Vahel on mul pea laiali otsas, vahel ei ole. Teisipäeva õhtul oli minu õnn, et sel korral pea ei olnud laiali otsas, sest koju minnes ning rohelise tulega teed ületades oli üks Audi TT omanik unustanud end kõrvaistujaga juttu rääkima ning jalakäijate(loe: minu) olemasolu sootuks unustanud. Olles auto eest ära hüpanud, näitasin talle, et ta on ikka idioot, siis laiutas vabanduseks käis. Mölakas.
Kolmapäeva õhtul sain postkastis kolm kodumaalt saadetud sünnipäevakaarti kätte. Tegi tuju ikka väga heaks! Aitäh! (Ja nüüd selgus, et mingil põhjusel on minu mobiilioperaator jäänud sünnipäevaõnnitluste edastamisega hätta, seega, kes pole minult vastusõnumit saanud, siis teadke, et pole olnud millele vastata.)
See vaatepilt avanes neljapäeva pärastlõunal ning mina tõsiseks jääda ei suutnud. Olgu, saan aru, oli soe ilm ning särk oli ebavajalik, aga püksid???? :D
Neljapäeval-reedel meisterdasime Cocoga käevõrusid ja kaelakeesid. Endalgi tuli nostalgia peale, sest mäletan, et kunagi sain mina sarnase sünnipäevakingi. Enda komplekti ma 100% ei mäleta, aga tean kindlalt, et seal oli suur ja kollane plastmassist nõel, millega sai pärleid niidi otsa ajada. Niidi otsa ajamisest veel nii palju, et ajasin endale ise ka hirmu peale, käed värisesid nii hullusti neil päevadel, et konkreetselt oli raskusi nõela käes hoida ning pärleid läbi nõela torgata. Ei tea mis toimub, aga see on päris kõhedust tekitav.
Mu toauksel tuli link esimest korda eest ära eelmisel reedel, kui pereisa koju tuli, siis palusin teda, et saab ehk korda teha, sest pärast jään tuppa luku taha...Rääkis mulle, et ta on finantsnõustaja mitte Handy Manny(multikategelane, kes oskab kõiki töid teha). Midagi ta siiski susserdas seal, nii, et link püsis kuni neljapäeva õhtuni omal kohal. Sel korral läks siis uks lukku ning oma tuppa saamiseks ning toast välja saamiseks pidin jällegi akent kasutama. Tõeline õnn, et mu tuba on esimesel korrusel :D Lõpuks tehti mu ukselink korda ka ning kuna mina selle püsivuses väga kindel ei ole, siis sõlmisime kihlveo. Kui ukselink tuleb ees ära minu siin oleku ajal, siis maksab John mulle, aga kui tema töö tõesti püsib, siis pean mina maksma. Kodune Handy Manny naeris, et nüüd hakkan kindlasti ust lõhkuma, et raha kätte saada :D Aga lubasin, et ei kasuta alatuid võtteid.
Reedel sain oma armsatelt Sousti tänaval elavatelt sugulastelt kingituse kätte. Suur-suur aitäh teile! :) Sellised üllatused teevad tuju alati väga heaks :)
Nii hea, nüüd saab maiustuste toel vaimu ka värskena hoida ning lugeda kodumaised ajakirju ja lahendada ristsõnu! :)
Reede õhtul käisime veel pererahvaga väljas kiirel õhtusöögil, kiirel sellepärast, sest tuli kiirustada, et enne Eesti-Hollandi mängu algust koju jõuaksime. Oeh, keegi vist oska aimata kui raske on staadionilt eemal olla, nii väga tahaks igakord olla koos nende tuhandete eestlastega staadionil ning selle siniseks värvimisel osa sellest olla. + muidugi see, mida meie rahvuskoondis reede õhtul Kitsekülas korda saatis oli U-S-K-U-M-A-T-U!!!! Ilmselt te ei pea küsima, mida ma arvan sellest lisaminutite penaltist ja kohtunikust, aga see mäng ja see tulemus olid ikka sigakõvad! Mu pereema, kes jalgpallist muidu lugu ei pea, siis temagi oli eile täielikus eufoorias, armastus jalgpalli vastu on vist tõesti nakkav :)
Õhtul tõttasin veel lennujaama oma armsale Lisannile vastu ning nii ütlemata hea meel on, et ta nüüd siin on!!! John naeris, et eestlased on asunud Jersey't vallutama! Aga mina kiidan selle ainult heaks! Tegime linnas ühe kiire tiiru ning tutvustasin teda oma pererahvale :)
Muideks, Barbs tõi mulle kaks pätsi musta leiba, nii, et elu on kohe palju ilusam. :) Mustast leivast veel nii palju, et pereema leidis ühest tervisepoest "musta leiba", värvuse järgi oli selline keskmine Eesti leib, must kohe kindlasti mitte, aga selle tekstuur oli nii vale kui olla sai. Seda mäluda oli juba paras proovikivi ning kõigele lisaks pidavat see leib säilima märtsini 2014.a, päris õige kraam see igatahes ei olnud :D
Ühel päeval pidin Johnile telefoni teel spellima oma andmeid. Nalja kui palju. Kuna spellimine pole kohe kindlasti mu lemmiktegevusi ning koolitundides tekitas see minus alati parajalt peavalu ning kui mul palutakse seda aega andmata kiiresti teha, siis minu aju jookseb lühisesse. Et spellimisest üksi vähe oleks, siis telefonikõne ajal tuli ukse taha postimees, aga kuna pereisal oli kiire, siis pidin oma spellimist tegema uksel postiljoni kuuldes. Vähemalt postiljoni päeva muutsin ma lõbusamaks, sest tema oma naeru tagasi hoida ei suutnud. :D
Minu jaoks uskumatu, aga kui elektrik meie maja külastas ning uuris, et kust ma pärit olen, siis esimene asi, mis tal Eestiga seostus oli Eurovisioon. Rääkis, et Eestit teab ta küll, et seal oli paar aastat tagasi eurovisioon. Seletasin, et tegelikult on möödunud rohkem kui paar aastat, aga siis ta arvas, et võib-olla on Eestil siis varsti õige aeg lauluvõistlus taas kinni panna.
Pühapäeval veetsime Lisanniga aega koos. Ilmselt kõige huvitavam ja omapärase asi juhtus kui kõndisime linnas ringi ning jõudsime otsaga kiriku juurde. Kuna see katolik kirik on väga suur ja võimas, siis mõtlesime, et lähme vaatame sisse ka. Kell hakkas 18 lähenema ning inimesi saabus kirikusse aina juurde ja juurde, tuli välja, et täistunnil hakkas pühapäevane jumalateenistus. Ühel hetkel tuli Lisannil mõte, et kuna paganlikud eestlased nagu me oleme ning kumbki meist polnud varem pühapäevasel jumalateenistusel viibinud, et jääksime seda siis ka kuulama. Veidi saime seal olla ning kirikulaule kuulata kui avastasime, et peaksime liikuma hakkama, sest vastaseljuhul oleks pidanud Sannu oma pereisale teatama, et ta jääb hiljaks, sest on kirikus. Pühaisa, kes tegi kirikus enne teenistuse algust väikese ringkäigu kiitis veel, et meil on nii ilusates toonides jakid(mõlemal olid kärtsud oranžikad-roosad üleriided), hakkasime tõesti ilusti silma, arvestades, et teised inimesed oli rõivaste valikul natukene tagasihoidlikumatesse toonidesse jäänud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar