsin küsimus, et kas ma ikka tean, et Liverpool võitis ning ega ma unustanud ei ole, et Liverpool juhib liigat 5 punktiga. Liverpool siin. Liverpool seal. Liverpool iga nurga peal. + näidati meile võidu eeltantsu (JUHUL KUI LIVERPOOL TÕESTI VÕIDAB!!!), siis pereema ema rääkis, et vaadaku me ainult, et nii vähe on inimestel õnneks vaja. Me tõime ta siis pereemaga tagasi maapinnale, et seda pole sugugi vähe, et see, et me praegu sellise momendi tunnistajateks oleme, et see on midagi väga uut. Seega, selliseid nalju siis :D

Aprill? Sina?

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina ehk iga kevad kordub minu jaoks juba tuttav stsenaarium. Kevad suudab mind oma petliku ilmaga orki tõmmata. Ühel hommikul lõi see jubedalt välja, vedelesin diivanil ja valutasin oma pead. Järgmisel hetkel hakkas väiksel kutil minust väga hale, uuris, et kas mul on arsti vaja. Rääkisin talle, et nii hull ei ole, et saame ilma arstita hakkama, siis ta hakkas mulle lastele mõeldud tekki peale panema, mille mõõtmed olid mulle ilmselgelt liiga väiksed. Laps ise ei saanud aga kohe aru, et kui ta tekiga katab mu ülakeha siis jäävad jalad välja ning kattes jalad kinni jääb ülakeha välja. Lõpuks ta sai teki peale nii kurjaks, aga vähemalt ta püüdis ning sellega tegi mu enesetunde kordades paremaks.

Möödunud reedel oli meil viimane võimalus Lisanniga üheskoos Jersey ööelu rõõme nautida ning kuna vahetult enne välja minekut leidsime PizzaExpressilt superhea pakkumise, siis algaski õhtu sealt. 

Hiljem kulges õhtu traditsioonilist rada, külastasime põhilisi peopaiku ja mõnda teistki paika lisaks. 

Eelnenud nädalavahetust üle ei trumbanud, aga tore oli sellegipoolest.

Laupäeval veetsime veel Lisanniga kvaliteetselt aega Jersey's. Päeval sõelusime linna vähemalt 3x edasi-tagasi läbi, hea, et keskus nii väike on, sest pendeldamine ühest linna otsast teise võttis ikka korralikult läbi :P Õhtusöögist ostsime Bento'st sushit kaasa ning pidasime Devil's Hole'sis piknikut, meil mõlemal oli Devil Hole'st juttude ja piltide põhjal pisut teine arusaam jäänud, aga ilus oli seal kahtlemata.

Nii kummaline, kui see ka pole, siis täiesti plaanimatult tõmbasime me oma ühistele Jersey seiklustele joone alla täpselt seal, kus me esimesel ühisel õhtul seiklused alanuks kuulutasime. Muidugi septembrist oli märkamatult saanud märts. Kõledast, külmast ja vihmasest sügisõhtust oli saanud mõnus kevadõhutu.Laupäeva õhtul oli hinges kurbus, sest kui jätsime Lisanniga nägemiseni, siis teadsin, et ongi üks peatükk märkamatult lõppu jõudnud. Asju mida meenutada on palju, meeldejääv aeg oli igatahes! :)

Pühapäeval tähistati siin emadepäeva, meie tähistasime seda Chateau la Chaire nimelises prantsuse restoranis. Koht ise oli väga mõnus, + õues valitsev +17 kraadi tegid ikka päeva väga mõnusaks!

Tegemist oli 5-käigulise lõunasöögiga ja konkreetselt minult oli peale seda söögiorgiat nii halb olla, et mul oli lausa valus kõndida. Pole lihtne asi see söömine.

Teadupärast teisipäeval oli 1.aprill. Tean-tean, aeg tõesti lendab, aga praegu polnud point sellest. 1.aprill = naljapäev. Loomulikult ei mõelnud ma hommikul äsja voodist tõusnuna sellele, et on naljapäev ja veel vähem mõtlesin sellele, et keegi üritab seda hommikul ära kasutada, teades, et ma pole hommikuti kõige teravam pliiats. Igatahes, mina sõin juba koos lastega rahulikult hommikust, kui ühel hetkel John, kes luges veel internetis uudiseid, vaatas mulle surmtõsise näoga otsa ning ütles, et venelased ründavad Tallinnat. Ma kujutan umbes ette, mis näoga ma võisin teda vaadata, palju ei puudunud, et ma oleksin omale pudru kurku kinni tõmmanud. Lõpuks, kui ma aru sain, et tegemist oli väga sita naljaga, siis ma olin enda peale kuri, et selle sööda alla neelasin, aga meeletult õnnelik olin seepärast, sest tegemist oli naljaga, sitaga, aga siiski naljaga.

Reedel käisid E & R meie juures õhtusöögil, neid kahte on alati hea näha. Tellisime hiina toitu, sõime eelnevalt küpsetatud kohupiimakooki ning aeg möödus lennates. Panime plaani paika mida me üheskoos suvel Eestis teema, nii, et on mida oodata! :)

Skype vestlused on alati üleprahi! Nii ka laupäeval! :)

Vahepeal lugesin läbi ka Alex Fergusoni elulooraamatu, seega, kes peab lugu heast elulooraamatust, jalgpallist, Manchesteri Unitedist või otsib lihtsalt midagi huvitavat, siis soovitan soojalt!