"Imeloomad" Eestist

Mida päev edasi, seda enam jõuan veendumusele, et 24h ööpäevas on ikka häbematult vähe. Kes arvab, et blogis on haigutanud vaikus, sest olen häbematult laisk olnud, siis peate kahjuks pettuma. Pole olnud laisk, veel vähem häbematult laisk. Vastupidi.

Möödunud nädalal algas siinsetel koolijutsidel vaheaeg. Need, kes peavad kodumaal koolipinki veel nühkima, siis ma täiesti mõistan, et teie hinge puges praegu väike kadedus, aga okei, tegelikult polnud see point. Point oli selles, et seoses vaheajaga on olnud meil topelt tegemist (loodan, et mõni Einstein jõudis sellele järeldusele iseseisvalt ka).

Samuti tuli pereema ema Eestist külla, seega kapis oli taas musta leiba ja kalevi komme. Ausalt, varem poleks ma kunagi uskunud, et must leib võib mulle nii palju rõõmu valmistada, aga kui sa pole enam kui 3 kuud musta leiba söönud, siis selle lõhn on juba jumalik ja maitsest ma ei räägigi. Reaalselt, ma oleks võinud tantsu lüüa ja musta leiba süüa!
+ meil on siin tõeline kodumaise toidu pealetung olnud nüüd, mitte, et mul midagi selle vastu oleks. Koguaeg on pliidile ja ahjule kuuma antud, küll valmis ehe pasteet, küll podises potis frikadellisupp jne, jne.

Ühel toredal päeval käisin lastega siinses nn. laste seikluspargis, igati vahva koht oli, saime seal palli mängida, mänguväljakutel möllata, loomi vaadata jpm.

 Mina nimetasin selle koopa enda jaoks sipelgapesaks. Terve see künka alune oli kitsaid käike täis ja otseloomulikult pidin ma end igast võimalikust käigust läbi pressima :D Mõni võõras laps vaatas küll veidi kohkunud näoga, aga üsnapea nad said aru, et minu lähenedes on targem mulle teed anda, vastasel juhul oleksid mõlemad osapooled tupikus olnud :D

Kitsede juurde jõudes oli meil halenaljakas seik.

H:"Vaadake! Kes need seal on?"

R (2-a):"Unt (Ilmselgelt ta mõtles hunte)."

H:"Ei, kitsed!!!"

Tol hetkel ma mõtlesin küll, et jumal tänatud, et ümberringi olid ainult jersey'kad ja keegi ei saanud aru millest me rääkisime :D

Tegelikult oli mul laupäeval tõsine plaan välja minna, aga mingil põhjusel kõik piiderdasid ega võtnud vedu . Lõpuks oli mul siiber, et mina üksinda organiseerisin ning teised eelistasid kodus nelja seina vahel raha vanaduspõlveks säilitada. 

Ootamatult pakkusid perekonna tuttavad mulle võimalust lisaraha teenida, kuna mul midagi paremat niikuinii polnud teha, siis võtsin pakkumise vastu. Võitsid mõlemad osapooled, tuttavad said välja minna ja mina teenisin lisaraha, tore, kui keegi maksab lihtsalt teleka vaatamise eest korraliku tunnipalka. 

Perekonna tuttavatel olid omakorda külalised U.K'st ning lähemal tutvusel selgus, et külalise kosmeetik on Eestis pärit. Naine ei suutnud oma õnne äre uskuda, et ta kohtas oma puhkusel Jersey's veel ühte eestlast :D inimestel on ikka nii vähe õnneks vaja! Igatahes lubas järgmisel korral oma kosmeetikule rääkida oma uskumatust kohtumisest eestlasega :D

Pühapäeval lõppes minus n.ö paast. Tegelikult ma arvasin, et kommidele/šokolaadile ei ütlemine muutub raskemaks kui see tegelikult oli. Loobumise ajal oli kaks rasket momenti, mil ma mõtlesin, et mille kuradi pärast ma seda õigupoolest teen. Esimesed päevad olid kõige raskemad, pidin endale pidevalt meelde tuletama, et ei viskaks endale juhuslikult ühtki kommi ega tükki šokolaadi põske, teine moment, kui oleksin tahtnud kõik põrgusse saata oli aprilli alguses, meile tulid külalised, kes tõid endaga Maiuspala kommikarbi kaasa, nende kommide lõhn oli juba jumalik ning nii ma siis sõingi neid ainult silmadega. Suutsin iseloomu korralikul kasvata ja loobuda pea seitsmeks nädalaks kommidest ja šokolaadist. Täitsa uhke tunne on!

Kuna siin oli esmaspäev samuti riigipüha, siis mul oli lausa neli puhkepäeva järjest. Mõnus! Kui kõik nädalad kulgeksid sama rada, siis oleks elu superluks! Seega käisime esmaspäeval lihavõtete puhul lõunatamas Somerville hotellis. Taaskord korralik söögipidu, aga kõik kolm käiku olid väga head, seega panin enda maitsemeeli arvestades kõigi valikutega kümnesse.

Tänu lastele, kes kõrval lauas istuvate inimestega tutvust tegid, puhusime meiegi nendega pisut juttu. Ühte vanapapit hakkas väga huvitama meie (eestlaste) välimus, väitis, et sai juba esimest pilgust aru, et ega me kohalikud olla ei saa, kuuldes, et me oleme Eestis vaatas meid sellise pilguga nagu me oleksime öelnud, et me oleme kusagilt teisest dimensioonist. Seega saame pea alati kohalikes oma päritoluga elevust tekitada.

Ühel hommikul tähendasin ma, et mu unenäod on muutunud. Võrreldes varasema ajaga, siis 99% juhtudest toimus mu unenägude tegevustik Eestis ning peaosasid mängisid pea alati eestlased. Nüüd on see muutunud. Nüüd on protsent peaaegu sama, ainult Eesti on asendud Jersey'ga või siis on kõik siinse eluga seotud inimesed unes Eestis. Veider.

+ nüüd on mul päris oma lehmakell Austriast. Eks ikka seepärast, et ma pimedas kaduma ei läheks.

+(2) kõik, kes vähegi jalgpalli uudistega kursis on teavad, et Liverpool (klubi, mida J. kogu hingest toetab) on hetkel liigatabeli liider.Võite aimata mitu korda ma pühapäeva õhtul kuulsin küsimus, et kas ma ikka tean, et Liverpool võitis ning ega ma unustanud ei ole, et Liverpool juhib liigat 5 punktiga. Liverpool siin. Liverpool seal. Liverpool iga nurga peal. + näidati meile võidu eeltantsu (JUHUL KUI LIVERPOOL TÕESTI VÕIDAB!!!), siis pereema ema rääkis, et vaadaku me ainult, et nii vähe on inimestel õnneks vaja. Me tõime ta siis pereemaga tagasi maapinnale, et seda pole sugugi vähe, et see, et me praegu sellise momendi tunnistajateks oleme, et see on midagi väga uut. Seega, selliseid nalju siis :D