Kes lööb, see armastab?!

Huh, ongi uus nädal käes ning nagu te lugeda võite, siis möödunud nädal lõppes ka hästi, see tähendab, et kõik on elu ja (peaaegu) tervise juures. (Peaaegu) tervise juures tähendab seda, et mina olen endale mingi külmetuse üles korjanud, kõlab juba traditsioonilise stsenaariumi järgi, et jään vahetult enne koju sõitu haigeks. Igatahes, ma loodan, et ei kordu see, mis juhtus eelmisel aastal, et pidin samal päeval kui koju saabusin antibiootikume sööma hakkama. Protseduurid, et eluvaim tagasi saada, töötavad täistuuridel!

Alates neljapäevast oli tegemist tunduvalt rohkem, aga kuna laste vanaema oli ka siin, siis kõik sujus väga ilusti.
Neljapäeval käisime koolis Coco jõuluetendust vaatamas ja ütlen ausalt, mina olin väga positiivselt üllatunud ning olen siiani küllalt vaimustunud. Pole kunagi näinud nelja-viie aastaste esituses midagi nii head. Näidend oli u 15 minutit pikk ning minu arvates ei läinud selle aja jooksul ühelgi lapsel (neid on rühmas u 30) midagi sassi ((laulu)sõnad, liigutused jne). Muljetavaldav!
Õhtul tegin käsitööd. Need, kes kujutasid mind juba vardaid või heegelnõela hoidmas, nemad peavad kahjuks pettuma. Käsitöö all mõtlen ma, et pidin esimest korda tegema Cocole järgmiseks päevaks lõunakarbi valmis. Jah, õigus, siin 4.aastased ei saa koolis sooja lõunat, vaid peavad selle karbiga kodust kaasa võtma. Ja käsitöö tähendab seda, et võileivad tuleb teha südamekujulised. Kerge nökerdamine on, aga kui kuulsid järgmisel päeval, et need võileivad olid väga head olnud, siis tasus see end igal juhul ära :)

Reede algas kerge missiooniga. Muidugi olen ma varemgi korduvalt toidupoes vankriga käinud, aga kunagi pole ma pidanud tegema korraga nii palju oste. Osutus tõeliseks väljakutseks vingerdada kitsastes vahekäikudes, tõugates ühe käega vankrit ning vedades teise käega ostukäru. Aga saime hakkama!
Õhtul tuli Lisann külla, polnud tükk aega näinud, seega muljetamist jagus!

Laupäeva jagus meil ka tegevust küllalt. Lõunaks küpsetasin lastega koos pitsat. Ausalt ega ei mäletagi, millal ma viimati kodus pitsat tegin. Kõik sõid ja pitsa kadus kui vits vette, seega eks see olegi suurim kiitus.
Õhtul viisime lapsed linna jõulutulesid vaatama ja tuledesäras linn on ikka väga ilus!

Sel päeval eelistasid lapsed teist õhtut järjest, et mina paneksin nad voodisse. Olenemata sellest, et ma olin päevast väga-väga väsinud tundsin ma ennast siiski päris meelitatuna, et nad soovisid, et just mina teen seda. Igatahes, kui meil olid õhtused toimetused tehtud ja oli aeg voodisse ronida, et unejuttu lugeda, suutsin mina enda vasaku jalalaba lüüa põranda ja voodipõhja vahele...Ah, et mõtlete, et miks suutsin, et mis see siis ära ei ole. No, igatahes, kui ma hiljem seda madalat voodipõhja vaatasin, siis ma ei saanud (ei saa siiani) aru, et kuidas ma selle sinna vahele mahutasin. Aga mahutasin! Tagajärg on see, et jalalaba on sinine, õnneks paistetus hakkab vaikselt alla minema ja nüüd lähevad jalanõud juba ilma valuta jalga.
See, et laste vanaema ütles, mulle, et ma saan tema lastelastega imetlusväärselt hästi hakkama, vot see tegi küll südame soojaks! Üleüldse pidin olema kannatlikkuse musternäidis, vot selles ma kahtlen küll! :D

Pühapäev oli see tore päev, mil perepead jõudsid koju. Ausalt, eks me kõik ootasime selle päeva saabumist kannatamatult. Kuna viimastel päevadel on olnud päikesepaistet rohkem kokku kui ilmselt terves novembris, siis käisimegi hommikul pargis mängimas, et võimalikult palju D-vitamiini koguda.
Õhtul toimus jõuluparaad, mille puhuks oli palju jõuluteemalisi masinaid ehitatud. Minu pildisaak on selles üritusest küllaltki väike, sest me jõudsime peale algust kohale ning selleks ajaks enam väga kohti polnud, kust ülevaade oleks väga hea olnud. Üritus ise oli võimas, oli näha, et selle korraldamiseks oli palju vaeva nähtud ning pealtvaatajaid oli samuti metsikult.

Päeva lõpetasime Pizzaexpressis, selle koha peale võib alati kindel olla, vähemalt mina olen alati oma toiduga rahul olnud.

Kelner kostitas meie laudkonda kupongidega ka, seega läheb vist taas söömiseks!

Kõikidel neil päevadel oli minu ülesanne vaadata, et päkapikk ei unustaks käimis. Õnneks on siin majas nii head lapsed, et päkapikul ei läinud tulemine meelest :)

Esmaspäeval oli minu jaoks selle jõulukuu esimene jõulusööma! Kõik oli väga-väga hea!!! Seega toiduorgiale on algus pandud! Peale õhtusööki oli meil filmiõhtu, vaatasime "The Flying Scotsman'i", kõik, kes sporti (eriti rattasporti) hindavad, neile peaks see küll kohustuslik olema.

Ah, et kes lööb, see armastab? Ei, ärge pealkirjast nii kinni võtke ja liiga rutakalt järeldusi tegema hakake. Pisipõnniga mängides juhtus lihtsalt väike õnnetus, mis minu jaoks lõppes pisut veriselt... Kuna ma pole siiski sensitiiv, siis ma ei osanud seda olukorda ennetada. Igatahes, kiirelt ja lühidalt, sain peaga näkku, huul rullis ja morssi lahmas.