Kahjuks pean alustama sellega, et eelmises postitatud palavik ei tekkinud lihtsalt väsimusest, ma olin omale saanud hoopis tõsise gripi/viiruse.
Oma tervet haiguslugu ma ei hakka siia kirja panema, sest ma ei taha kedagi traumeerida. Jamad algasid pühapäeva õhtul, söögiisu oli kadunud ning terve õhtu oli külm. Esmaspäeval tuvastasin endalt palaviku (ilmselt oli see juba eelneval õhtul, aga ma ei jõudnud kraadimiseni tol päeval), õhtul lõdisesin taas, istusin voodis pikad dressid seljas, villased sokid jalas ning toa temperatuuri olin keeranud 1/3 võrra kõrgemaks kui see tavapäraselt on, aga meeletult külm oli ikka, teiste jaoks oli mu tuba nagu saunalava...
Teisipäev möödus sarnaselt nagu eelev päev, toppisin ravimeid sisse ja magasin igal võimalusel.
Kolmapäeva õhtul tundsin end viimaks inimesena ning neljapäeval nägin välja nagu normaalne inimene ega liikunud nagu surmavari mööda maja ringi :D Postiljongi, kes mind esmaspäeval nägi kui pakki vastu võtsin ning nähes mu olekut uuris, et kas kõik on korras, raputasin vaid pead ja vastasin, et mitte päris. Mees ehmatas ja käskis mul eemale hoida, mitte, et ma talle nina alla oleksin roninud, aga ju siis kartis mu tõve külg e saada. Kolmapäeval käis sama mees uuesti pakki toomas, leidis siis temagi, et näen juba palju parem välja enam ei kartnud mind ka :D
Kuna neljapäevaks olin ma nii palju inimene, et suutsin juba toidu poole vaadata ja seda süüa, siis tegin kartulisalatit. Naersime, et me teeme siin kartulisalatit tihedamini kui Eestis. Vahel kui kellegagi on jutuks tulnud, et kartulisalat on menüüs, siis alati uuritakse, et kas päris Eesti moodi kartulisalat. Petukaupa me ei tee ja tegemist on tõesti pesuehtsa kartulisalatiga :)
Neljapäeval suutsin oma ruloo taas ära lõhkuda, poolel aknal jäi seisma ning keeldus alla tulemast. Esmalt proovisin ise remontida, aga lõpuks andis targem järele ning ma loobusin. Kurtsin siis teistele ka, et mul on mure, aga kuna kellelgi polnud momendil võimalust sellega tegeleda ning mulle ei meeldinud õhtul toas ringi liikuda, kui kardinat ees polnud ning toas tuli põles. Olen jah kade ning ei meeldi, et naabrid tuppa vahivad. Asusin siis teisele ringile, missioonile - "kardin alla", susisin, pusisin, kangutasin ning murdsin, kartsin, et tuleb sootuks seina küljest lahti, aga korda ma ta sain! Edaspidi võite oma muredega minu poole pöörduda, kui mõistusega asja lahendada ei suuda, siis jõuga küll :D
Mingil hetkel tuli Lisanniga jutuks, et kuna saar on nii väike, siis Lisann uuris, et milleks inimestele üldse autosid vaja on :D Minu nalja kui palju, seletasin, et päris nii hull ei ole, et ühest saare otsast näed kohe teise otsa ära ning vahemaad on jalgsi läbimiseks liiga pikad. Käskisin googlemap'ist järgi uurida ja selle abil saarel ringi surfata, sest päris tikutoosi suuruse elupaigaga tegemist ei ole :)
Praegugi veel võitlen nohu ja köhaga, aga küll ma neistki lahti saan. Kapis seisvad jooksutossud on nii ahvatlevad ja vägisi tahaks juba trenni minna, aga hoian veidi veel tagasi, sest muidu niidab ilmselt haigus uuesti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar