Kolmapäeval sain peretuttavatele oma lapsehoidja teenust pakkuda , väike 3-aastane noormees aitas mu pärastlõunat sisustada. Esialgu oli ta küllaltki vaikne ja võõrastas veits, aga olles minuga u 20minutit koos olnud, siis ainult rääkis ja õpetas mulle uusi mänge. Kui mul oli aeg koju minna, siis poiss muutus päris kurvaks ning väitis, et meil jäid veel nii paljud mängud mängimata ning üldse jäi kõik poolikuks. Õige, palju sa ikka 3h mängida jõuad. Lubasin, et ehk mängime tulevikus veelgi. Hiljem selgus, et poisile väga-väga meeldis minuga koos aega veeta ja mul on väga hea tunne tänu sellele :) Õhtu suhtes olin mina rohkem elevil, kuna siis jõudsid minu pere lapsed uuesti koju. Tuleb tõdeda, et nädalaga hakkasin ma neid väga igatsema, sest maja oli ilma nendeta hoopis teine koht.
Reedel käisin ühes teises pangas, olime kõik kindlad, et nüüd saan endale pangakaardi. Ei saanud. Tuleb välja, et ükski pank ei paku siin tavalist pangakaarti, millega saab poes tasuda ning automaadist raha välja võtta nagu me kõik Eestis harjunud oleme. Siin suudavad nad lihtsad asjad ka väga keerukaks ajada. Kuna ma ei tööta täiskohaga, siis ainus asi mida pangad mulle pakuvad ongi nn "rahakaart". Tegin lõpuks siis selle, sest see on parem kui mitte midagi. Pangas käik on siin nagu politseis tunnistuste andmine. Kõik uuriti põhjalikult läbi, nii minu siinse aadressi kui ka Eesti kodu kohta. Naersin pärast, et loogiline jätk oleks olnud sõrmejälgede võtmine. Ma ei virise, siin lihtsalt aetakse asju nii.
Õhtusöögi ajal arutasime, et nädala pärast samal ajal veedan oma aega Eestis, küsisid, siis, et mis plaanid reedeks on, rääkisin nii nagu plaanid ette näevad. Kõigil oli wow-moment, sest nagu pärast selgus, siis nad ei uskunud, et plaanid nii paigas on. Reede õhtul juba tundsin kuidas haigus tulema hakkas, päris tore, 3kuud suutsin ilma haige olemata olla, samas kui teised põdesid mitu korda erinevaid haiguseid ja kurtsid, et kuidas mina haigeks ei jää. Ütlesin siis, et loodan, et nad on nüüd õnnelikud, sest nüüd olen mina haige, naersid, et viimaks ometi :D Lõpuks jõudsime järeldusele, et küll see teiste Eestist kaasa toodud pisik on, sest kohalikud haigused minule ei mõju :D
Laupäeval tõime kuuse majja, minu jaoks suhteliselt varakult, kuna kodus ei pane me kunagi kuuske nii varakult üles, aga samas miks ka mitte, aitabki meeleolu luua.
Jõulupuud tuuakse siia müügiks Norrast, looduses ma polegi siin ühtegi kuuske kasvamas näinud, männid kasvavad siin küll ning kannavad tunduvalt suuremaid käbisid kui Eestis.
Lapsed mängisid päeval arsti ja mina olin ehtne lihast ja luust patsient. Kohati tekis hirm oma hammaste turvalisuse pärast, sest rääkisin mis ma rääkisin, nemad olid ikka veendunud, et suu tuleb ka korda teha. Lõpp hea, kõik hea, lapsed oli õnnelikud, et ma neile katsejäneseks olin ja mina olin rahul, sest kõik hambad jäid oma kohtadele.
Õhtul vaatasime kambakesi X-factor'it, mingil momendil arvasid kõik, et mina võiksin ka tuleval hooajal proovida. Mina ja laulusaatesse? Hea nali! Naersin, et ju nad pole mind laulmas kuulnud kui soovitavad mulle sellist asja.
Pühapäeval võtsin vabalt, ravisin ennast ja vaatasin skype teel sugulased ka üle :) Õhtul aitasin jõulukinkide pakkimisega ja lasin James Arthur'il kõrvu paitada. Ei, tegemist pole kohaliku kutiga kelle olemasolu ma varjanud olen. Ta on hoopis Middlesbrough'st. Olgu-olgu, enne kui noad lendama hakkavad, siis ma tunnistan, ma naljatan niisama. Vaatasime hoopis taas X-factor'it, sel korral siis finaali ning minu lemmik võitis, seega topelt jee!
Tänanegi päev on märkamatult õhtusse tiksunud ja minul on kõik toimetused tegemata. Check-in homseks-ülehomseks tegemata, kott pakkimata, aga küll ma jõuan, õhtu on alles noor. Homse päeva saan Londonis veeta ja ma olen väga põnevil. Seiklemist mul jagub, saan ära proovida sealsed bussi- ning taksoteenused. Nii, et hoian ise omale pöidlaid ja varbaid!
Ja uskuge mind, juba väga varsti näemegi! :) Järgmisel korral kuulete minust juba kodumaal olles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar