Polly? Ei, Helena!

Olen laisk olnud, olen! Tegelikult on pisut häbi ka, sest tean kui paljud mulle just selle teel kaasa elavad. Igatahes, kui ma poeksin vabanduse taha, et mul on koguaeg jube kiire olnud, siis ma valetaksin ning kuna mulle ei meeldi suitseva suuga lage tahmatada, siis kirjutan kõigest järgemööda(loe:kirjutan täpselt nii palju kui meeles veel on).

Kuna Liisu käik jättis jälje ning väike preili sai ka igasuguste huvitavate punutistega ära hellitatud, siis ta küsis minul:"Helena, millise patsi ma täna saan?" Ta pidi leppima hobusesabaga ning ta ei olnud väga õnnelik, nii, et viimane aeg on vist mõne normaalsema patsi tegemine ära õppida :)
Väikese tüdruku vanaema küsis tüdruku käest, et kas mina ja Liisu oleme sarnased. Tüdruk vastas, et ei ole, sest mina ei pidavat täpiline(tedretähnid) olema :D Lapsesuu  :D :D

Ühel toredal laupäeval korraldas Jenni enda juures filmiõhtu. Küpsetasime, okei, tema küpsetas pannkooke, sõime head-paremat ning vaatasime filmi. Oli ütlemata hea vaheldus.

Minult on küsitud, et kas me käimegi siin koguaeg söömas erinevates kohtades. Mis mul kosta on, söömine on ainus mis toidab :) Ja kui juba jutt toidule läks, siis pühapäeval käisime The Boat House'is Tennerfesti raames lõunat söömas. Tennerfest ongi 1,5kuud kestev toidufestival, selle ajal on kõikides restoranides/kohvikutes/baarides erimenüüd ning pakkumised on väga head(3-käigulise lõunasöögi saime 15 naelaga, sirvisime tavamenüüd ka, võrdluseks, muidu oleks maksnud puhtalt ühe käigu eest sama palju)!Enne autot parkide juhtus küllaltki meeldejääv seik. Lühidalt seletades Lisann vajas külgboksiga abi, mina läksin autost välja, et teda aidata ja ta sõitis mind konkreetselt kahe auto vahele jalgupidi kinni.(Kui sa seda loed, siis ma ootan siiani valuraha!!!!) Midagi hullu ei juhtunud, Jenni oli ainult šokis ja ilmselt tema ei aita peale seda kunagi Lisannil autot parkida :D :D :D

 Kuna on keerulised ajad olnud, siis möödunud nädala esmaspäeval/teisipäeval venisid tööpäevad u 11,5h pikkusteks. Teisipäeval mina panin laste lõunat valmis ning väike poiss jäi kümnekonnaks minutiks omapäi, 10 minutit oli tema jaoks aga piisav aeg, et oma kael ning mõlemad käsivarred täiesti lillaks värvida. Teda vaadates ma ei teadnud kas nutta või naerda, aga kuna ta nägi nii naljakas välja, siis naersime kõik. Aga, et i'l täpp puudu ei jääks, siis sama hetkel helistas pereisa, et küsida kuidas meil läheb. Pikemalt mõtlemata vastasin, et muidu on kõik hästi, aga su poeg on lilla. Vähemalt saime hiljem kõik naerda. :)

Kolmapäevast kuni esmaspäevani olin ma omapäi. Üksioleku juures oli palju häid hüvesid, aga kõige parem oli see, et ma ei pidanud äratuskella ori olema ning magasin nii kaua kuni tahtsin või siis naabrid lasksid. Üritasin enda jaoks välja selgitada, et kas mul on siin võimalik magada nii, et ärgates näitavad kellanumbrid 10:.., sest uskuge või ei, aga enne polnud ma kunagi siin nii kaua maganud. Eksperiment õnnestus, suutsin 10:17 magada, mis on uus rekord :D :D

Kolmapäeva märksõnad on kindlasti - liigne agarus on ogarus. Kehtib nagu rusikas silmaauku! Mõtlesin, et pesen kõik musta pesu ära(ei ole muidu minu ülesanne ega antud sellgi korral teha vajavaks tööks), sest aega nagunii oli ning pole väga raske asju pesukorvist pesumasinasse tõsta ja sealt edasi kuivatisse/restile. Igatahes, viimase pesukorraga tükk aega mõtlesin, et kas julgen ühe naise poolvillase jaki pessu panna või ei, nii kui see pesumasinast tuli kahetsesin, et seda teinud olin(ei, ma ei olnud ohmoon ega pesnud seda liiga kuuma veega, aga vahel lihtsalt (pool)villaste asjadega juhtuvad sellised asjad), see oli päris korralikult kokku tõmbunud, kuna lootsin, et asja annab veidi siluda, siis hakkasin kohe googeldama :D
Villaste asjade kohta öeldi kohe, et ei aita ei püssirohi ega ussirohi, aga kuna tegemist polnud 100% täisvillase asjaga, siis ühte õpetust ma siiski proovisin. Õpetasid, et tuleb jahedasse vette segada 1/3 klassi juuksepalsamit ning jätta see sinna seisma ning seejärel venitada. Veidi andis tagasi, aga peale kuivamist oli selge, et täisinimesele see enam selga ei lähe :S
Õpetus, et ei tasu võõraid asju torkida, siis ei hakka süütunne hinge ka närima!
Kolmapäeval jõudsin Plyo-Met Fitness, mis oli leebelt öeldes väga kurnav, aga nii mulle meeldibki!

Mitte, et 3h maja koristamine neljapäeva hommikul liiga vähe ära väsitas, aga kuna uudishimu oli suur, siis tahtsin HIIT Boxing Circuit klassi ära proovida. Lihtsamalt öeldes poksimine koos erinevate hüpete ja harjutustega. Naersin, et nüüd on tikkris palju julgem käia.

Ühel õhtul tuli mul kohutav isu pelmeenide järele. Otsisin juba internetis erinevaid retsepte välja, pelmeenide tegemiseni ma veel jõudnud ei ole, aga kuna häda pidi härja kaevu ajama, siis see idee vasardab mu peas veel praegugi.

Reedel kolasime ringi, laulsime karaoket ning viisime läbi osa, et tantsukingadel tolm ei koguneks :)

Mina korjasin endale kusagilt kõhuviiruse üles, koguaeg oli tunne, et ühest küljest tahaks normaalselt süüa, aga teisest küljest jällegi kõht oli koguaeg imelik. Mõtlesin, et ju liigub see viirus Jerseys ringi, aga kui perepea esmaspäeval koju jõudis ja ütles, et tal on sama häda küljes, siis leppisime kokku, et ju on tegemist dieedipisikuga. Sain neli päeva minimaalse toidukogusega läbi ajada, aga nüüd saan jälle rahus külmkapi ust kulutada.

Kolmapäeval trennis käies pannakse Core Extrem'is alati nimed kirja, mina olin juba mineku valmis kui treener küsis, et kas ma olen ikka Polly. Mina ei saanud ei ööd ega mütsi aru, ütlesin, et kindlasti mitte, et ma olen Helena. Siis treener naeris, ütles, et huvitav, et ta on kevadest alates mind igakord Polly'ks nimetanud. Hea teada. Loodetavasti edaspidi saan ikka Helena olla.
Trennist tulles avastasin, et Lisann oli meeleheitlik naine olnud ning telefonile hunniku vastamata kõnesid jätnud. Tahtis kinno minna. Mõeldud-tehtud, polnudki pikka aega kinos käinud. Vaatasime "Bad Grandpa" ja naer oli garanteeritud! :)