World best Helena

Kuna teadupärast vastlapäevale järgneb ületõusmispühadeni kestev kevadine suur paast, siis möödunud kolmapäeval küsis perepea minult ootamatult, et millest mina loobun. Esmalt ma ei saanud mõhkugi aru, et millest ja miks ma loobuma pean, aga siis seletati mulle ära, et nad otsustaid seda paastu pisut mugavdada ehk täielikult me lõbustustest ja rammusast toidust ei loobunud, aga mina otsustasin, et ma ei söö kuni lihavõtetini komme/šokolaadi. Mõtlete ehk, et miks ma kommidest/šokolaadist loobusin, tõesti, valik oli mu enda teha, aga siis ma mõtlesingi, et ma pigem loobuma sellistest asjadest, mida muidu mu hing ihkaks väga süüa, seega tegin ise oma elu pisut raskemaks ning kasvatan nüüd oma iseloomu. Kuidas mu iseloomu kasvatamine läheb? Praegu on pisut üle nädala möödas, patustanud ei ole, olen küllalt lihtsalt suutnud kommide ja šokolaadi söömist vältida, aga kuna paast kehtib siiski ainult kahe eelpool mainitud asja puhul, siis jäätist olen küll tavapärasest rohkem söönud :P Aga võrreldes teistega läheb mul vist siiski hästi, sest näiteks perepea loobus kartulikrõpsudest ning ta on omadega küllalt jännis, kurtis, et poes on neist nii raske mööda minna ning ega ta elu pole kodu kapis seisvad kartulikrõpsud lihtsamaks teinud :D

Möödunud reedest sai minust ametlikult supernanny (superlapsehoidja)! Just-just, supernanny! Nimelt perepead lahkusid Jersey'st reedel ning tulid tagasi pühapäeva õhtul, seega olin esimest korda lastega nii pikalt omapäi. Mis seal salata, tegelikult ma muretsesin ikka päris korralikult, sest vastutus oli päris suur. Julgustavalt mõjus muidugi see, et nad ütlesid, et ma olen ainus, kelle hoolde nad julgevad oma lapsed nii pikaks ajaks üksinda jätta.
Laupäeva hommikul käisime kõik koos väikse härra trennis. Jep, 2-aastane käib jalgpalli mängimas! :) Kuna mina käisin seal lastega esimest korda, siis hoopis 4-aastane õpetas mind, et kuhu suunda peab minema ning rääkis mulle, et mis järgmiseks trennis tuleb. Äge, mina olin küll vaimustunud!
Kuna pühapäeval lubasin lapsed kinno viia, et vaadata LEGO filmi, siis põhirõhk oligi sellel. Vahetult enne filmi algust suutsin Lisanni ka kaasa meelitada. Kummardus ja kniks lähevadki talle, sest üksinda oleks palju keerulisem olnud :)
Aga ma ei salga, õhtul, kui perepead koju jõudsid, siis oli kergendus suur. Me olime hakkama saanud! Pinge oli päris suur olnud ning ilmselt oli üks väsitavamaid nädalalõppe, mida ma olen siin veetnud, seega õhtul kukkusin ma voodisse nagu laip.

Kuna lapsesuu on siin kuldne, siis üks pärl, mis seletab postituse pealkirja:

- "You are the world best Helena!" ("Sa oled maailma parim Helena!")
- "Kui palju Helenaid sa tead?"
- "You are the only one." ("Sa oled ainus.")
- "Ja arvad ikka, et ma olen parim?"
- "YES!" ("JAH!")

(Võib-olla mõni satub segadusse seda dialoogi lugedes, et miks ma siis kõike juba eesti keelde ei kirjutanud. Tegelikult meie vestlused näevadki enamasti sellised välja, laps räägib inglise keeles ja mina vastan talle eesti keeles, ta saab kõigest (enamasti, vahel pean asju inglise keelde tõlkima, et ta saaks kiiremini/kergemalt aru) öeldust aru, seega sellised omalaadsed vestlused meil. Vahel mõni, kes meie jutuajamisi kõrvalt kuulma juhtub kõõritab silmasid, et mis asja?!, et üks räägib inglise keeles ja siis teine vastab ei tea mida :D

Nädala teisel poolel oli saarel nn. "kott peal". See nähtavus, mis pildilt näha, see kuulus neil päevadel kategooriasse - hea, sest enamuse ajast oli nähtavus u 15 meetrit. Lennujaama töö oli häiritud ning endalgi polnud neil päevadel jõudu ega tahtmist midagi teha, sest lõpuks enam aru ei saanud, et kas on hommik või õhtu. Nüüd on udu selleks korraks hajunud ning loodetavasti ei tule nii pea tagasi.

Kuna reede õhtul vaatasin mina laste järele, siis tuli Lisanngi mulle seltsi. Mõtlesime, et vaatame üheskoos õudusfilmi, valisime siis "Lovely Molly" välja ning igakord kui tundus (just, tundus, sest tegelikult lõpuks ei juhtunudki midagi nii sellist, mis oleks õigustanud seda peitu pugemist), et hakkab hirmsaks minema, siis toppis üks näo padja taha ja teine tõmbas teki üle pea. Seega, meie stiilis õudusfilmi vaatamine.

Laupäeval juhtus mu lemmikpäikeseprillidega nii, rõhutan, mu lemmikutega! Juhtub, kui oled ettevaatamatu ja lohakas või siis, kui prantsatad oma suure tagumikuga täpselt prillidele... Võib-olla on need prillid mulle seepärast väga südamelähedased, sest ma ostsin need oma esimese korraliku palga eest. Käibel olid veel kroonid ning ma pidin nende nimel ikka väga paljudel päevadel suvevaheajal higistama. Aga ma pole neid prille veel lõplikult maha kandnud, prillipoe töötaja väga optimistlik ei olnud, aga lubas optikule näidata, seega väike lootus minus siiski elab!

Kuna pühapäeval oli tuline vastasseis jalgpalliväljakul, siis see kandus ka meie maja seinte vahele. Nimelt, kuna mu pereisa on tulihingeline Liverpooli toetaja ning pühapäeval kohtusid jalgpallimurul Manchesteri United (meeskond, kes on sümpaatne mulle) ning Liverpool, siis mulle tehti tõsiselt selgeks, et juhul kui Manu võidab, siis minul enam siin majas kohta pole ning õhtuks on kõik mu asjad majast välja tõstetud. Kuna minul on jätkuvalt katus pea koha, siis vähemalt niigi palju oli Manu kaotusest "kasu".
Pühapäeva osas jõudsime selgusele, et nädala viimane päev võib ikka tohutult tore olla! Eriti, kui tuleb ootamatu plaan näiteks pärastlõuna loomaaias veeta :)

Lõpetuseks käisime Pizzaexpressis einestamas, kus kelner meie päritolu kohta uuris. Ütlesime, et oleme Eestist, küsis, et kas vene keelt räägime, vastasime, et natukene, vastas siis, et ega see meile ilmselt nagunii ei meeldi. Hiljem küsis, et kumb Eesti pealinn on, et kas Riia või Vilnius, vastasime, et Tallinn, seega sellised geograafiaalased teadmised sel Alžeeriast päris kelneril (tema päritolu selgitasime vestluse käigus ka loomulikult välja).