Kuna mina olin tahtnud tükk aega uisutama minna, siis teisipäeva õhtul võtsimegi selle ette. Väidetavalt pole kunagi Jersey's nii kvaliteetset ja suurt uisuväljakut olnud. Mingi ekspert ma ei ole, aga õhtu kella 20neks, see jää enam väga heas seisukorras ei olnud ja suur on ilmselt ka suhteline mõiste.
Kõõlusin Jersey serval
Kolmapäeval jätsime Jenniga nägemiseni. Kohe täitsa kurb oli, aga leppisime kokku, et näeme peagi, kas tema tuleb Eestisse või mina lähen Soome. Naersime, et lõppkokkuvõttes on minul Helsingisse lühem maa kui temal (ta on päris Põhja-Soomest), seega elame-näeme! :)
Õhtul võitlesin loodusseadustega. Tuule kiirus oli ebanormaalne, trenni joostes tuul konkreetselt rebis mind ühest kõnnitee servast teise. Ausalt öeldes, see oli halenaljakas, liialdamata ma ütlen, et enamus ajast ei saanud ma ise ka aru, et kus suunas ma liigun :D Igatahes, tavaliselt on siin tormiga nii, et öösel jõuab see haripunkti, aga sel korral juba kella 19 ajal kruiisis meie terrassimööbel ringi + tuul rebis jõulutuled lahti ning lennutas need minema..
Päkapikud tõid lastele neljapäeval mängu tattood. Teate küll, kleebid nahale, teed märjaks ja koorid maha. Igatahes, mina sain ka omale tattoo. Õhtul emaga skypedes tuli mulle meelde, et mul on naba kõrval tattoo. Ütlesin emale, et mul on üllatus, et kas ta tahab näha, ema oli täiega elevil ja muidugi soovis mu üllatust näha :D Tõmbasin siis omal pluusi üles, et ta mu kõhtu näeks. Ta reaktsioon oli hindamatu! Alguses ei osanud ta väga midagi öelda, lihtsalt vaatas mu kõhtu, siis aga küsis:"Helena, mida sa teinud oled?" :D :D :D :D Siis enam ei suutnud ma oma naeru kinni hoida ja purskasin naerma ning ütlesin, et ma pole nii loll, et teha omale karu tattood kõhule :D
Reedel tähistasin oma pererahvaga varajasi jõule. Oli tore, oli! Kuna mul olid kõik lennupiletid välja printimata ning check-in'id tegemata, siis loomulikult hakkas printer streikima ning printis välja asju, mis oleksid ainult ahju kütmiseks kõlvanud, aga kuna meil pole ahju ka, siis need ei kõlvanud isegi selleks. Igatahes, kuna asjad vajasid printimast, siis kolm blondi eestlannat hakkasid printerit parandama. Võin vaid seda öelda, et järgmisel korral võite oma probleemidega meie poole pöörduda, sest me saime sellega ikka väga hästi hakkama! :)
Tegelikult oli laupäeva hommikul närvipinge päris suur, sest Jersey'sse hakkas torm jõudma ning sadam oli terve päeva suletud, seega valmistuti halvimaks.
Jersey lennujaamas oli üks "huvitav" seik samuti. Igatahes peale turvakontrolli kutsus umbes 50ndates aastates turvatöötaja (meesterahvas) mind kõrvale. Uuris, et kas pakkisin oma pagasi ise, kas jätsin selle vahepeal järelvalveta, kas mul on midagi varjata ning kas olen nõus selle avamisega. Peale küsimustevooru jõudsime kohvri avamiseni. Kuna kohver oli kiiruga pakitud ning ruumi nappis, siis kasutasin ruumi võimalikult otstarbekalt. Lühidalt öeldes olin oma pesu igasse võimalikku vahesse surunud ning oh milline kaunis puna selle meesterahva nägu värvis, kui ta pidi mu asju ükshaaval kohvrist välja tõstma :D :D :D :D Olgu öeldud, et kohvris polnud midagi keelatut, seega kõik see tsirkus oli asjata.
Kuna ma tahtsin jälgi segada, et ema mul midagi kahtlustama ei hakkaks, siis proovisin talle Gatwicki lennujaamast helistada, aga Jersey telefonikaardilt oli raha lõppenud ning üheski lennujaama peos ei müüdud telefonikaarti ja telefon, kus oli Eesti kaart sees ei suutnud enam levi leida :D Lõpuks sain siiski jäljed segatud ning järgmise lennu ootamine võis alata. Järgmiseks sihtkohaks oli Riia, mingil põhjusel lend läks enam kui tund aega hiljem välja, mis tähendas, et korralik kalkuleerimine ja jooksmine ootas ees, et jõuda Tallinna lennule. Kuna olin eelneval ööl umbes kolm tunnikest maganud, siis lootsin, et saan terve lennuaja (2,5h) magada. Selle mõtte matsin kohe maha, kui avastasin, kus ma lennukis istuma pean. Terve lend möödus purjus lätlaste seltskonnas. Õudne, kujutage kärarikast seltskonda ja korrutage see vähemalt kolmega, siis saate ligikaudse ettekujutuse.
Riias algas võidujooks ajaga, õnneks läks kõik ilusti ja kiired jalad päästsid õhtu. Uskuge mind, kui te pole kodumaale üle 4,5kuu olnud ning kui lennuk pani Tallinnas rattad maha, siis oli see parim tunne! Läks isegi meelest see, et 10 minutit varem oli nii halb olla, et otsisin isegi oksekoti välja (õnneks seda vaja küll ei läinud, aga siiski) :D Üldse oli see lendamise mõttes hull päev, kuna kõikjal oli väga tuuline, siis kõik õhkutõusmised ja maandumised olid väga jubedad, polnud kunagi varem sellist raputamist tundnud, ilmselt kogu sisikond oli tagurpidi :D
Igatahes, pühapäeva varajastel tundidel hakkas minu üllatus vaikselt välja kooruma. Poleks kunagi uskunud, et Miku nägemine lennujaamas võib nii palju rõõmu valmistada :D :D Tegelikult, tuhat tänu Mikukesekesele, pole just palju neid, kes on nõus sulle keskööl lennujaama vastu tulema :)
Siis hakkasime realiseerima projekti: "Öine-šokiteraapia." Alustasime Kärde baarist, sest enamik tuttavaid oli seal. Need üllatunud näod olid seda salatsemast väärt, muidugi leidus ka neid, kes arvasid, et selliseid üllatusi ei tohiks teha, aga positiivne vastukaja oli kordades suurem :)
Järgmiseks aitasid mu armsad sõbrad mu emmele üllatuse teha, ajasid ta öösel kella 3.30 ajal voodist välja, et laps ikka tuppa saaks :) Ausalt, see reaktsioon ja see nägu, see tasus seda salatsemast ära! :)
Pühapäeval läksime metsa müttama ja roomama. Mängisime paintballi Piibe metsas, ülivägev oli! Isegi need kaks kuuli, mis ma pähe sain ja pildi keerlema panid, ei rikkunud emotsiooni, nii, et võtke kõik Mikuga ühendust ja saate korraliku adrenaliinilaengu!
Õhtul vaatasime kuttidega kossu, seega terve päev oli täis sporti ja naeru! :)
Esmaspäeval käisin oma lõvilakka juuksuris tuunimas ning hiljem tegime veel emmega viimase hetke jõulušhoppingut.
Teisipäev möödus traditsiooniliselt meie ja onu pere seltsis, seega hea seltskond oli garanteeritud. Ausalt, parim jõulukingitus oligi see, et ma sain jõuluks koju. Muidugi polnud need jõulud päris sellised nagu ma neid ideaalis ette kujutasin, aga ideaali ei eksisteerigi, eksole.
Kolmapäev möödus filmide seltsis. Õhtul käisime Tammiku valitsejatel külas ja veetsime toredalt aega :)
Neljapäeva mahtus palju. Kes teeb, see jõuab, eks! Kuna meil oli plaanitud katsikule minek, siis hommikul hakkasin emmega arutama, et peaksin ikka koogi ka küpsetama. Tarata-ta-ta, meisterdasime siis kärmelt kaks kooki, sest vahepeal selgus, et sugulased tulevad ka külla.
Aga Egle ja Jaan on küll ühe ütlemata armsa pisikesega hakkama saanud! Sellel lapsel küll isehakanud tädidest puudust ei tule! :)
Õhtul istusime tüdrukutega Liisi juures, nii, et oli üks ütlemata tore neljapäev!
Reedel oli pikisilmi oodatud aastalõpupidu kultuurikeskuses. Pettuma ei pidanud, hoopis vastupidi! Üks korralik tantsumaraton oli, seega super äge! :) Õhtu lõppes muidugi tikkris ja ega sealne tantsupidu kehvem polnud.
Laupäeval tähistasime "Meie jõule" ehk tõlkes tähistasime jõule tüdrukutega. Loomulikult oli tore, sõime head-paremat ning tegime üksteisele loosipakid :)
Ilmselt raketiteadlane ei pea olema, et arvata, kus meie õhtu lõppes, aga nüüd, pühapäeva õhtul, mõtlen, et nädala olen kodus olnud, üks nädal on veel jäänud. Masendav! Nüüd idee kõigile ajugeeniustele, palun-palun, hakkame ruttu ajamasinat leiutama!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar