Teisipäeval sain tuttavaks selle pere uue au pairiga, kus Jenni varem oli. Mis ma ikka öelda oskan, esmamulje oli hea.
Õhtuks oli antud tormihoiatus ning kästi siseruumides püsida. Kuna ilmateate sõnul pidi juba esimesi hiigellaineid nägema u 21.30 paiku, siis oligi minul kaamera valmis ja läksime mere äärde tormi jahtima. Tagasi tulime pettunult, lained polnud veel kaugeltki oma haripunkti saavutanud, küll oli aga tuul megatugev! Ilmateate sõnul kõige kõrgemad lained, mis õnnestus ära registeerida olid u 13,4 meetri kõrgused. JÕHKER! Sellest, et tuulekiirus ulatus paiguti üle 50km/h, annab tunnistust ka see, et tuul rebis osaliselt meie kuurilt katuse maha. Võib vist öelda, et oli korralik maru. Aga mida sa ikka ootad, kui elad Inglise Kanalis mingi kivi otsas, eksole.
Teisipäeva õhtul olin ma kohe-kohe magama jäämas, kui hakkasin mingit heli kuulma. Alguses eeldasin, et see hääl tuleb õuest, veeretasin süü naabrite kaela. Kuna heli kostus ja kostus ning uni oli tolleks hetkeks juba täielikult kadunud, sain ma aru, et see hääl tuleb meie elutoast. Tolleks ajaks oli kell lähenemas südaööle ning ma olin enam kui kindel, et mina olen majas ainus ärkvel olev inimene ning mingil juhul ei tohiks kedagi elutoas olla. Süda mulle rahu ei andnud ja kuna uni oli juba nagunii kadunud, siis ajasingi end voodist välja, et vaadata, mis/kes elutoas on ning mis hääl see lõppude-lõpuks on. Elutoas polnud loomulikult kedagi, AGA ma siiski polnud kõrvapiider ega pehmete seintega asutusse ei saa mind ka paigutada, sest ma ei kujutanud neid hääli ette. Nimelt, mingil põhjusel telekas mängis, dvd-mängija töötas ning kõige tipuks dvd mängis. Mis te ise arvate, kui kõhe mul oli? Mul oli väga kõhe! Lülitasin kõik töötavad asjad välja ning läksin jooksuga oma tuppa. Muidugi uni oli mul pikaks ajaks kadunud, sest mõtlesin, et kui muidu on koguaeg nalja tehtud, et meie pööningul elab kummitus Casper, siis nüüd see kummitus ongi kohal. Igatahes, mulle öeldi, et igale asjale on reeglina lihtne seletus, praegu ma muidugi ei tea, mis seletaks, et miks hakkasid kolm asja iseenesest tööle, aga ehk polnud Casperi käsi mängus :)
Kolmapäeval kohtasin ma oma esialgse vaatluse järgi Mesut Özil'i! Süda hakkas juba kiiremini lööma, sest seda ma ütlen, see tüüp, kellega ma koos ühes rühmtreeningus olin, ta oli ikka väga-väga sarnane Özil'iga! Aga lõpuks võtsin ikka enda mõistuse häält kuulda ja andsin oma südamele aru, et see lihtsalt ei saa Özil olla, seega lajatasin iseendale reaalsuse rusikaga näkku.
Reede oli siis see päev, kui oli aeg enda kopitanud hais välja tuulutada. Kuna mu pererahvas pakkus välja, et Lisann võiks meie juurde õhtusöögile tulla, siis nii oligi. Alguses vaatasime OM avamistseremooniat ning üritasime leida Eesti lippu teiste seast, seda me kahjuks teha ei suutnudki, nii, et kui keegi nägi Eesti lippu seal rippumas, siis olge nii kena ja öelge mulle ka, panen siis omale aja silmaarsti juurde. Igatahes üritasime panna Lisanni mereande sööma, sellega ebaõnnestusime, seega tuleb tulevikus uus katse teha!
Esmalt mõtlesime, et istume enne klubitamist T.G.I's, jõudsime sinna pisut enne kella 23, seal selgus aga kurb tõde, et nad sulgevad oma uksed reedel juba kell 23. Hallo?! Olles veidi pettunud, mõtlesime, et lähme istume siis samal tänaval asuvas The Bar'is. Sinna sisse astudes tõttas meile kohe vastu kelner, kes ütles, et nad sulgevad kell 23. Mõistilik, Jersey, mõistlik! Edasine õhtu kujunes The Drift-Mimosa-Koko. Õhtut tõrvatilkadeks meepotis olid vihm ning minu ära kaotatud käevõru, mida ma kandsin esimest korda :(
Laupäeva õhtu oli esimene kord, kui jäin lastega terveks ööks üksinda. Öö kujunes küll väga unevaeseks, sest ilmataat korraldas korralikke eriefekte tuule/vihma/rahe näol, + väike noorhärra arvas, et uni on ülehinnatud väärtus, seega jooksutas mind ka kahe magamistoa vahet. Kui ma lõplikult enne kella 7 pühapäeval ärkasin, siis ma ei teadnudki, et kas nutta või naerda, sest magamisest ei tulnud enam midagi välja, aga samas oli kahe toa vahet jooksmisel ka lõpp.
Kuna mina armastasin väiksena tõeliselt pühapäevaseid pannkoogi hommikuid (tegelikult armastan siiani ja ei pea isegi pühapäev olema), siis küpsetasime kampas pannkooke ja muutsime kõigi hommiku natukene magusamaks!
Esmaspäeval tegin tutvust siinse arstisüsteemiga. Naersingi emale, et ma polnudki ammu erakorralise meditsiini osakonnas käinud. Igatahes, tundub, et oli õnneks valehäire, proovi tulemused pole küll veel käes, aga arsti sõnul paistis kõik korras olevat, seega ma usun asjatundjat! :) Sain lihtsalt esmaspäeva õhtul 2h EMO's veeta, et enda (ja teiste) süda rahul oleks. + muidugi ei saa vähem tähtsustada fakti, et nüüd olen ka Jersey EMO'ga tutvust teinud, iseasi on see, et kas see on asi millega keksida, aga uus kogemus sellegipoolest.
Õhtul peale EMO's käiku delfis uudiseid lugedes hakkas päevahoroskoop ka silma: "Pöörake täna erilist tähelepanu oma tervisele ja ärge alahinnake oma keha heaolu. Keha on hinge tempel, seetõttu peaksite selle eest hästi hoolitsema." Ei loe küll horoskoope igapäevaselt ning veel vähem usun ma tõsimeeli nende täppi minekusse, aga sel päeval ma küll selle õigsuses ei kahelnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar