Reedel oli terve päev tuli takus, hommikul käisime pargis palli mängimas, peale lõunat käisin mudilastega linnas ning hljem jooksukilomeetreid kogumas.
Kuna õhtul oli plaan välja klubipõrandaid kulutama minna, siis kodus naerdi mulle, et loodetavasti leian oma unistuste mehe, sest sel juhul jään Jersey'sse ehk pikemaks ajaks. Mainin kohe ära, et unistuste meest ma ei leidnud, tegelikult ega ei otsinud ka, aga Liisu käskis kiirustada, muidu magavat võimaluse maha, haha!
Kui reeglina on siin inimeste geograafialased teadmised üsna mannetud, siis reedel vähemalt üks noormees suutis hiilata :D Loomulikult oli tema esimene pakkumine, et ma olen Rootsist, kuuldes vastust, et hoopis Eestist, siis uuris kohe, et kas pealinnast Tallinnast, ütlesin talle ka, et kui mul müts oleks olnud, siis ma oleks selle tema ees maha võtnud :)
Kokkuvõteks võin seda öelda, et oli naeru, oli draamat ja peaaegu pisaraid ka.
Mingil salapärasel põhjusel olin ma laupäeva hommikul peale nappi 5 unetundi krapsti üleval ja valmis askeldama, kui teised mind hommikul köögis nägid, siis naersid, et nad ei lootnud mind enne lõunat küll näha ja uskusid tõsimeeli, et mingil hetkel annab magamatus tunda ja kukun magama. Võta näpust, väsimus ei lajatanudki sel korral ning kestsin ilusti lapsevalves olles keskööni välja.
Igatahes, laupäeval olid meil suured projektid käsil, hommikul maja suurpuhastus ning sel järel: "Projekt: aed kord", kaevasime otseses mõttes terve aia üles(kõik muru, peenrad, võtsime kiviplaadid üles), et teha suured muudatused. Tegelikult oli ropult raske, aga nalja sai ka pisarateni. Eesti naised õpetasid 40.aastasele mehele kuidas harki/labidat käes hoida ning maad kaevata :D Projekti alguses ma ütlesin, et võin näidata kuidas kõige lihtsamalt kaevata, siis sellele järgnes umbes selline küsimus:"Päriselt, kas sa oskad ja oled sellist asja varem teinud?" Tõesõna - JERSEY'KAD!
Teisipäeva hommik algas tõelise pettumusega, sel hommikul oli meie eesmärk saada piletid hooaja viimasele premier league mängule. Kohe kui piletid hommikul müüki tulid, siis rippusime kõik kolmekesi samal ajal telefonide külje ning püüdsime löögile saada, + proovisime kodulehe kaudu internetist pileteid soetada. Telefoniliinid oli umbes, netiserver ei liikunud, 10 minutit(!!!) ja kõik piletid olid müüdud ja meie olime tühjad kätega. Perepea, kes käib tihti premier league mänge vaatamas, ütles, et tema jaoks on see esmakordne, et nii suur hullumaja on. Mina kujutasin ette, et piletitel on hea minek, aga et nii hea, vot seda ma ei julgenud aimata. Õnneks lootus veel säilib, sest nädal enne mängu tuleb veel viimane sats pileteid müüki, + on paar teist võimalust veel, seega hoidke pöidlaid, et Helena saaks linnukese kirja oma esimese premier league mängu näol!
Samal õhtul mõistsin ka, et spinningul ja spinningul on ikka tohutu vahe. Sel korral kahjuks negatiivses võtmes, treeneril oli selleks nädalaks asendaja, kes oli mulle juba peale esimest 5 minutit vastukarva. Kõik oli üsna üksluine ning eriti närvi ajas see kuidas ta iga paari minuti tagant karjus:"PUSH, PUSH, PUSH!" Nii väga oleks tahtnud teda oma joogipudeliga visata, aga hoidsin end ilusti tagasi.
Teisipäeva ja kolmapäeva õhtu möödus CL vaadates, õigem oleks vist öelda Saksa klubide hävitustööd vaadates. Ma olen päris pettunud kui ühe riigi võistkonnad mängivad finaalis, praeguse seisuga tüürivad asjad muidugi sellesse sadamasse, aga lõpliku sõna pole ilmselt veel keegi öelnud :)
Neljapäeval oli ilm nii ilus ja soe, et sain päikesepõletuse :( Hommikul kella 10 ajal oli juba nii mõnus, et sai pargis vabalt t-särgi väel olla ning ilmselt sealt ma selle matsu kätte saingi. Teised naeravad mu vähinägu, aga mina ei suudagi meenutada millal ma nii punane olin :( Õnneks käed hakkavad juba vaikselt normaalset jumet tagasi võtma ning loodetavast varsti on nägu ka piisavalt normaalne, et kannatan majast lahkuda :D
reede, 26. aprill 2013
neljapäev, 18. aprill 2013
Pealkirja panek on vahel nii raske...
Nüüd teisipäevast on mul jälle tavapärane graafik, kuigi väga tavapärasena see esialgu ei tundunudki, kuna viimati olin selles graafikus 27.märtsil ehk enne koolivaheaja algust. Kes mõistatab, et mida tähendab minu jaoks mõiste "tavapärane graafik", siis see tähendab seda, et olen ainult pisipõnniga kodus kahekesi :)
Kuna viimasest blogimisest on jälle päris pikk aeg möödas, siis tuleb tõdeda, et ega midagi erilist polegi sündinud, terve möödunud nädala olin haige, ninast ja silmist jooksis võidu vett ning muud kevadise külmetuse rõõmud.
Esialgu oli meil laupäeval plaanis minna ja rugbit vaadata, minu jaoks oleks see tähendanud esimest staadionilt vaadatud matši, aga kuna ilm vedas täiega alt(tegelikult ei vedanud alt, oli nii nagu ilmateade lubas ehk sadas)ning tribüünidel katust pole + meil oli plaanis kõige väiksem majaelanik samuti kaasa võtta, siis ilma tõttu jäi sel korral minek katki.
Selle asemel vaatasin lõpuks "Vasaku jala reede" ära, tean, häbi-häbi, et siiani vaatamata oli, aga kui see olukorda vähegi parandab, siis olin enne sellest paari katkendit näinud.
Pühapäeval kui üle pika aja taas trenni jõudsin, siis oli lõpuks nii pump olla, et hirm hakkas, võib-olla oli nädalase pausi viga või hoopis see, et haigusega võideldes olid energiavarud nulli lähedased, aga loodetavasti läheb paremaks :)
Pühapäevase 2h jalutuskäiguga mere ääres sain oma kaelale veidi tuult, esimesed kaks päeva ei tahtnud pea absoluutselt liikuda, aga nüüd on õnneks olukord veidi parem.
Minu siin oldud aeg hakkab vaikselt omadega ühele poole tiksuma ning nüüd ongi põhinali see, et perepead alustavad mehe otsinguid, lõõbivad koguaeg, et tuleb ikka kiirustada, sest siis jään siia edasi kui otsingud vilja kannavad. Mina kuulan ja naeran, sest jutt on neil hea! :D :D
Mõni teist on oma silmaga näinud, mis nalja mu küünanukid teevad, kolmapäevases core extremis šokeerisin sellega tervet saali täit :D Juhendaja ütles, et ta ei suuda mu käsi üheski trennis vaadate, sest see vaatpilt on tema jaoks "liiga hull" :D :D Igatahes nalja sai!
7 kuud olen juba siin olnud, USKUMATU, rääkisime tulevikplaanidest ning imestasime kõik kui ruttu ikka aeg on läinud, teised ütlesid, et aeg on kahjuks liiga kiiresti läinud...
Kuna viimasest blogimisest on jälle päris pikk aeg möödas, siis tuleb tõdeda, et ega midagi erilist polegi sündinud, terve möödunud nädala olin haige, ninast ja silmist jooksis võidu vett ning muud kevadise külmetuse rõõmud.
Esialgu oli meil laupäeval plaanis minna ja rugbit vaadata, minu jaoks oleks see tähendanud esimest staadionilt vaadatud matši, aga kuna ilm vedas täiega alt(tegelikult ei vedanud alt, oli nii nagu ilmateade lubas ehk sadas)ning tribüünidel katust pole + meil oli plaanis kõige väiksem majaelanik samuti kaasa võtta, siis ilma tõttu jäi sel korral minek katki.
Selle asemel vaatasin lõpuks "Vasaku jala reede" ära, tean, häbi-häbi, et siiani vaatamata oli, aga kui see olukorda vähegi parandab, siis olin enne sellest paari katkendit näinud.
Pühapäeval kui üle pika aja taas trenni jõudsin, siis oli lõpuks nii pump olla, et hirm hakkas, võib-olla oli nädalase pausi viga või hoopis see, et haigusega võideldes olid energiavarud nulli lähedased, aga loodetavasti läheb paremaks :)
Pühapäevase 2h jalutuskäiguga mere ääres sain oma kaelale veidi tuult, esimesed kaks päeva ei tahtnud pea absoluutselt liikuda, aga nüüd on õnneks olukord veidi parem.
Minu siin oldud aeg hakkab vaikselt omadega ühele poole tiksuma ning nüüd ongi põhinali see, et perepead alustavad mehe otsinguid, lõõbivad koguaeg, et tuleb ikka kiirustada, sest siis jään siia edasi kui otsingud vilja kannavad. Mina kuulan ja naeran, sest jutt on neil hea! :D :D
Mõni teist on oma silmaga näinud, mis nalja mu küünanukid teevad, kolmapäevases core extremis šokeerisin sellega tervet saali täit :D Juhendaja ütles, et ta ei suuda mu käsi üheski trennis vaadate, sest see vaatpilt on tema jaoks "liiga hull" :D :D Igatahes nalja sai!
7 kuud olen juba siin olnud, USKUMATU, rääkisime tulevikplaanidest ning imestasime kõik kui ruttu ikka aeg on läinud, teised ütlesid, et aeg on kahjuks liiga kiiresti läinud...
2,8kg kodumaist kraami emmelt ja õeraasult ka :) mmm!
Selliseid või analoogseid kivist kirikuid on terve saar täis, paljud neist on leidnud uue otstarbe, nt see spordiklubi kus mina käin, see on samuti rajatud vanasse kirikusse, seepärast me naerame, et ma käin seal parema vormi nimel palvetamas :D
Teel St. Aubinsisse
teisipäev, 2. aprill 2013
Üksinda kodus: Jersey eri!
Vahepeal on minu "Üksinda kodus: Jersey eri" lõpule jõudnud ehk 6 päeva uhket üksindust. Mõtlesin, et proovin kaua magada ning lihtsalt puhata, aga kuna ma olen nii režiimis kinni, siis lõunani magamisest ei tulnud ühelgi päeval midagi välja. Liisu arvas, et hakkan vanaks jääma, võta siis kinni, vb ongi tõsi...
Esmaspäeval kui mind trenni kutsuti loobusin, ütlesin, et mina lähen teisipäeval, sest siis on mul spinning. Igatahes spinningusse ma ei jõudnud, sest olin teinud vale arvestuse ja jalgpall kaalus spinningu üle :) Emotsioonid oli positiivsed, seega mida veel tahta! Samal õhtul mängis Inglismaa Montenegroga, võitu ei tulnud, aga eestlaste jaoks anti idee, et miks ei võiks Eesti koondis proovida sarnast lõhkuvat süsteemi nagu teeb seda Montenegro, sest rahvaarv on Montenegros 2x väiksem kui Eestis, aga koht edetabelis mitu korda parem.
Kolmapäevases core extreme'is ( ma ei tea, mis selle eestikeelne definitsioon peaks olema) olid treeneril uued ülesanded, mis olid väga piinarikkad. Endale omaselt hakkasin vahepeal täiega naerma, sest nii-nii raske oli, aga kuna nutta oleks nadi olnud, siis ma peitsin valu naeru taha ja naersin nagu totakas -_- (Piinarikkast veel nii palju, et perepea ei teadnud, et ma käin just core extreme'is ja siis uuris peale trenni, et mis trenn oli ning kuidas oli. Rääkisin, siis sellest mõne lausega, tema leidis, et selle trenni nimi on juba valulik ning rohkem ei soovinud teada :D ) Positiivse poole pealt veel nii palju, et treener kiitis, et mul on väga hea painduvus ning venin igat pidi nii hästi :) Trenni lõpus oli ta minuga hoopis hädas, sest tema arvates need venitusharjutused lõpetamiseks mulle ei sobinud, kuna ma painduvat liiga hästi nende harjutuste jaoks ning ei saavat õiget efekti kätte :D Lõpuks mõtles mulle spetsiaalselt uue harjutuse :D Sain end erilisena tunda!
Neljapäeval jäin ma üksi maja valvesse ning sellega seoses tuli 3-aastasega vestlus, naljakas kuidas ning millele ikka lapsed mõtlevad. Igatahes, väikest 3-aastast hakkas vaevama mure, et ega ma ära ei lähe sel ajal kui neid siin ei ole. Lubasin, et ma ei lähe kusagile ning ta näeb mind veel pikka aega :) Kummaline millele laps võib mõtlema hakata ning mille pärast muret tundma, aga samas armas ka!
Neljapäev andis ikka järjekordse tõestuse, et ma võin kohati täielik udu olla :D Käisin postkontoris kaarti ja pakendit ostmas, üritasin maksmata minema minna (käsi südamel, mitte tahtlikult, ma ise ka ei tea kus ma oma mõtetega olin), õnneks sain õigel ajal oma apsule pihta ning ei pidanudki pärastlõunat trellide taga veetma :D
Reedel läksime au pairide ja paari kohalikuga välja, algselt tahtsime Royal Yachti minna, aga kuna turvamehed rootslaste dokumente ei tunnistanud, siis me pidime muudaduse plaanides tegema. Kurb, sest sel punasel pühal oli see peopaik kõigist teistes ilmselt ägedaim, aga me südametunnistus ei lubanud neid ukse taha jätta :)
Reedel üks kohalik noormees uuris, et kust ma pärit olen, rääkisin, et Eestist, kutt noogutas mõistvalt, küsisin, et kas ta tegelikult ka teab kus Eesti asub, vastas, et täpselt ei tea, aga kusagil Ida-Euroopas. Tegin talle siis kodutööd ning ütlesin, et eestlased eelistavad kuulda vastust, et Eesti asub Põhja-Euroopas.
Veel üks seik, sama noormees uuris, et mis keeles ma Eestis räägin, alguses vaatasin talle lolli näoga otsa ning mõtlesin, et ta teeb tõesti nalja, aga siis selgus, et tal pole tõesti vähematki aimu, et eesti keel eksisteerib. Harin siin kohalikke! :)
Laupäeval läksin Soomest pärit au pairiga koos välja, alguses tahtsime minna taas Royal Yachti, mind lasti taas sisse, aga sel korral turvad ei lasknud soomlast sisse. Tundub, et eestlased neile meeldivad, hah! :D
Läksime siis KoKo'sse, kust sai alguse juhtum, mis oleks võinud väga sitasti lõppeda(vabandust väljenduse pärast, aga seda ei saa ilustada). Üldjoonetes oli kõik tore, muusika oli hea ja rahvast oli palju. Mingil hetkel ma avastain, et kaks kahtlast tüüpi vahivad meid, alguses ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest selliseid leiab igalt poolt. Igatahes, u 10 minutit enne klubi sulgemist tulid need kaks kahtlase välimusega tüüpi, kes olid enamus õhtust meil silma peal hoidnud meie juurde ning pakkusid, et ostavad juua. Soomlane võttis võimalusest kinni, mina keeldusin, sest polnud tõesti huvitatud. Kuna klubi hakati kohe sulgema, siis mina läksin garderoobi, et ei peaks hiljem pikalt järjekorras seisma, sama aja jooksul jõudsid need kahtlased tüübid Jenni'lt välja uurida kus suunas me elame, minul tõmbas harja punaseks ja sain kurjaks, et ta ütles neile kus me elame, Jenni tahtis aga tõsimeeli uskuda, et neil tüüpidel pole mingeid halbu kavatsusi ning kõige tipuks nad olid öelnud, et elavad samas suunas ka. Kuna mina tegin klubi ees nii kurja nägu ja häält, siis tüübid jäid meist sinna maha, aga sisetunne ei aimanud head, siis ühel momendil selja taha vaadates avastasin, et need jorsid tulevad meile järele ning teps mitte kõige rahulikuma tempoga, iga sammuga jõudsid nad meile lähemale ja lähemale. Poolele teele linnast tulles jääb üks hotell, mina ütlesin Jennile, et me ütleme neile tüüpidele, et me tellisime takso sinna ning nüüd ootame seda, aga kuna Jenni oli veidi sinisilmne, siis tema uskus, et need tüübid elavad seal kandis kus meiegi ning tahavad lihtsalt koos meiega kõndida. Minu nõudmise peale jäi ta lõpuks seda väidetavat taksot ootama, tüübid natukene ootasid veel tänaval ning siis keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi! Alles sel momendil lõi Jenni lamp põlema, et need tüübid polnudki nii toredad nagu ta uskuda tahtis. Lõpuks kui me mõlemad oma kodudesse jõudsime saatis ta sõnumi ning tänas mind, et mina päästsin meid mõlemaid suurest jamast. Kuna ma ei suuda väga kaua vihane olla, siis nüüd on minu vihagi lahtunud, kuigi alguses olin ma tema peale ikka väga kuri! Poleks väga tore olnud kui mõne neiu lihtsameelsuse tõttu oleks meid mõlemaid kuhugi ära lohistatud, aga lõpp hea, kõik hea!
Ja nüüd väike pildigalerii:
Esmaspäeval kui mind trenni kutsuti loobusin, ütlesin, et mina lähen teisipäeval, sest siis on mul spinning. Igatahes spinningusse ma ei jõudnud, sest olin teinud vale arvestuse ja jalgpall kaalus spinningu üle :) Emotsioonid oli positiivsed, seega mida veel tahta! Samal õhtul mängis Inglismaa Montenegroga, võitu ei tulnud, aga eestlaste jaoks anti idee, et miks ei võiks Eesti koondis proovida sarnast lõhkuvat süsteemi nagu teeb seda Montenegro, sest rahvaarv on Montenegros 2x väiksem kui Eestis, aga koht edetabelis mitu korda parem.
Kolmapäevases core extreme'is ( ma ei tea, mis selle eestikeelne definitsioon peaks olema) olid treeneril uued ülesanded, mis olid väga piinarikkad. Endale omaselt hakkasin vahepeal täiega naerma, sest nii-nii raske oli, aga kuna nutta oleks nadi olnud, siis ma peitsin valu naeru taha ja naersin nagu totakas -_- (Piinarikkast veel nii palju, et perepea ei teadnud, et ma käin just core extreme'is ja siis uuris peale trenni, et mis trenn oli ning kuidas oli. Rääkisin, siis sellest mõne lausega, tema leidis, et selle trenni nimi on juba valulik ning rohkem ei soovinud teada :D ) Positiivse poole pealt veel nii palju, et treener kiitis, et mul on väga hea painduvus ning venin igat pidi nii hästi :) Trenni lõpus oli ta minuga hoopis hädas, sest tema arvates need venitusharjutused lõpetamiseks mulle ei sobinud, kuna ma painduvat liiga hästi nende harjutuste jaoks ning ei saavat õiget efekti kätte :D Lõpuks mõtles mulle spetsiaalselt uue harjutuse :D Sain end erilisena tunda!
Neljapäeval jäin ma üksi maja valvesse ning sellega seoses tuli 3-aastasega vestlus, naljakas kuidas ning millele ikka lapsed mõtlevad. Igatahes, väikest 3-aastast hakkas vaevama mure, et ega ma ära ei lähe sel ajal kui neid siin ei ole. Lubasin, et ma ei lähe kusagile ning ta näeb mind veel pikka aega :) Kummaline millele laps võib mõtlema hakata ning mille pärast muret tundma, aga samas armas ka!
Neljapäev andis ikka järjekordse tõestuse, et ma võin kohati täielik udu olla :D Käisin postkontoris kaarti ja pakendit ostmas, üritasin maksmata minema minna (käsi südamel, mitte tahtlikult, ma ise ka ei tea kus ma oma mõtetega olin), õnneks sain õigel ajal oma apsule pihta ning ei pidanudki pärastlõunat trellide taga veetma :D
Reedel läksime au pairide ja paari kohalikuga välja, algselt tahtsime Royal Yachti minna, aga kuna turvamehed rootslaste dokumente ei tunnistanud, siis me pidime muudaduse plaanides tegema. Kurb, sest sel punasel pühal oli see peopaik kõigist teistes ilmselt ägedaim, aga me südametunnistus ei lubanud neid ukse taha jätta :)
Reedel üks kohalik noormees uuris, et kust ma pärit olen, rääkisin, et Eestist, kutt noogutas mõistvalt, küsisin, et kas ta tegelikult ka teab kus Eesti asub, vastas, et täpselt ei tea, aga kusagil Ida-Euroopas. Tegin talle siis kodutööd ning ütlesin, et eestlased eelistavad kuulda vastust, et Eesti asub Põhja-Euroopas.
Veel üks seik, sama noormees uuris, et mis keeles ma Eestis räägin, alguses vaatasin talle lolli näoga otsa ning mõtlesin, et ta teeb tõesti nalja, aga siis selgus, et tal pole tõesti vähematki aimu, et eesti keel eksisteerib. Harin siin kohalikke! :)
Laupäeval läksin Soomest pärit au pairiga koos välja, alguses tahtsime minna taas Royal Yachti, mind lasti taas sisse, aga sel korral turvad ei lasknud soomlast sisse. Tundub, et eestlased neile meeldivad, hah! :D
Läksime siis KoKo'sse, kust sai alguse juhtum, mis oleks võinud väga sitasti lõppeda(vabandust väljenduse pärast, aga seda ei saa ilustada). Üldjoonetes oli kõik tore, muusika oli hea ja rahvast oli palju. Mingil hetkel ma avastain, et kaks kahtlast tüüpi vahivad meid, alguses ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest selliseid leiab igalt poolt. Igatahes, u 10 minutit enne klubi sulgemist tulid need kaks kahtlase välimusega tüüpi, kes olid enamus õhtust meil silma peal hoidnud meie juurde ning pakkusid, et ostavad juua. Soomlane võttis võimalusest kinni, mina keeldusin, sest polnud tõesti huvitatud. Kuna klubi hakati kohe sulgema, siis mina läksin garderoobi, et ei peaks hiljem pikalt järjekorras seisma, sama aja jooksul jõudsid need kahtlased tüübid Jenni'lt välja uurida kus suunas me elame, minul tõmbas harja punaseks ja sain kurjaks, et ta ütles neile kus me elame, Jenni tahtis aga tõsimeeli uskuda, et neil tüüpidel pole mingeid halbu kavatsusi ning kõige tipuks nad olid öelnud, et elavad samas suunas ka. Kuna mina tegin klubi ees nii kurja nägu ja häält, siis tüübid jäid meist sinna maha, aga sisetunne ei aimanud head, siis ühel momendil selja taha vaadates avastasin, et need jorsid tulevad meile järele ning teps mitte kõige rahulikuma tempoga, iga sammuga jõudsid nad meile lähemale ja lähemale. Poolele teele linnast tulles jääb üks hotell, mina ütlesin Jennile, et me ütleme neile tüüpidele, et me tellisime takso sinna ning nüüd ootame seda, aga kuna Jenni oli veidi sinisilmne, siis tema uskus, et need tüübid elavad seal kandis kus meiegi ning tahavad lihtsalt koos meiega kõndida. Minu nõudmise peale jäi ta lõpuks seda väidetavat taksot ootama, tüübid natukene ootasid veel tänaval ning siis keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi! Alles sel momendil lõi Jenni lamp põlema, et need tüübid polnudki nii toredad nagu ta uskuda tahtis. Lõpuks kui me mõlemad oma kodudesse jõudsime saatis ta sõnumi ning tänas mind, et mina päästsin meid mõlemaid suurest jamast. Kuna ma ei suuda väga kaua vihane olla, siis nüüd on minu vihagi lahtunud, kuigi alguses olin ma tema peale ikka väga kuri! Poleks väga tore olnud kui mõne neiu lihtsameelsuse tõttu oleks meid mõlemaid kuhugi ära lohistatud, aga lõpp hea, kõik hea!
Ja nüüd väike pildigalerii:
Väikesed nunnud tõid mulle šokolaadimuna, nagu näete, siis kõige tagasihoidlikuma suurusega need pole.
Fototõestus emale, et sa nüüd uskusid, et meil tõesti kasvad nartsissid igalpool! :D
Enne peole minekut ostsin omale 60denised sukad, mis peaksid ikka väga vastupidavad olema. Aga võta näpust! Ma ei jõudnud majast väljagi kui need juba katki olid -.-
Käisin päikest püüdma!
Ärge laske end eksitada, mulle tundusid need ka alguses nagu väiksed kakahunnikud :D tegelikult on need väikesed liivakeermed, mis tõusu ja mõõna tulemusena moodustuvad.
Tellimine:
Postitused (Atom)