Kliimasoojenemine nimega Helena?!

Võib-olla ma olen kunagi maininud, ilmselt olen, aga kuna ma 100% ei mäleta ja ma tõesti ei viitsi tervet blogi läbi sirvida, siis igatahes, kui ma siia esmalt tulin, siis mulle lubati leebeid talvekuusid, et väidetavalt on isegi kevadisest jakist küll, et enamasti on isegi see liiast. Milline on reaalsus olnud? Oma kodumaistest talveriietest ma pole küll puudust tundnud, see on tõsi, aga normaalse paksusega jakk/jope küll liiast ei ole. Naersin neile, et kui nad mulle eelmisel aastal rääkisid, et esimest korda on siin nii kehv ilm siinsel talveperioodil, siis ütlesin, et enam ma neid küll ei usu. Johni sõnul tõin mina selle ilma omaga kodumaalt kaasa, ütles, et kui ma siit lahkun, siis võin vabalt selle sita ilma omadega kaasa võtta, sest nemad sellest puudust tundma ei hakka. Ilmatargad ütlesid, et tegemist on kliimasoojenemisega, minu siine pere ütles, et tegemist on Helenaga. Võta siis kinni ja ütle, kus see tõetera on...

Kuna ma kaalusin vahepeal juba tõsiselt oma praegust spordiklubi hüljata, siis käisin neljapäeval prooviks teises spordikas spinningus. Tagasi tulin ma sealt väga mossis näoga, ma ei jäänud absoluutselt rahule. Treener hakkas mulle juba enne trenni algust närvidele käima ning see aina süvenes, kui ta IGA laulu refääni mikrofoni kaasa laulis. Oleks tal siis lauluhäältki olnud. Oh, ei! Teda kuulatas ei tunne mina isegi oma laulmise pärast enam nii suuri süümepiinu. Mitte, et laulmisest vähe oleks olnud, siis lõpuks hakkas ta ka kätega "tantsuliigutusi" juurde tegema. Tunnistan, see juurde laulmine oleks võinud isegi naljakas olla, kui see oleks piirdunud ühe-kahe lauluga, aga igal asjal on minu arvates piirid, eriti kui sa oled treeneriks korraga enam kui 30 inimesele...

Sõbrapäeval sain kaks toredat üllatust. Hommikul andsid mu siinsed kaks kõige väiksemat sõpra mulle väikese kingituse ning hiljem toimetas postiljon Liisu üllatuse ka minuni. Armas!

Eelmine laupäev oli mõnus, tuttavad käisid külas, mina vorpisin kartulisalati kokku, tegime sauna ning tagatipuks otsiti kapis Moe Peenviinavabriku orgaaniline viin välja, jep, võib öelda, et oli üks mahe nädala kuues päev.

Pühapäeval oli mõistuse mõnus ilm! Kuna patt oleks olnud sellise ilusa ilmaga toas istuda, siis kupatasin Lisanni ka välja ning käisime mere ääres jalutamas. Oleks igapäevaselt selline mõnus päiksepaisteline ilm, siis ma ei nuriseks üldse. Kevad on tõesti juba südames.

Teisipäeval sisustas minu õhtut jalgpall. Paljud mõtlevad ilmselt, et ah, vaatas CL, kah asi, eksole. Eksite. Ei vaadanud. Käisin hoopis Springfieldi staadionil jalgpalli vaatamas. Igatahes, siin oli üpris suur jalgpalliturniir (alagrupid, veerandfinaalid, poolfinaalid, finaal) ning mu pereisa võistkond osales ka seal ja ta kutsus koguaeg vaatama. Kord andsin lubaduse, et kui nad finaali jõuavad, et siis ma lähen vaatama. JA NAD JÕUDSIDKI ning see on päris kõva sõna! Mina oli välja reklaamitud võistkonna fotograafina, seega mul oli tõsine vastutus ka kanda. Õhtu juba algas üpris humoorikalt, kuna pereisa läks 1,5h enne mängu algust staadionile ning mina ei tahtnud nii vara kaasa minna, siis pidin hiljem üksinda järgi minema. Seal oli aga üks väike "aga". Nimelt, esiteks, ma polnud kunagi seal staadionil käinud, teiseks, ma polnud kunagi seal linnaosaski jala käinud ning kolmandaks, väljas oli totaalne pimedus. Ma olin enam kui kindel, et ma ei suuda juhtnööre täpselt jälgida ning kusagil teen raudselt vale pöörde (sisimas lootsin, et pööre pole siiski nii vale ega too endaga sama nimelise filmi stsenaariumit kaasa) ja sedasi jõuan alles II poolajaks staadionile. Suutsin ennast ja teisi positiivselt üllatada ning jõudsin viperusteta staadionile ja seda tükk aega enne avavilet! Täitsa uhke olen enese üle.

