Aknast sisenemine kujuneb juba osaks laupäevast

Kui mulle räägiti, et reedel on plaan minna parki, kus on roosa elevant, siis mina eeldasin, et tegemist on elus isendiga ehk siis mingi aretatud tõuga. Kõlab veidi jaburalt, aga siiski lootsin seda :D Seega mu pettumus oli suur, kui ma sain teada, et tegemist roosa elevandiga,mis on liumägi :(

Maraton on juba 7.oktoobril ja peale reedest jooksu tundsin ma, et mul pole jalgades üldse jõudu, vähemalt mitte sellisel kujul nagu täpselt aasta tagasi. Samas ma pean endale aru andma, et peale hüppeliigese vigastust on seda palju tahetudki, aga siiski. Täna õhtusöögi lauas jagasime loosiga vahetused ka ära. Loosiga mul kõige hullemini ei läinudki, ei saanud seda distantsi, mida nad üritasid mulle pähe määrida ehk kõige raskemat osa rajast :D Nad naersid küll, et mul ei avane ilmselt enam kunagi võimalus maratoni kujul seda osa rajast läbida, aga ma ei soovigi seda, kuna ei tundu kõige meeldivam olevat joosta kõik 8km ülesmäge. Kõik asjatundjad spordi valdkonnast võivad mulle pakkuda loogilisi lahendusi, et millest tuleneb valu joostes sääreluus :) Olen siin kõigest 3nädalat olnud ja mu spordisalv on lähenemas lõpule, nii, et tuleb uurida siinseid apteeke ning võimalusi, et kas normaalseid kreeme saab käsimüügist ka. Laupäeval tõusin juba varakult, et kella 10neks minna bodypump'i. Uus trenn, uus kogemus = positiivsed emotsioonid. Trenn oli ise päris karm, vähemalt minule kui algajale.Päeva alustuseks oli see väga hea, kodus olles ei teinud ma muud, kui tõmbasin spordiriided selga, pesin hambad ja päev võiski alanuks saada. Aknast majja sisenemine võibki harjumuseks saada, kuna võtit ei märganud kumbki meist trenni kaasa võtta ning tagasi koju jõudes selgus, et teised on läinud parki. Seega, päeva päästis taas minu avatud aken :D Laupäeviti majja saamine läbi akna hakkab vist traditsiooniks kujunema, kuna eelmisel laupäeval kasutasime ka sama varianti :D Kui mulle peale trenni räägiti, et pühapäeval ma allen tunnen tõelist lihasvalu, siis ma naersin, et, kui hull see ikka olla saab, kuna peale treeningut sai korralikult venitatud. Pühapäeva hommikune reaalsus oli aga see, et tunne oli nagu oleks veoautod minust mitu korda üle sõitnud :D Nii, et alati polegi need pelgalt hirmujutud, mida mulle räägitakse. Jersey pole mu telefonile vist kõige paremat mõju avaldanud, kuna levi pole sellega enam üldse. Ilmselt võib asi olla ka selles, et talle ei mõjunud kõige paremini kukkumine vastu kivist maapinda :D Mõtlesin, et kasutan sama loogikat ja koputan sellega veelkord vastu maad, aga siis tuli mulle meelde, et Egle kasutas kunagi sama loogikat, ning, et see ei pruugi töötada :D Nii, et kes tahavad mind telefoni teel hetkel tabada, kasutage mu saareriigi numbrit - 007700321931. Ja mu telefonioperaator avaldab ka muljet, ilma telefoni kasutamata tuli arvele üle 6€ juurde ning seatud limiidist pole mingit kasu, kuna sellele vaatamat on arve suurem kui seatud piirang, nii, et loogika puudub.

Vähe juttu, rohkem pilte

Klassikalisi punaseid putkasid meil pole, hoopis on kollased.

Pühapäev möödus lihtsalt koduselt, sai sarju vaadatud ning puhata. Õhtul käin vaid mere ääres jalutamas Teisipäeval käisime saare kirde osas, kus lapsed said koos teistega mängitud ning mina kasutasin seda aega, et saarega veidi tutvuda.

Täna on juba neljapäev ja see nädal on üldse väga kiiresti läinud. Vähemalt mulle tundub nii. Leidsin siinselt raamaturiiulilt S.Gerrardi elulooraamatu, kuigi tegemist pole mu lemmikuga, siis see osa mis ma raamatust olen lugenud, on küll väga hea. Peaksin vist pidurit ka tõmbama, sest mesikäpa šokolaad hakkab otsa saama :(

"She is too big for this!"

Reedel oli meil külalised, maja eestikeelset juttu täis ning tore koosviibimine. Õhtul räägiti, et soovituslik on laupäeval Next'ist läbi käia, sest hea õnne korral pidavat olema lootust sealt ägedaid asju saada. Laupäeval võtsin eelneval õhtul kuuldud nõu arvesse ja seadsin peale hommikusööki sammud linna, aga arvestades oma õnne, siis ei leidnud ma omale Next'ist midagi :D Tagasiteel käisin avastasin natukene veel ümbrust.

Pärastlõunal läksime perekonna tuttavate juurde grillima, kus oli väga tore. Eriti meeldiv on asja juures, see, et mind võetakse tõesti kui oma inimest ning kõik on ääretult sõbralikud. Koju sõites avastasime, et kummalgi meist pole kaasas koduvõtit, lahkudes me sellele tähelepanu ei pööranud, kuna uks käib kinni snepriga. Õnneks oli minu toa aken avatud, nii, et seda teed pidi ma majja sisenesingi. Naersime küll, et huvitav, kas naabrid kutsuvad politsei või mitte, aga õnneks ei kutsunud :D Tüdruk küll korrutas, et:"She is too big for this," aga tundub, et siiski mitte, lõpuks tahtis temagi ära proovida ja kasutas sisenemiseks aknet, mitte ust. Õhtusse mahtus veel filmi - "Anonymous" vaatamine, millesse ma alguses küllaltki suure eelarvamusega, aga need olid valed, kuna tegemist on minu arvates väga hea filmiga. Laupäeval täitus mul siin 2nädalat, aga tsiteerides Mariot, 8,5kuud on jäänud :D

Spordiuudised

Esmaspäeva õhtul sain täiesti ootamatu pakkumise, nimelt toimub siin oktoobris heategevuslikul eesmärgi maraton. Asja uba peitub selles, et maraton läbitakse võistkondadena, igas tiimis viis liiget ja näeb see välja nagu teatejooks, lihtsalt läbitakse mitu korda pikemat distantsi kui tavaliselt ollakse harjunud. Ja kuna pereisa võistkonnal oli üks vahetaja puudu, siis sain selleks mina. Loodetavasti jõuan veel vormi koguda, et mitte võistkonda alt vedada. Seega on palju mille nimel pingutada. Täna sain hakkama sellega, et käisin esimest korda elus spinningus. Trenn oli päris ulme, aga samas ülimõnus. Ma ei mäletagi, millal ma juba trenni ajal olin nii läbi, aga kokkuvõttes oli hea. Peale spinningut veel kerge jooks koju, nii, et sportlik õhtupoolik. Kuigi spinnig võttis jalad nii läbi, et ilmselt homme on kõndimisega raskusi, aga see oli seda väärt.

Esimene nädal

Tegemist ei ole minu luuserdamisega olnud, vaid mul tõesti pole eriti vaba aega olnud. Neljapäevane lennushow oli päris vägev, kuigi minu jaoks muutus see veidi tüütuks seepärast, kuna see kestis pisut üle 3,5h.

Reede läks küllaltki tavalises rutiinis, õhtul väikene jooks ja pärast veel vaatasime filmi - The Cold Light of Day. Laupäeva hommiku magasin ma suuremas osas maha ja magasin ka maha külastuse treeningkeskust külastada, aga küll jõuab :) Peale lõunat jalutasin linna ja nägin mere ääres suurima mõõna ära. Linnas kamminsin kaubandust ja nautisin lihtsalt ilusat ilma. Samuti proovisin kohaliku kuulsa jäätise ära ning tuleb tõdeda, et see maiteb tõesti hästi.

Laupäeval sai mul siin oldud täpselt nädal ning õhtu veetsime muffineid küpsetades ja kartulisalatit tehes, et pühapäevaks oleksid ettevalmistused tehtud.

Ehk pühapäeval oli meil maja rahvast täis, kuna tähistasime sünnipäeva. Sünnipäevale juhtusid ka peretuttavate Eestist pärit külalised ning siis sain ma aimu, et maailm on ikka väga väike. Eestist pärit külaliste pereisa vaatas mulle otsa ja ütles:"Sind ma küll tean." Mina:"Mis asja, kuidas?" Tema:"Ma olen sind jalgpallistaadionil päris palju näinud." Mina:"Hmm, tegelikult tundud sina ka tuttav." Aga siiski, päris uskumatu, Eestis poleks ilmselt eladeski nii ühte seltskonda sattunud, aga siin, tuhandeid kilomeetreid eemal ja siis selline kokkusattumus :) Samuti on lootust, et saan oma ühe kaua aegset soovi täide viima hakata, aga kui asjad juba liiguvad, siis sellest lähemalt :)

Ametlik algus

Esmaspäeval oli siis ametlik algus, mulle, kui lapsehoidjale. Tuleb tõdeda, et alguses oli natukene hirmutav, aga kõik laabus ilusti. Peale lõunat jalutasime linna, mis on umbes 10-15minuti kauguse. Linnas sain oma tervisekindlustuse ilusti korda teha, et üks mure jällegi vähem. Esmaspäeval oli jällegi üli hea ilm, sooja oli tublisti üle 20kraadi, mis tähendas, et õhtul koju jõudes tõmbasin ma omale üle pika aja jällegi rulluisud jalga ja läksin mere äärde rullitama. Ja tuleb öelda, et kõik läks edukalt, kordagi pikali ei kukkunud ja ära ka ei eksinud. Eile peale tööpäeva läksin mere äärde jalutama ja tutvusin natukene ümbruskonnaga. Teel tagasi koju ostsin ma omale kakaod, aga ma pole vist kunagi elus nii halba kakaod ostnud, maitses nagu vesi, millele oleks midagi pruuni värvust andvat sisse segatud ehk mitte hea. Õhtul tuli õigeks ajaks tagasi kiirustada, et enne jalgpalli jõuaks õhtusöögi söödud ja muud toimetused tehtud. Mäng nii ei kulgenud, nagu sinisärgid südames lootsid, aga see ongi jalgpall. Peale Eesti koondise mängu kiikasin ma natukene ka Inglismaa-Ukraina mängu, mis ei olnud ka päris see, ainuke sarnasus seoses Eesti mänguga oli see, et ka inglased jäid väljakule kümnekesi, aga see selleks. Eilsesse õhtusse mahtus ka üks tore seik: C:"Sulle ei tohiks jalgpall meeldida." H:"Miks mitte?" C:"Sest sa oled tüdruk!" H:"Ju siis ma pole päris tavaline tüdruk." Ja sellele vastusele noogutati mulle mõistvalt peaga :D

Täna on hävituslennukid lennanud maja ümbruses ligi 5h ja märke, et see hakkaks lõppema ei ole. Paanikaks pole põhjust, homme tuleb siin mingi vägev show, et tähistada II MS mingit suurt lahingut, mis lahinguga tegemist oli, sellega ma pole veel kursis, aga ehk homme ma olen juba targem, kui show nähtud ja asjasse olen jõudnud natukene rohkem süveneda.Seega täna on lihtsalt harjutavad, aga mul on tunne, et homse show ajal on mul enamik sellest kavast nähtud. Sellest mürast on juba vaikselt villand saanud, sest teevad kohutavaid hääli ja kuna see on kestnud juba nii kaua, siis muutub vaikselt tüütuks. Pärastlõunal käisime lähedal asuvas pargis, kus on ka kiviajast säilinud pärand, mis on päris eriline ja veidike uskumatu.

Ja tundub, et nüüd hakkab Briti ilm mulle oma tõelist palet näitama. Tänase päeva jooksul sain ma väljas olles neli korda kerget vihma, mis kestis igal korral umbes 2-3minutit ja sellel järgnes taas päiksepaiste. Kuid õhtul mere ääres joostes oli kerge uduvihm, kui tõeline kingitus :)

Kolm lendu ja palju muud

Kuna enne minu ära sõitu toimus veel nii palju, siis ma kirjutan natukene sellest ka. Minu viimane ööpäev Eestis läks helikiirusel, ausalt. Reede hommikul veel viimane käik Rakverre, kust ostsin veel perele kingitused kaasa ja endale mõned vajalikud asjad. Koju jõudes sain veel Lisanni ja Sandriga natukene koos aega veeta ja juttu puhuda. Peale kella 15 startisime juba Tallinna poole, kus toimus lahing Eesti ja Rumeenia vahel. Enne staadionile minemist sain veel linnas Elleni ja Mikuga kokku, kuna Mikk soovis enne mu ära minekut, mu lõusta veel näha (need on tema enda sõnad, ja, ma tean, ta oskab ilusti öelda :D). Linnas käisin koos Liisu, Mirjami, Elleni ja Mikuga Vapianos söömas. Elleniga tegime super diili magustoidu osas. Ellen:"Vabandust, kas oleks võimalik saada suur magustoit väikse hinnaga?" Kelner:"Kas selleks on mõni eriline sündmus, sünnipäev?" Ellen:"Ja, sõbranna läheb Inglismaale ära." Kelner:"No, teeme siis suure magustoidu väikse magustoidu hinnaga."

Tüdrukud Vapianos Kuna süües meelitasime me Elleni ka mängule, kellel esialgu seda plaani polnud, siis saigi üks pealvaataja veel staadionile toimetatud :)

Enne mängu sai maalingud Solarise wc's tehtud, mis ei olnud ei esimene ega ilmselt ka mitte viimane kord :D

Norrast pärit huviline sai ka Eesti lipud põskedel ja nõudis Eesti fännidega pilti. Jalgpallis ei tulnud sellist tulemust nagu sinisärgid lootsid, aga ükskord võidame me nagunii! Ja Rumeenia spordiuudistesse sain ma ilmselt ka :D Terve ülejäänud õhtu peale jalgpalli kuulasin ma Johannese, Kaarli ja Kristo isalikke nõuandeid, et kuidas ma pean käituma, kellega ma suhelda võin, kellega ma suhelda ei või, kus ja millal ma ringi võin liikuda, jne :D Ilmselt kõige toredam osa oli see, kui me hakkasime mu kaalumata jäänud pagasit kaaluma. Kuna ma teadsin, et käsipagas vb olla 10kg (mis hiljem selgus, et võib olla 8kg, aga see selleks), kuna meil korteris kaalu ei olnud, siis tõi Uku meile kaks ketast, mõlemad 5kg ja siis me seal kaalusimegi, võtsime ühte kätte mu käsipagasi ja teise kettad ja siis võrdlesime :D Kuna lennujaamas pidin ma laupäeval väga varakult olema ja kasu polnud ka sellest, et ma ei jäänud öösel absoluutselt magama, unetunde kogunes maksimaalselt üks, mis andis lõpuks päris korralikult tunda. Hommikul jõudsin ma lennujaama kusagil 7.20, et oodata oma check-in'i tegemist, mis päris korralikult edasi lükkus mingitel salapärastel põhjustel. Lennujaamas oli mul aga üli tore, maksimaalselt nii tore, kui üldse seal olla võib. Emme, Eneken, Ellen, Karl, Kristo, Kaarel ja Johannes tulid mind ära saatma ja viimase kolme tulek oli mulle totaalne üllatus.

Tüdrukutega lennujaamas

Emmega!

Tulid poisid, kes hakkasid kohe õhku loopima. Lennujaamas räägiti mulle muidugi veel, et lennukid kukuvad tegelikult palju sagedamini alla, kui ma seda oskan arvata ja kõik muu selline. Kuna mu pagas oli kõik kaalumata, aga tundub, et ma olen väga täpse silmaga, sest mu kohver kaalus 19,7kg ja käsipagas oli ka ilusti õiges kaalus :) Kuna sõbrakesed tõid mulle veel reisimoona, harivat lugemist ja metsikutes kogustes kommi, siis tunti tollis tõsist huvi selle vastu, et miks mu käsipagasis nii palju kommi on, ma vastasin siis: "Sõbrad ei taha, et ma Inglismaal vormi kaotan," see vastus rahuldas neid ja pakkus suuremate kogustes nalja ka.

Tsau Eestimaa!

Peal pool pilvepiiri ja seda, et lennukis ei tohi elektroonilisi seadmeid kasutada, seda märkasin ma muidugi liiga hilja. Riias toimunud vahemaandumine sujus ilusti, pidin ainult natuke uusi väravaid otsima ja veidi ootama. Põhimõtteliselt ma magasin terve lennu Riiast Londonisse, kuigi ma külmetasin terve selle aja, kuna konditsioneer oli nii tugev. Londonis kulutasin ma veidi närvirakke, sest Gatwick'i lennujaam on lihtsalt tohutult suur, kasuks ei tulnud ka see, et ma olin eelviimane oma lennult, kes sai oma kohvri kätte ja selle suure ootamisega jõudsin ma juba väga halbu mõtteid mõtlema hakata. Õnneks läks aga kõik hästi, kuigi mitte mu kohvri jaoks, tema esimene lennureis ja üldse esimene kasutamine ja juba on ta pisut katki. Kuna mul oli järgmise lennuni ligi 4h aega, siis ma seiklesin lennujaamas ringi, kolasin poodides ja ostsin omale vett, mille ma oleksin Eestis umbes 5x odavamalt saanud soetada. Lend Londonist Jersey'sse läks aga üpris kiiresti ja sel korral kõrvad ei jõudnudki lukku minna, mis on ainult positiivne. Jersey'sse jõudes tabas mind hoopis teine üllatus. Ilm oli lihtsalt nii soe, õues oli 24 soojakraadi, mis Eestist tulles oli minu jaoks, kui tõeline suvi. Tundub, et lapsed võtsid mind ka ruttu omaks, Coco pani mind endaga kohe mängima ja Rafael ei võõrasta ka :) Saar ise on aga väga ilus, looduses kasvad palmid ja merd näeb põhimõtteliselt igal sammul. Täna(loe:pühapäeval) sõitsime natukene mööda saart ringi, käisime rannas ja tegime muid suviseid tegevusi. Veel augusti keskpaigas olin ma kindel, et sel aastal ma enam õues lühikesi pükse ei kanna, aga siin täna ilma nendeta oleks puhas piin olnud.

Minule meenutas see igatahes vaipa, mis maad kattis.

See pilt ei anna küll täit ülevaadet, et kui ilus siin on, aga natukene abiks ikka :) Juttu ja pilte tuli nüüd natukene rohkem, kui ma alguses eeldasin, aga tehtud ta sai. Olge tublid! :)

Uued tuuled

Kuna sõbrad nõudsid tungivalt, et ma hakkaks blogi pidama, et nad oleksid ilusti minu tegemistega kursis, siis ma mõtlesin, et miks ka mitte. Ilmselt enamik teist ka teab, et ma lähen selle nädala lõpus Inglismaale elama. Täpsemalt, ma lähen tööle, nimelt lapsehoidjaks. Aga sellest kõigest lähemalt, siis kui ma juba kohal olen. Blogi tegin juba valmis, et siis kui kohal oleksid, ei jorutak selle tegemisega, vaid saaksin kohe kirjutama asuda, kui on soovi ja aega. Nüüd on vaja veel viimased asjad korda ajada. Samuti peaksin kohvri pakkimisega algust tegema. Eile tegin selle suunas kaks esimest sammu. Esiteks, ostsin kohvri ära. Teiseks, tegin nimekirja põhiasjadest, mis peavad tee kohvrisse leidma. Järgmine kord kuulete blogi vahendusel ilmselt minust alles siis, kui ma juba kaugel mere taga olen :) Nii, et hoidke pöialt, et ma kõik lennureisid ilusti üle elaksin :)