Mina ja kohalikud

Pühapäev möödus küllaltki uimaselt, algselt oli plaanis kinno minna, aga kuna ma ei leidnud midagi sellist, mida ma väga näha oleksin tahtnud, siis jäi see plaan ka katki. Selle päeva põhinali oli ilmselt see, et nüüd on lõpp sellel, et ma vahel prügi välja viin, kuna muidu murran ma oma käed täitsa küljest ära. No olgem ausad, tegelikult seis nii hull ei ole. :D

Teisipäevases spinningus ma mõtlesin, et naljakas, kuidas asjad nii ruttu muutunud on. Kui ma esimest korda sinna trenni läksin, siis ma mõtlesin juba poole trenni pealt, et "Oh, jumal! Kuhu ma end jälle mässinud olen!" Nüüd, kui ma olen seal pisut kauem kui kuu käinud, siis nüüd ma naudin seda täiega, mulle meeldib, et see kurnab korralikult ära ning kerge lihasvalu on minu arvates ülimõnus peale trenni. Sama aga ei saa öelda liigesevalu kohta, sest parem õlg annab korralikult tunda. Naersime Lisanniga ka, et mõni asi vist ei muutu kunagi, et ma olen ja jään selliseks kellega pidevalt midagi juhtub :D

Kuna tegelikult ma ei tea alati täpselt 100%, et kes on põline Jersey elanik, kes on sisserännanud ja kes on segunenud, seega ma võin olla veidi üldistav. Inimesed on sõbralikud, abivalmid ja naeratavad ehk ka rohkem. Samas kohati ollakse liiga pealepressivad, vähemalt minu jaoks. Mulle näiteks ei meeldi kui poodi sisse astudes "lendavad müüjad 2sekundiga sulle peale nagu raisakotkad saaki nähes." Kuigi ja, ma tean, sellega ei mõelda midagi halba, aga liigne agarus on ogarus ning veidi häiriv. Samuti mulle ei meeldi kui poemüüjad, kes on mind mõne nanosekundi näinud ja siis ütlevad:"Sorry, my love" või  "Can I help, my darling," tean, tean, jällegi on tegemist viisakusega ja ilmselt mängib rolli ka nn. eestlaslik külmus, aga tõesti, kas on vaja kõiki külastajaid nii kutsuda!?

Oma pikkusega olen ma enamikest sooõdedest pikem, paljudest meessoo esindajatest samuti. Kui igapäevases tänavapildis ma sellest nii aru ei saanudki, siis klubis ringi liikudes, kus oli palju latiinoverd mehi, siis enamik neist ulatusid mulle õlani :D Aga kohalikud lõikavad minu pikkusest ainult kasu. On ette tulnud, kus toidupoes palutakse minult abi, et ma ulataksin mõne ülemisel riiulil asetseva asja. Mina ulatan, meeleldi.

Samas eelarvamustest ei pääse siingi. Kohati on see päris humoorikas ning sagedamini esineb seda vanema generatsiooni esindajate hulgas. Nimelt, tihti kui ma lapsevankriga ringi liigun ja jalutamas käin, siis vaatavad paljud vanemad inimesed mulle kergelt hukkamõistva pilguga otsa, millest võiks välja lugeda ehk "Ise nii noor ja juba lapsevanem." Mina naeratan neile alati vastuseks ja jätkan oma teed. Vahel vaatavad ka noormehed suu ammuli nagu mul oleks "tööõnnetus" olnud. (Jep, see kõlab ehk veidi halvasti, aga selle armsa fraasi olen ma oma suure õe sõnavarast ammutanud :D). Vankrit lükkav inimene ei pea ju alati lapsevanem olema.