Tegelikult, üks väike "viperdus" siiski oli. Kuna mul polnud vähimatki aimu, et ma pean sissepääsuks pileti ostma (mis on tegelikult üpriski loogiline, aga kuna kodus ei tulnud see kordagi jutuks, siis ma ei mõelnud sellele üldse).Väravas seisis mul vastas mees, kes kohe üldse ei näinud välja kui usutav piletimüüja ning ma lõõpisin temaga tükk aega, sest ma arvasin, et ta teeb lihtsalt nalja ning ootab seni kuni ma oma rahakoti kotist välja võtan ja siis tunnitab, et ta teeb tünga. Lõpuks tuli välja, et ta ei teinud nalja ning minul oli päris piinlik, et ma teda kohe ei uskunud vaid hakkasin temaga seal jaurama :D Märgiks ära, et kaua ta seal neid pileteid siiski müüa ei viitsinud ning u 15 minutit peale avavilet kadus ta ära.

Positiivne oli see, et mu pereisa meeskond võitis! Jejeje!!! Seega väga meeldivad emotsioonid teisipäeva õhtusse!

Ühel päeval pidin ühte autorada lapse jaoks kokku panema, aga kuna see on üks paras sitanikats, siis see ei tahtnud üldse koos püsida. Siin olles olen ma õppinud oma keelt hammaste taga hoidma ning tavaliselt mul õnnestub laste läheduses mitte vanduda, aga kuna see asi ajas mind päris närvi, siis ütlesin omaette: "Vana loll asi." Tegelikult küllaltki tagasihoidlik fraas, aga kahjuks 2.aastane sai sellest liigagi hästi aru ning ütles: "Naughty Helena, you have to go on thinking chair." (Meil on laste jaoks tool, mis on järele mõtlemiseks, kui nad sõna ei kuula vms). Mis öelda, lapsel on hea kasvatus :D

Reede oli mõnus! Kokkasime Lisanniga tema pool kodumaise õhtusöögi ja veetsime hästi aega. Ei mäletanudki millal ma viimati kartuliputru ja viinerikastet sõin. Lihtne, aga väga hea!!!

Naersin, et olen soomlaste teejuht ja õpetaja Jersey's. Kuna Essi tahtis väga nädalavahetusel välja minna, siis mul polnud südant, et keelduda. Tavaliselt on siin nii, et ühes kohas on meeletult palju rahvast (loe: tavaliselt Mimosas), aga ma ei tea, laupäeval tundus, et kõik inimesed on väljas pidutsemas, sest kõikides kohtades oli meeletult palju rahvast. Uskumatu! Tegelikult oli üks ütlemata mõnus õhtu! :)

Pühapäeva hommikul peale nelja unetundi tõusin üles, et vaadata meeste murdmasuusatamist. Lõpuks olin väga kuri, et tõusin hommikul kell 7 selleks üles, et vaadata venelaste kolmikvõitu. See oli minu jaoks pettumus, aga ju parimad võitsid.
OM veel nii palju, et enne nende algust kartsin ma, et mul pole väga mahti neile kaasa elada, aga õnneks oli totaalselt vastupidi. Kõikidel hetkel mängis mõni spordiala nii, et sain seda poole silmaga jälgida või siis nii, et panin lapsed ka seda vaatama :D Eks mina olen üks nendes, kes on lapsest peale üles kasvanud, vaadates eestlaste edukat esinemist taliolümpial. Sel aastal oli esimest korda teisiti. Kurb, kohe väga kurb, kuid eks igale langusele järgneb tõus! Lihtsalt, loodetavasti tuleb see tõus ruttu!

Kummitus Casper?!

Ühel päeval linnas olles tuli isu piimakokteili järele, kuna menüüs polnud kirjas, et mis maitselisi kokteile neil on, siis tuli selle kohta alles tellides uurida. Kassas teenindas mind üks mustanahaline noormees. Vastuseks minu küsimusele, et mis maitselisi piimakokteile neil on, osutus noormees esmalt oma käsivarrele ja lausus meelalt, et neil on šokolaadi maitselist piimakokteili ning siis vuristas teised valikud ka ette. Olgu öeldud, et ma ei tellinud šokolaadi kokteili, aga tol hetkel oli mul küll väga naljakas, nii, et sellised kohalikud südametemurdjad!

Teisipäeval sain tuttavaks selle pere uue au pairiga, kus Jenni varem oli. Mis ma ikka öelda oskan, esmamulje oli hea.
Õhtuks oli antud tormihoiatus ning kästi siseruumides püsida. Kuna ilmateate sõnul pidi juba esimesi hiigellaineid nägema u 21.30 paiku, siis oligi minul kaamera valmis ja läksime mere äärde tormi jahtima. Tagasi tulime pettunult, lained polnud veel kaugeltki oma haripunkti saavutanud, küll oli aga tuul megatugev! Ilmateate sõnul kõige kõrgemad lained, mis õnnestus ära registeerida olid u 13,4 meetri kõrgused. JÕHKER! Sellest, et tuulekiirus ulatus paiguti üle 50km/h, annab tunnistust ka see, et tuul rebis osaliselt meie kuurilt katuse maha. Võib vist öelda, et oli korralik maru. Aga mida sa ikka ootad, kui elad Inglise Kanalis mingi kivi otsas, eksole.

Teisipäeva õhtul olin ma kohe-kohe magama jäämas, kui hakkasin mingit heli kuulma. Alguses eeldasin, et see hääl tuleb õuest, veeretasin süü naabrite kaela. Kuna heli kostus ja kostus ning uni oli tolleks hetkeks juba täielikult kadunud, sain ma aru, et see hääl tuleb meie elutoast. Tolleks ajaks oli kell lähenemas südaööle ning ma olin enam kui kindel, et mina olen majas ainus ärkvel olev inimene ning mingil juhul ei tohiks kedagi elutoas olla. Süda mulle rahu ei andnud ja kuna uni oli juba nagunii kadunud, siis ajasingi end voodist välja, et vaadata, mis/kes elutoas on ning mis hääl see lõppude-lõpuks on. Elutoas polnud loomulikult kedagi, AGA ma siiski polnud kõrvapiider ega pehmete seintega asutusse ei saa mind ka paigutada, sest ma ei kujutanud neid hääli ette. Nimelt, mingil põhjusel telekas mängis, dvd-mängija töötas ning kõige tipuks dvd mängis. Mis te ise arvate, kui kõhe mul oli? Mul oli väga kõhe! Lülitasin kõik töötavad asjad välja ning läksin jooksuga oma tuppa. Muidugi uni oli mul pikaks ajaks kadunud, sest mõtlesin, et kui muidu on koguaeg nalja tehtud, et meie pööningul elab kummitus Casper, siis nüüd see kummitus ongi kohal. Igatahes, mulle öeldi, et igale asjale on reeglina lihtne seletus, praegu ma muidugi ei tea, mis seletaks, et miks hakkasid kolm asja iseenesest tööle, aga ehk polnud Casperi käsi mängus :)

Kolmapäeval kohtasin ma oma esialgse vaatluse järgi Mesut Özil'i! Süda hakkas juba kiiremini lööma, sest seda ma ütlen, see tüüp, kellega ma koos ühes rühmtreeningus olin, ta oli ikka väga-väga sarnane Özil'iga! Aga lõpuks võtsin ikka enda mõistuse häält kuulda ja andsin oma südamele aru, et see lihtsalt ei saa Özil olla, seega lajatasin iseendale reaalsuse rusikaga näkku.

