Lapsesuu ei valeta!

Hakkan juba katkist plaati meenutama, aga aeg on U-S-K-U-M-A-T-U-L-T kiiresti läinud. Detsembrikuu on juba käes! Ärge saage valesti aru, mul on väga (rõhutan, väga) hea meel, et aeg on nii kiiresti läinud.
Kui Liisu pühapäeval uuris, et kas ootan ka juba koju tulekut, siis te ei kujuta ettegi kui väga ma seda ootan (tegelikult ilmselt need, kes on kodust nii pikalt eemal olnud, siis nemad kujutavad)!

Sündmuste poolest eelnev nädal väga rikas ei olnud. Tähenda, tegemist oli küll väga palju, aga millegi ääretult erilisega see silma ei paistnud.

Nüüd, kui olen juba mõnda aega zumbas regulaarselt käinud, siis kolmapäeval kuulsin juhendajalt väga positiivset tagasikaja. Ütles, et olen selle ajaga tohutult palju arenenud ning muutunud palju paremaks. Paitus minu kõrvadele :)
 + neljapäeval süüdati linnas kõik jõulutuled, nii, et tulede säras on linn ikka väga ilus. Ainus, mis puudu on, on lumi. Seega, kellel ilmataadi juures käpp sees on, siis minul üks soov on, kui Eestit kataks jõulude ajal paks lumevaip, siis ma oleksin väga-väga õnnelik!

Reedel peale tööpäeva käisime Lisanniga linnas ja kogusime ideid jõulukinkide osas. Paras ajude ragistamine ta on, aga ideede osas hakkab juba vaikselt looma. Õhtul sain Tikkri pubist skype teel live-ülekande. Nalja rohkem kui naela eest, see on kindel!

Laupäeva ja pühapäeval sai käia siinsel jõuluturul. Mannetu. Ehk on asi selles, et olen lihtsalt Tallinnas asuvast jõuluturust nii vaimustunud, et seepärast ei saanud see sellele ligilähedalegi, aga igatahes lahkusin sealt tühjade kätega (mis tegelikult polegi nii halb).

Pühapäeval oli esimene advent. Traditsioone tuleb ikka hoida, sest mis oleks I advent ilma advendikalendrita ja filmita "Home Alone I"?!

Kuna pühapäeva õhtuks oli linnas kolamisest kõhud meeletult tühjas, siis õhtustasime T.G.I Fridays, ei väsi seda kohta kiitmast. Õhtusöögi valikuga panin ka kümnesse, ilmselt üks viimase aja parimaid maitseelamusi :)

Esmaspäevast hakkasid meie majas päkapikud käima. Minu jaoks selgus kurb tõde, et kohalike jaoks päkapikke ei eksisteeri, seega oleme õnnelikud lapsed olnud, oleme saanud päkapikkudesse uskuda ja oleme leidnud hommikuti sussist/aknalaualt maiustusi.
Rääkisin oma perepeadele ka, kuidas me väiksena Liisuga ehitasime lõksu, et päkapikk kinni püüda. Naer oli korralik! Mäledad, Liisu? :D

Esmaspäeva hommikul küsis Coco küsis minult:"Helena, kas päkapikud sulle tõid midagi?" (temale ja ta väikevennale tõid kommi)
Mina:"Ma ei tea, ma ei ole oma sussi vaadanud."
(Küsis luba, et minna minu sussi kontrollima)
Coco:(pettunult)"Helena, päkapikud ei toonud sulle midagi."
Mina:"Äkki päkapikk arvas, et ma olen liiga vana?"
Pereisa:"Aga äkki pole Helena lihtsalt hea laps olnud?"
Coco:"Aga Helena, sa oled ju hea olnud, sa oled kõvas töötanud!"
- Lapsesuu, Coco, 4-aastane.

On alles teisipäev ja ma mõtlen juba hirmuga nädala teisele poolele, sest see nädal tuleb hullumaja! Igatahes, hoidme mulle pöidlaid ja varbaid!