Alustan sellest, et ma olin ise sellel mitu korda mõelnud, et pealkiri "Minu elu Inglismaal" on veidi üldsõnaline ja siis Liisu tegi ka märkuse, et võiks ju hoopis olla "Minu elu Jersey's"nii siis tegin selle paranduse ka ära :)Reedel oli kultuurimajas aastalõpupidu, kuna laud oli meie seltskonnale juba ammu kinni pandud, siis polnud sellist variantigi, et oleks saanud jätta minemata. Ma ei valeta kui ma ütlen, et mul oli ÜLITORE! Polnud ammu nii tantsu vihtunud, seega suur kummardus kõigile mu tantsupoistele! :)
Oma ilusate preilidega!
Kui kultuurimajas tõmmati otsad kokku oli selge, et koju minekuks on liiga vara. Loomulikult viis meid tee tikkrisse, sest seal oli meile tantsuplats garanteeritud. Mingil hetkel kõlas Gangnam Style ja see mis tantsuplatsil siis toimuma hakkas oli nii naljakas. See kuidas terve meie seltskond hakkas selle järgi tantsu vihtuma oli midagi uut. Kurb, et keegi seda ei filminud, naersime ise ja naersid teised külastajad ka :D Koju sõit valge linnuga on alati klass omaette!
Laupäeval oli Kamarikul jäärajavõistlus, piilusime natukene seda ja siis võtsime suuna Rakvere peale. Linnas saime natukene närvikõdi kui Lisannil hakkas autopult tõrkuma ning enam uksi ei avanud :D Mingi nipiga see siiski lahti tuli ning ei pidanudki akna kaudu sisenema. Tagasiteel tuli mõte, et võiks midagi head teha, kuna me olime ammu tahtnud "Magic Mike" näha, siis asjad kokku ja Rakke poole tuld. Tegime tüdrukutega filmiõhtu ja "Magic Mike" oli selleks igati sobilik valik. Kuna filmiga saime küllalt varakult ühele poole ja esmalt mõlgutasime mõtteis plaani, et võiks Kärde baaris toimuva üle kaeda, aga siis jõudsid juba plaanid muutuda ning kuna põhiseltskond pidi Tikkri minema, siis viis tee meidki sinna. Vahepeal meelitasime Sandri peole kaasa, kes alguses küll ajas sõrgasid vastu, aga lõpuks alistus ning vallutas tantsuplatsi ja seda sõnas otseses mõttes!
Esmaspäeval tiir Rakveres, sest siinsele pererahvale olid jõuluvana kingikotti kingitused muretsemata, kotti kvaliteetset Eesti muusikat ning loomulikult oli teemas ka koeratüdruk Lotte. Kuna õhtused plaanid seostusid Rakkega, siis kodus veel kiired ettevalmistused, esmalt koos sugulastega meeldiv istumine, siis läksime Sipelga 14'nesse kus ootas sõprade seltskond ees. Traditsiooniline Tujurikkuja vaatamine, mille ajal pidi selline vaikus olema, et hingamine oli vaevu-vaevu lubatud :D Keskööl raketid taevasse ja kultuurimajas tantsumaraton võis alata! Mida veel aastavahetuselt tahta kui saad toredate inimestega koos olla ja tantsida nii, et järgmiselt päeval löövad jalad tuld!?