Reede oli siis see päev, kui oli aeg enda kopitanud hais välja tuulutada. Kuna mu pererahvas pakkus välja, et Lisann võiks meie juurde õhtusöögile tulla, siis nii oligi. Alguses vaatasime OM avamistseremooniat ning üritasime leida Eesti lippu teiste seast, seda me kahjuks teha ei suutnudki, nii, et kui keegi nägi Eesti lippu seal rippumas, siis olge nii kena ja öelge mulle ka, panen siis omale aja silmaarsti juurde. Igatahes üritasime panna Lisanni mereande sööma, sellega ebaõnnestusime, seega tuleb tulevikus uus katse teha!
Esmalt mõtlesime, et istume enne klubitamist T.G.I's, jõudsime sinna pisut enne kella 23, seal selgus aga kurb tõde, et nad sulgevad oma uksed reedel juba kell 23. Hallo?! Olles veidi pettunud, mõtlesime, et lähme istume siis samal tänaval asuvas The Bar'is. Sinna sisse astudes tõttas meile kohe vastu kelner, kes ütles, et nad sulgevad kell 23. Mõistilik, Jersey, mõistlik! Edasine õhtu kujunes The Drift-Mimosa-Koko. Õhtut tõrvatilkadeks meepotis olid vihm ning minu ära kaotatud käevõru, mida ma kandsin esimest korda :(

Laupäeva õhtu oli esimene kord, kui jäin lastega terveks ööks üksinda. Öö kujunes küll väga unevaeseks, sest ilmataat korraldas korralikke eriefekte tuule/vihma/rahe näol, + väike noorhärra arvas, et uni on ülehinnatud väärtus, seega jooksutas mind ka kahe magamistoa vahet. Kui ma lõplikult enne kella 7 pühapäeval ärkasin, siis ma ei teadnudki, et kas nutta või naerda, sest magamisest ei tulnud enam midagi välja, aga samas oli kahe toa vahet jooksmisel ka lõpp.
Kuna mina armastasin väiksena tõeliselt pühapäevaseid pannkoogi hommikuid (tegelikult armastan siiani ja ei pea isegi pühapäev olema), siis küpsetasime kampas pannkooke ja muutsime kõigi hommiku natukene magusamaks!

Esmaspäeval tegin tutvust siinse arstisüsteemiga. Naersingi emale, et ma polnudki ammu erakorralise meditsiini osakonnas käinud. Igatahes, tundub, et oli õnneks valehäire, proovi tulemused pole küll veel käes, aga arsti sõnul paistis kõik korras olevat, seega ma usun asjatundjat! :) Sain lihtsalt esmaspäeva õhtul 2h EMO's veeta, et enda (ja teiste) süda rahul oleks. + muidugi ei saa vähem tähtsustada fakti, et nüüd olen ka Jersey EMO'ga tutvust teinud, iseasi on see, et kas see on asi millega keksida, aga uus kogemus sellegipoolest.

Õhtul peale EMO's käiku delfis uudiseid lugedes hakkas päevahoroskoop ka silma: "Pöörake täna erilist tähelepanu oma tervisele ja ärge alahinnake oma keha heaolu. Keha on hinge tempel, seetõttu peaksite selle eest hästi hoolitsema." Ei loe küll horoskoope igapäevaselt ning veel vähem usun ma tõsimeeli nende täppi minekusse, aga sel päeval ma küll selle õigsuses ei kahelnud.

Hello February!

Rubriik: lapsesuu.

Teate ju küll või kes tõesti ei tea, siis kasutage oma fantaasiat. Loomulikult 2.aastane, kes õpib koguaeg uusi sõnu, siis ta ei saa alati nende tähendustest aru ning ei mõista ka alati, mida on sünnis karjuda ja mida mitte.
1) Igatahes, ühel päeval pargis olles karjus see 2.aastane täiest kõrist: "Helena on noku!"
Minul värvusid põsed loomulikult häbist punaseks, sest ühe hetkega oli kõigi pargis viibijate tähelepanu meil. Tänu õnnele karjus ta seda eesti keeles ning mina olin ainus, kes selle fraasi tähendusest aru sai.
Kodus teistele vahejuhtumist rääkides ei mõistnud nad kohe, kas ta oli öelnud: "Helena on noku" või "Helenal on noku", minu arvates mõlemad variandid olid piisavalt ebameeldivad :D

2) Kuna see 2.aastane noorhärra alles õppis hiljaaegu potil käima, siis tema jaoks kõik see on alles väga huvitav. :D Ühel päeval istus ta potil ja üritas oma toimetusi teha, aga millegipärast see ei õnnetunud. Vaatas ta mulle siis kutsikasilmadega otsa ja ütles: "Willy not working" ehk (Noku ei tööta). Tegelikult te võib-olla mõtlete, et see pole naljakas, aga tol hetkel oli see VÄGA naljakas. Mina naersin igatahes vannitoa põrandal kõht kõveras :D

Ilmselt saaks neist öeldust varsti raamatu kirjutada, aga kahjuks ma ei suuda kõike oma ajusoppidesse salvestada ja ammugi on mul meeles kõik kirja panna.

Laupäeval põhirõhk oli kinol. Eelmisel päeval kinokava lapates leidsime me tegelikult päris mitu filmi, mille nimel tasuks sammud kinosse seada, aga valituks osutus "The Wolf of Wall Street". Alguses ma veidi pelgasin, sest film kestis 3h ning tavaliselt mulle ei meeldi kinos nii pikkasid filme vaadata, aga kui tegemist on ikka hea filmiga, siis ma võin probleemideta seal 3h istuda. Mulle film meeldis väga ja Leonardo Di Caprio on tõesti nagu vein, läheb aasta-aastalt paremaks!

Peale filmi mängisime veel Lisanniga kinos mänguautomaatidega. Kuna ma olin rallis nii osav, et tõmbasin Lisannile koti pähe, siis sain tasuta mängu veel ka, hihi :)
Õhtul vaatasin kodus veel perepeadega filmi "96 minutes", mis põhines taas tõestisündinud lool ja on ehe näide, et asjad võivad ikka väga kehvasti minna...

Pühapäev oli täpselt selline ilm, et ei oleks tahtnud isegi voodist tõusta. Tegelikult põhimõtteliselt ma sealt väga kauaks ei lahkunudki. Enamuse päevast vaatasingi kodumaiseid sarju ning jõudsin nii mõnegi asjaga ilusti hooaja lõppu. Kui vahepeal vihm ka järele andis, siis ma käisin õues jalutamas, et kopitushais päris külge ei tuleks.

Tuul oli konkreetselt nii kõva, et minul lahmas pidevalt silmist vett, seega kiskus pidevalt silmamunasid pahempidi :D
Seega võite juba oletada, et kui pühapäev päeval tuul nii kõva oli, siis unetunde ma väga ei kogunud. Ma pole kunagi näinud, et ühe ööpäeva jooksul võiks nii palju rahet sadada. Öösel tuli vihma ja rahet vaheldumisi ning tuli korralikkude sahmakatena. Kord oli tunne, et keegi viskab ämbriga vett vastu akent ja siis jääd. Mõnus.

Esmaspäeva hommik algas ka kerge üllatusega. Ühel hetkel lõi terve maja pimedaks ning elektrit polnud. Oleks mul selline asi tugeva tuulega kodus juhtunud, siis poleks see mingi ime ega üllatus olnud, aga siin oli see esimene kord kui majast elekter ära läks. Hiljem selgus, et konkreetselt terve saar oli elektrita :D :D Kuna elekter transporditakse siia Prantsusmaa rannikul asuvast elektrijaamast, aga sinna lõi kusagile pikne sisse, siis nad pidid kähku võtma kasutusele avariisüsteemi :D
Õhtul perepea rääkis, et igal hommikul kui ta tööle sõidab, siis ta jääb ühes kohas punase fooritule taha seisma ning see ärritavat teda koguaeg. Tol hommikul ta soovidele vastati ning esimest korda ei jäänud ta seal punase tule tõttu seisma :D See tsivilisatsioonist ära lõige kestis pisut üle 1h ning loomulikult oli paljudel selle ajaga juba tõsine paanika.

