Jersey Eesti maja

Juba möödunud nädalal niitisid haiguspisikud mu maha. Terve teisipäeva oli raske olla ning pidin end tõsiselt tagant sundima, et saaksin kõik töökohustused ilusti täidetud. Iseendale ma veel siis aru ei andnud, et hakkan haigeks jääma, ajasin kõik magamatuse kraesse. Kella 16 ajal mõtlesin, et vedelen tunnikese voodis, vaatan filmi ja lähen siis trenni. Juhtus aga see, et jäin hoobilt kolmeks tunniks magama ning filmi sisust ei tea ma mõhkugi. Kuna juba enne "vedelema" minekut oli mul jahe, siis pakkisin end enne teki alla minekut soojalt sisse:kampsun, dressipluus, pikad soojad püksid, sokid + villased sokid ning keerasin toas kütte järele. Kui arvate, et mul hakkas palav, siis vale vastus. Võite ühe korra veel proovida. Kui nüüd tuli juba mõttesse, et mul võis ikka külm olla, siis +punktid lähevad teile.
Peale 3h und tuli John kontrollima, et kas ma ikka elan ning kuna tema sõnul oli mu tuba nagu saunalava, sest soojendus oli 27 kraadi peale keeratud(olgu öeldud, et eelmisel aastal oli soojendus sügis-,talvehooajal 19-21 kraadi vahel :D ), tol hetkel ma temaga nõustuda ei saanud, sest minul oli ikka külm ning otsisin ühe paari sokke veel välja :D

Neljapäeval sai Rafa 2.aastaseks ning kui talle hommikul enda kingituse andsin, milleks oli üks armas kampsun ja pluus, siis kui ta kampsuni pakis kätte sai ning seda vaadates ütles:"Naiss," oli see nii siiras emotsioon, et ma mõtlesin, et sulan sinna samasse kohta ära :)

Reedel küpsetasin Eesti peo jaoks õunakooki, ise mõtlesin ja mõtlesin, et millal ma viimati sellist asja tegin, ise ei suutnudki seda välja mõelda, aga emme aitas hädast välja ning ütles, et kodus küpsetasin ma seda 2012.aasta septembris vahetult enne esmakordset äralendu. Eesti pidu, Eesti naised, head jutud ning rahulolu oligi garanteeritud.

Kuna laupäeval oli üle mitme päeva taaskord ilus ilm ning mina tundsin, et tervis hakkab juba paremaks minema, siis arvasin oma terava mõistusega, et riided on ülehinnatud väärtus. Ei olnud. Sain jälle tuult ja külma ning pühapäeval-esmaspäeval nägin kurja vaeva, et inimesed minu jutust midagigi aru saaksid.
Mõtlesime Lisanniga, et teeme teistsuguse laupäeva ning ei lähe tantsupõrandaid vallutama vaid istume kusagil niisama. Võin öelda, et täiega hea otsus oli, nautisime, et saime segamatult eesti keelt kõneleda ning "Tõde ja tegu" mängida.

Kolmapäeval Elery tegi meile personaaltreeningut. Ilmselt mängis rolli, et haigus oli/on organismile jälje jätnud ning ilmselt peitus võti ka selles, et treening oli ropult raske. Tegutsesime ringtreeningu alusel ning viimasel ringil lihased enam minu tahtele alluda ei tahtnud, mõistus teadis mida peab tegema, aga keha enam kaasa tulla ei tahtnud. Trennitades lõin parema käe pöidla tagurpidi ning sõrm läks natukene lillaks, õhtul lõin sama sõrme otsa küllalt sügava lõhe sisse. Peale hoopi jõudsin u 2 sekundit mõelda, et huvitav kui palju sellisest kohast verd tuleb. No, igatahes ma sain teada, et verd tuleb sellisest lõhest palju. Hiljem naerdi mind, et kõigi suhtes oleks ausam kui ma selle sõrme laseksin kohe maha võtta, mitte ei piinaks seda koguaeg.
Kelle otsaesist kattis juba külm higi ning kes jõudis juba muretsema hakata, et ega ma juba 9 sõrmeline pole, siis hingake nüüd 10 korda sisse ja välja, sest sõrmi on ikka 5+5, lilladuski hakkab vaikselt kaduma ning lõhegi ei haiguta nii sügavalt :)

Seda pilti ma lihtsalt pean teiega jagama :D Mängisime neljapäeva hommikul peitust, nagu te aru saate, siis Rafa peitis ning ta oli iseendaga väga rahul :D :D :D

Ma usun, et sageli suudavad pildid rohkem edasi anda kui mu pikk jutt, siis seega nautige meie reedeseid avasamise vilju :