Aprill? Sina?

Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina ehk iga kevad kordub minu jaoks juba tuttav stsenaarium. Kevad suudab mind oma petliku ilmaga orki tõmmata. Ühel hommikul lõi see jubedalt välja, vedelesin diivanil ja valutasin oma pead. Järgmisel hetkel hakkas väiksel kutil minust väga hale, uuris, et kas mul on arsti vaja. Rääkisin talle, et nii hull ei ole, et saame ilma arstita hakkama, siis ta hakkas mulle lastele mõeldud tekki peale panema, mille mõõtmed olid mulle ilmselgelt liiga väiksed. Laps ise ei saanud aga kohe aru, et kui ta tekiga katab mu ülakeha siis jäävad jalad välja ning kattes jalad kinni jääb ülakeha välja. Lõpuks ta sai teki peale nii kurjaks, aga vähemalt ta püüdis ning sellega tegi mu enesetunde kordades paremaks.

Möödunud reedel oli meil viimane võimalus Lisanniga üheskoos Jersey ööelu rõõme nautida ning kuna vahetult enne välja minekut leidsime PizzaExpressilt superhea pakkumise, siis algaski õhtu sealt. 

Hiljem kulges õhtu traditsioonilist rada, külastasime põhilisi peopaiku ja mõnda teistki paika lisaks. 

Eelnenud nädalavahetust üle ei trumbanud, aga tore oli sellegipoolest.

Laupäeval veetsime veel Lisanniga kvaliteetselt aega Jersey's. Päeval sõelusime linna vähemalt 3x edasi-tagasi läbi, hea, et keskus nii väike on, sest pendeldamine ühest linna otsast teise võttis ikka korralikult läbi :P Õhtusöögist ostsime Bento'st sushit kaasa ning pidasime Devil's Hole'sis piknikut, meil mõlemal oli Devil Hole'st juttude ja piltide põhjal pisut teine arusaam jäänud, aga ilus oli seal kahtlemata.

Nii kummaline, kui see ka pole, siis täiesti plaanimatult tõmbasime me oma ühistele Jersey seiklustele joone alla täpselt seal, kus me esimesel ühisel õhtul seiklused alanuks kuulutasime. Muidugi septembrist oli märkamatult saanud märts. Kõledast, külmast ja vihmasest sügisõhtust oli saanud mõnus kevadõhutu.Laupäeva õhtul oli hinges kurbus, sest kui jätsime Lisanniga nägemiseni, siis teadsin, et ongi üks peatükk märkamatult lõppu jõudnud. Asju mida meenutada on palju, meeldejääv aeg oli igatahes! :)

Pühapäeval tähistati siin emadepäeva, meie tähistasime seda Chateau la Chaire nimelises prantsuse restoranis. Koht ise oli väga mõnus, + õues valitsev +17 kraadi tegid ikka päeva väga mõnusaks!

Tegemist oli 5-käigulise lõunasöögiga ja konkreetselt minult oli peale seda söögiorgiat nii halb olla, et mul oli lausa valus kõndida. Pole lihtne asi see söömine.

Teadupärast teisipäeval oli 1.aprill. Tean-tean, aeg tõesti lendab, aga praegu polnud point sellest. 1.aprill = naljapäev. Loomulikult ei mõelnud ma hommikul äsja voodist tõusnuna sellele, et on naljapäev ja veel vähem mõtlesin sellele, et keegi üritab seda hommikul ära kasutada, teades, et ma pole hommikuti kõige teravam pliiats. Igatahes, mina sõin juba koos lastega rahulikult hommikust, kui ühel hetkel John, kes luges veel internetis uudiseid, vaatas mulle surmtõsise näoga otsa ning ütles, et venelased ründavad Tallinnat. Ma kujutan umbes ette, mis näoga ma võisin teda vaadata, palju ei puudunud, et ma oleksin omale pudru kurku kinni tõmmanud. Lõpuks, kui ma aru sain, et tegemist oli väga sita naljaga, siis ma olin enda peale kuri, et selle sööda alla neelasin, aga meeletult õnnelik olin seepärast, sest tegemist oli naljaga, sitaga, aga siiski naljaga.

Reedel käisid E & R meie juures õhtusöögil, neid kahte on alati hea näha. Tellisime hiina toitu, sõime eelnevalt küpsetatud kohupiimakooki ning aeg möödus lennates. Panime plaani paika mida me üheskoos suvel Eestis teema, nii, et on mida oodata! :)

Skype vestlused on alati üleprahi! Nii ka laupäeval! :)

Vahepeal lugesin läbi ka Alex Fergusoni elulooraamatu, seega, kes peab lugu heast elulooraamatust, jalgpallist, Manchesteri Unitedist või otsib lihtsalt midagi huvitavat, siis soovitan soojalt!