Kolmapäevaks oli meil Lisanniga plaanitud Aqva spa külastamine. Kui soov on saunamõnusid nautida, siis üks parimaid valikuid! Olles kõik veeprotsetuurid ära nautinud, avastasin peale külastusaja lõppu, et mu telefon oli vahepeal ära surnud. Imelik oli see, kuna kodust lahkudes oli akut piisavalt, selge oli see, et Tele2 külastus ootas, kuna tavapäraselt ei kuku aku kunagi nii ruttu ära. Enne tuli aga Pätsi pitsakohvikus keha kinnitada, sest kõht suudles juba pikemat aega selgroogu. Isegi kui vanast Hagarist on nüüdseks saanud Päts, siis grillitud kanafilee on siiani parim! Tele2 külastades naersin ise ka klienditeenindajale, et ilmselt olen ma väga blond, et sinna pöördun, aga kuna ma juba linnas olin, siis kindluse mõttes külastasin ka esinduse ära. Esialgu ei võtnud telefon sealgi pilti ette ning soovitati siis aku tagant eemaldada, aga kuna ma olin seda protseduuri juba kaks korda teinud, otsustati telefon laadima panna. Veidi laadis ja voilaa, pilt oli taas ees, veidi imelik, et aparaat oli nii ära minestanud, aga peamine, et nüüd töötab taas. Kroonikeskuse juurest ära sõites märkasin kõnniteel seisvat inimest (esmalt olin 100% kindel, et tegemist on naisterahvaga), kandis ugg'i sarnaseid saapaid, jalas olid leopardi mustriga püksid ja kandjaks oli hammasteta vanamees! Tõele au andes, tol hetkel me tõsiseks jääda ei suutnud. :D
Rakkesse jõudes nägime Mihklit ja Veikot, kes pakkusid välja, et võiks Tartusse kinno minna. Mingil põhjusel meeldivad mulle sellised "ootamatud plaanid" kuna sageli on see, et kui nädala jagu asju ette planeerida, siis on ootused kõrgemad ning vahel tuleb sündmustes pettuda. Meile idee sobis, kiirelt koju, asjad kokku, pikk ootamine poiste järele(jah, neil läks tunduvalt kauem aega kui meil :D) ning linna sõit võis alata. Kiire tiir Lõunakas kuna tahtsime 4D kino samuti külastada, aga kuna ajaliselt ei klappinud jäi see plaanist välja. Nagu traditsiooniks on saanud võõrustas meid Liisu, seal tegime vaadatava filmi osas lõpliku otsuse. Otsus oli oi kui vale! Valituks osutus Pilveatlas, eelnevate arvustuste põhjal tundus, et tegemist on vägagi vaadatava filmiga, aga meie maitsega see kahjuks ei ühtinud. Vahetult enne filmi algust suutsin ma Cinamonis wc'ss kinni jääda, teisedki naersid, et jah, ainult mina suudan! Mis kolmapäev see on kui oled ülikoolilinnas ja CT'd ei külasta? Aga kuna me ei suutnud filmi lõpuni vaadata ja CT'sse minekuks oli kell liiga vähe, siis ootas Shootersi ring. Esimene kord minu ja Lisanni jaoks ja väga äge oli! Klubigi jäi veidi lahjaks ning kui me 02.30 Liisu juurde jõudsime oli temagi üllatunud, et nii varakult linnast tagasi :D
Hommikul veel kiire linnas käik ning sõit koju võis alata, tol hetkel lõi reaalsus rusikaga näkku kui ma taipasin, et 24h pärast olen ma juba lennukil. Aitäh sõprad, mul oli ülitore kolmapäev-neljapäev!
Õhtul sai veel korraks Gerli, Lisanni ja Ardiga koos olla ning veidi juttu puhuda ning peatse jällenägemiseni jäetud!
Reede hommikul oligi mineku aeg käes. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel oli sel korral äratulek emotsionaalselt palju-palju raskem. Tallinna lennujaamas oli veel väga kurb olla, aga nii kui Lutoni lennujaamas jalad maha panin läks see õnneks üle. Võib-olla seepärast, et mind ootas ees rännak Lutonist Gatwicki ja siis polnud enam aega õnnetu olla. Lennujaamast sain rongipileti ostetud ja transporid leidmine oli ka väga lihtne. Ohkasin siis kergendatult, et olengi peaaegu Gatwickis kohal, aga oh ei, olles umbes 2minutit sõitnud löödi kõik välja ning selgus tõsiasi, et alles nüüd tuleb õigele sõiduvahendile istuda. Õnneliku juhuse tahtel kohtusin rongijaama infotahvli juures kahte Eesti noormeest. Küsisin neilt siis abi, kuna selle rongiplaani mõistmine võttis mul rohkem kui hetke, kutid aitasid ning neist oli tohutult palju abi! :) Uurisid, et mille pagana pärast keegi reisib ühest lennujaamast teise, arvestades, et vahemaa on nii pikk. Ütlen teile ka, et asi pole selles, et ma üritaksin oma elu huvitavamaks teha vaid lennuaja lihtsalt ei klappinud ning iga päev pole lende Lutoni ja Jersey vahel. Puurisid siis edasi, et kuhu ma edasi lendan, rääkisin, et Jersey'sse, jällegi olid imestunud, et mille pagana pärast ma sinna ronin :D Kui seletasin, et mida ma Jersey's teen, siis arvasid, et see on väga vahva ning soovisid palju edu :) Lõpuks läksid meie teed lahku, nende rong tuli veidi varem ning üksinda hakkama saama. Rongisõit oli hea, sai näha Inglismaa loodust ja sõita Londoni kesklinnast läbi, mõnus! Viimaks Gatwicki jõuda oli paras kergendus, Jersey lennuni oli üle 4,5h aega, sain lennujaama poodides ringi kolada, lihtsalt hinge tõmmata ning viimaks süüa. Kuna lend Jersey poole startis alles 19.45 ja see oli esimene kord kui ma pimedas lendasin, siis see oli nii äge, tuledes särav hoovõturada oli parim osa!