Taevased väed olen ma vist korralikult välja vihastanud. Kolmapäeva jooksul tuli kaks vihmasahmakat ning mõlema ajal olin mina loomulikult väljas ning loomulikult mõlemal korral koju jõudes olin ma märg kui kalts. Pean ikka tõsiselt kaaluma seda pühapäevast kirikusse minekut...
Et väljas ligunemisest vähe oleks olnud, siis õhtul core extremis käis mu vasak õlg kolm (!!!) korda liigesest välja :S Viimasel korral käis selline põrguvalu läbi, et ma mõtlesin, et käsi kukub kohe-kohe küljest ära. Ära ei kukkunud, aga rõve oli siiski. Pean omale ikka varuosasid otsima hakkama.
Õhtul saunatasime, seega mõnus-mõnus! + vaatasime "Tuulepealset maad", aga siis kui mu pereisa kutsus mind, et tule, et me hakkeme sarja vaatama, siis tema öelduna kõlas see täpselt nii "Tdhfsdhddaah", 2x tuli umbes sama vastus, aga mees vähemalt proovib!

Neljapäeval vaatasin "Rush"', ütlen ausalt, ma pole suurem asi F1 fänn, aga see film meeldis mulle küll! Isegi päris palju!

Reede hommik algas humoorikalt. Kuna siin tähistati reedel koolides-lastaaedades Hiina uut-aastat, siis tuli meil hommikusöögi ajal jutuks, et kes mis Hiina looma-aastal sündinud on. Pereisa polnud kindel, aga arvas esialgu, et ta on sündinud sea aastal 4-aastane seepeale küsis: "Issi, kas sa sündisid siis mudas?" Ja naer oli garanteeritud!

Lisaks avasime reedel oma kohviku kodus. Ausalt, endal oli ka nii äge laste mänguserviisist süüa/juua!

Õhtul tegi isegi pereisa mulle märkuse, et mul on VÄGA vaikne jaanuarikuu olnud, et ma pole absoluutselt väljas käinud. Tegelikult korra siiski käisin jaanuaris peol. Eestis olles. Liisu naeris ka, et olen tõeline vanur, aga luban, et varsti lähen ja tuulutan end, enne kui kopitanud lõhn külge tuleb.

Laupäeva möödus suuresti Lisanni seltsis. Päeval kolasime linnas, leidsime vajalikke ja ebavajalikke asju. Kuna mina olin end lubanud, et hoian õhtul lapsi, siis oli minu õhtu ka sisustatud.
Kui õhtusöök lastele ja Lisannile tehtud, õhtused multikad vaadatud, pesemas käidud, unejutt loetud, unelaulud lauldud, siis olidki peaaegu minu kohustused täidetud.

Kuna mu juukselakk vajas ka kerget värskendust, siis oli meil sellega ka küllalt tegemist ja küllaldaselt naermist :D
Kui hakkasime vannitoas fooliumpaberit (41salku tegi Lisann mu juustesse, professionaalsest huvist ta luges kõik need paberid tõesti ära :D ) juustest lahti harutama ja värvi maha pesema, siis soovitasin Lisannil köögist prügikasti vannituppa tuua, et on lihtsam, et ei pea neid pabereid 3x tühja tassima.
Lisann: "Issand, kuidas sa sellele küll tulid, sa oled ka ometi heledajuukseline, aga sul on oidu palju rohkem peas kui minul!" - Ehk tema sõnul poleks tema ise kunagi sellele tulnud, et nii võiks talitada :D Nojah! :D

Nüüd leidsin kogemata telefonist vanad pildid, sellest korrast kui me taevas kiikumas käisime. Üks sõna! MAHE!