Õhtul viimaks siinsesse koju jõuda oli tõeline kergendus, seiklemised oli seigeldud ning kõik laabus ilusti, kõige enam põdesin rongisõidu pärast, aga seegi läks väga edukalt :)
Laupäeva hommik oli nii soe ja südamlik, kuna reede õhtul jõudsin ma nii hilja, siis lapsed juba magasid ning nende hommikused emotsioonid olid nii armsad! Tulid kallistasid, musitasid ning istusid süles! Tüdruk ütles, et ma olin liiga kaua ära, et nad pidid mind nii pikalt tagasi ootama :) Õhtusöögi ajal tüdruk ütles, et ta armastab mind nii väga! Olgem ausad, mis sa saab veel armsam olla!? :)
Esmaspäeval tiir Rakveres, sest siinsele pererahvale olid jõuluvana kingikotti kingitused muretsemata, kotti kvaliteetset Eesti muusikat ning loomulikult oli teemas ka koeratüdruk Lotte. Kuna õhtused plaanid seostusid Rakkega, siis kodus veel kiired ettevalmistused, esmalt koos sugulastega meeldiv istumine, siis läksime Sipelga 14'nesse kus ootas sõprade seltskond ees. Traditsiooniline Tujurikkuja vaatamine, mille ajal pidi selline vaikus olema, et hingamine oli vaevu-vaevu lubatud :D Keskööl raketid taevasse ja kultuurimajas tantsumaraton võis alata! Mida veel aastavahetuselt tahta kui saad toredate inimestega koos olla ja tantsida nii, et järgmiselt päeval löövad jalad tuld!?
Kolmapäevaks oli meil Lisanniga plaanitud Aqva spa külastamine. Kui soov on saunamõnusid nautida, siis üks parimaid valikuid! Olles kõik veeprotsetuurid ära nautinud, avastasin peale külastusaja lõppu, et mu telefon oli vahepeal ära surnud. Imelik oli see, kuna kodust lahkudes oli akut piisavalt, selge oli see, et Tele2 külastus ootas, kuna tavapäraselt ei kuku aku kunagi nii ruttu ära. Enne tuli aga Pätsi pitsakohvikus keha kinnitada, sest kõht suudles juba pikemat aega selgroogu. Isegi kui vanast Hagarist on nüüdseks saanud Päts, siis grillitud kanafilee on siiani parim! Tele2 külastades naersin ise ka klienditeenindajale, et ilmselt olen ma väga blond, et sinna pöördun, aga kuna ma juba linnas olin, siis kindluse mõttes külastasin ka esinduse ära. Esialgu ei võtnud telefon sealgi pilti ette ning soovitati siis aku tagant eemaldada, aga kuna ma olin seda protseduuri juba kaks korda teinud, otsustati telefon laadima panna. Veidi laadis ja voilaa, pilt oli taas ees, veidi imelik, et aparaat oli nii ära minestanud, aga peamine, et nüüd töötab taas. Kroonikeskuse juurest ära sõites märkasin kõnniteel seisvat inimest (esmalt olin 100% kindel, et tegemist on naisterahvaga), kandis ugg'i sarnaseid saapaid, jalas olid leopardi mustriga püksid ja kandjaks oli hammasteta vanamees! Tõele au andes, tol hetkel me tõsiseks jääda ei suutnud. :D
Rakkesse jõudes nägime Mihklit ja Veikot, kes pakkusid välja, et võiks Tartusse kinno minna. Mingil põhjusel meeldivad mulle sellised "ootamatud plaanid" kuna sageli on see, et kui nädala jagu asju ette planeerida, siis on ootused kõrgemad ning vahel tuleb sündmustes pettuda. Meile idee sobis, kiirelt koju, asjad kokku, pikk ootamine poiste järele(jah, neil läks tunduvalt kauem aega kui meil :D) ning linna sõit võis alata. Kiire tiir Lõunakas kuna tahtsime 4D kino samuti külastada, aga kuna ajaliselt ei klappinud jäi see plaanist välja. Nagu traditsiooniks on saanud võõrustas meid Liisu, seal tegime vaadatava filmi osas lõpliku otsuse. Otsus oli oi kui vale! Valituks osutus Pilveatlas, eelnevate arvustuste põhjal tundus, et tegemist on vägagi vaadatava filmiga, aga meie maitsega see kahjuks ei ühtinud. Vahetult enne filmi algust suutsin ma Cinamonis wc'ss kinni jääda, teisedki naersid, et jah, ainult mina suudan! Mis kolmapäev see on kui oled ülikoolilinnas ja CT'd ei külasta? Aga kuna me ei suutnud filmi lõpuni vaadata ja CT'sse minekuks oli kell liiga vähe, siis ootas Shootersi ring. Esimene kord minu ja Lisanni jaoks ja väga äge oli! Klubigi jäi veidi lahjaks ning kui me 02.30 Liisu juurde jõudsime oli temagi üllatunud, et nii varakult linnast tagasi :D
Hommikul veel kiire linnas käik ning sõit koju võis alata, tol hetkel lõi reaalsus rusikaga näkku kui ma taipasin, et 24h pärast olen ma juba lennukil. Aitäh sõprad, mul oli ülitore kolmapäev-neljapäev!
Õhtul sai veel korraks Gerli, Lisanni ja Ardiga koos olla ning veidi juttu puhuda ning peatse jällenägemiseni jäetud!
Reede hommikul oligi mineku aeg käes. Ma ei tea miks, aga mingil põhjusel oli sel korral äratulek emotsionaalselt palju-palju raskem. Tallinna lennujaamas oli veel väga kurb olla, aga nii kui Lutoni lennujaamas jalad maha panin läks see õnneks üle. Võib-olla seepärast, et mind ootas ees rännak Lutonist Gatwicki ja siis polnud enam aega õnnetu olla. Lennujaamast sain rongipileti ostetud ja transporid leidmine oli ka väga lihtne. Ohkasin siis kergendatult, et olengi peaaegu Gatwickis kohal, aga oh ei, olles umbes 2minutit sõitnud löödi kõik välja ning selgus tõsiasi, et alles nüüd tuleb õigele sõiduvahendile istuda. Õnneliku juhuse tahtel kohtusin rongijaama infotahvli juures kahte Eesti noormeest. Küsisin neilt siis abi, kuna selle rongiplaani mõistmine võttis mul rohkem kui hetke, kutid aitasid ning neist oli tohutult palju abi! :) Uurisid, et mille pagana pärast keegi reisib ühest lennujaamast teise, arvestades, et vahemaa on nii pikk. Ütlen teile ka, et asi pole selles, et ma üritaksin oma elu huvitavamaks teha vaid lennuaja lihtsalt ei klappinud ning iga päev pole lende Lutoni ja Jersey vahel. Puurisid siis edasi, et kuhu ma edasi lendan, rääkisin, et Jersey'sse, jällegi olid imestunud, et mille pagana pärast ma sinna ronin :D Kui seletasin, et mida ma Jersey's teen, siis arvasid, et see on väga vahva ning soovisid palju edu :) Lõpuks läksid meie teed lahku, nende rong tuli veidi varem ning üksinda hakkama saama. Rongisõit oli hea, sai näha Inglismaa loodust ja sõita Londoni kesklinnast läbi, mõnus! Viimaks Gatwicki jõuda oli paras kergendus, Jersey lennuni oli üle 4,5h aega, sain lennujaama poodides ringi kolada, lihtsalt hinge tõmmata ning viimaks süüa. Kuna lend Jersey poole startis alles 19.45 ja see oli esimene kord kui ma pimedas lendasin, siis see oli nii äge, tuledes särav hoovõturada oli parim osa!
Õhtul viimaks siinsesse koju jõuda oli tõeline kergendus, seiklemised oli seigeldud ning kõik laabus ilusti, kõige enam põdesin rongisõidu pärast, aga seegi läks väga edukalt :)
Laupäeva hommik oli nii soe ja südamlik, kuna reede õhtul jõudsin ma nii hilja, siis lapsed juba magasid ning nende hommikused emotsioonid olid nii armsad! Tulid kallistasid, musitasid ning istusid süles! Tüdruk ütles, et ma olin liiga kaua ära, et nad pidid mind nii pikalt tagasi ootama :) Õhtusöögi ajal tüdruk ütles, et ta armastab mind nii väga! Olgem ausad, mis sa saab veel armsam olla!? :)
"...Õhtusöögi ajal tüdruk ütles, et ta armastab mind nii väga! Olgem ausad, mis sa saab veel armsam olla!? :)"
VastaKustutaKui sa oma kirjavead ka üle vaatad, siis armastan mina ka sind! :D :D :D