Minevik-olevik-tulevik

Esmalt tuhat vabandust, et ma olen oma blogimaailmast nii patuselt kaua eemal olnud. Lihtsalt vahetult enne Jersey'st ära tulekut oli nii palju toimetusi ning tegelikult polnud tahtmistki eriti arvutis olla.

Kui siin viibides hakkas tiksuma mu viimane nädal, siis John uuris minu käest, et mis ma meie viimasel ühisel õhtul teha tahan ning kuhu ma sööma tahaksin minna (hiljem selgus, et ta oli tõsiselt lootnud, et ma sooviksin minna Pizza Expressi :D ). Kuna mul soovitati lähtuda, kas oma lemmiksöögikohast või söögist millest ma hakkaksin kodus olles puudust tundma, siis ma valisin viimase variandi. Valisin toiduks Johni küpsetatava kilttursa, mis on lihtsalt nii hea! Naersin küll, et ilmselt mõni mees nüüd kahetseb, et lasi minul valida ja otsustada, kuna see tähendas tema kokkamist, aga kuna minu käes oli juhtpult, siis probleeme ei tekkinud :D

Laupäeva hommikul käisin veel spinningus, panin suure riidekasti kodupoole teele ning ostsin omale ühe kohvri juurde. Kogu see pakkimine oli nii aeganõudev ja probleemide rohke, kuna meie kaal oli peale patarei vahetust nihkunud kilogrammidelt naelade mõõtühikule ning keegi meist ei suutnud esialgseid seadeid tagasi sätestada, siis tegingi arvutist teisendaja lahti ning siis ma seal kaalusin kohvrit. Kui te mõtlete, et sellega said mu probleemid lahendatud, siis oh , ei. Kuna suur kohver ei püsinud väikesel kaalul ilusti tasakaalus, siis see kaal kõikus koguaeg paari naela võrra. Lõpuks kaalusin enda ära, siis võtsin kohvri sülle ja lahutasin enda kehamassi maha. Uskusin, et nüüd olen kaaluga täiega täkkesse pannud ja lootsin, et lennujaamas probleeme ei tekki...
Pühapäeva hommikul kui lootsin, et saan kohvriluku lõplikult kinni tõmmata, siis avastasin, et terve pesurest on veel minu riideid täis. Polnud kõige toredam avastus, aga see oleks olnud veel halvem üllatus, kui ma oleks kodus avastanud, et ma jätsin need riided maha. Kuna mu süda ikkagi vaevas ja ma polnud kindel, et kui täpses kaalus see ikkagi oli, siis hommikul viskasin ma kohvrist veel posu asju välja, kingad, dressipluusid ja erinevad potsikud/nätsikud.
Kuna äratulek võttis minul silmad ikka korralikult märjaks, siis Coco kuivatas oma varrukaga minu silmi ning ei lubanud rohkem vesistada. Ta on mul ütlemata armas! :)

Lennujaamas muidugi selgus, et kohver oli 2kg võrra ülekaalus, aga ausalt öeldes kartsin ma hullemat.
Gatwicki lennujaamas sain ma kahe teise eestlannaga kokku ning teekond kodumaa poole võiski alata!
Ausalt, te ei kujuta ette kui hea on Tallinna lennujaama saabuda kui oled nii pikalt kodust eemal olnud. Me kõik kolm tormasime nagu vasikad, kes kevadel esimest korda õue saavad :D Pagasit oodates kilkasin ma teistele, et vaadaku nad, et Sergei Pareiko on seal, nemad vaatavad mind suu lahti, et keda ma käsin vaadata, et kas mõni minu tuttav või. Tol momendil oli mul nende pärast päris piinlik :D
Turvatsoonist välja saades emme ja Liisu juba ootasid ning koju sõit sõit võiski alata!

Kuna suurtematest ning uhkematest jaanipidustustest olin ma juba nii-kui-nii ilma jäänud, siis tuli sellest pühapäevastki võtta kõik, mis võtta andis. Esmalt läksime Rakke jaanidele, aga kuna need olid leebelt öeldes magedad, siis võtsime suuna Nadalama peale, ega sealgi midagi erilist polnud, aga sain vähemalt söbrakestega koos aega veeta :)

Miku ja Hendriku vägev 20.sünnipäev! Vahetult enne pildistamist oli plaan teha korralik grupipilt, aga moment enne pilti karjus üks idamaa tark:"KÜLAKUHI!" No, ja nii see siis läkski :D

Peale sünnipäeva ja umbes kolme unetundi otsustasime Liisuga, et lähme sõidame Fuji Rakke Rattamaratoni 59 km raja läbi. Kuna Liisul oli võistluse mõttes vaja see nagunii eelnevalt läbi sõita ja kuna mina olin koguaeg tahtnud seda rada "lihtsalt" läbi sõita, siis nii see läkski. Muidugi kerge see ei olnud, sest ukerdasin seda rada Liisu hübriidrattaga ning kõigele krooniks sõitsin vahetult enne lõppu kuidagi tagaratta kaheksasse ning kodara puruks. Lõpuks kui see rada läbitud sai oli ikka väga hea tunne!!! :)

Järgmisel reedel sõitsime Kauksisse, et Lisanni sünnipäeva tagantjärgi tähistada. Sinna kohale jõudes viskasin telgi püsti ja nii kui telk püsti sai tuli tugev äikesevihm. Ajastusespetsialist nagu ma olen :D :D 

Üldse oli Kauksis nii mõnus, eriti mahe oli lõkkeõhtu kitarrimängu ja laulu saatel rannas! Muidugi laupäevase ilmaga oleks võinud rohkem vedada, aga vesi oli siiski nii mõnus ja soe + muidugi laupäevane sõit banaaniga, see oli tsirkus omaette :D :D

7ndal juulil askeldasime toitlustuspuntkis (seda juba 13ndat aastat!), jootsime/toitsime ja ergutasime rattureid. Vägev üritus, nagu alati! Õhtul pidasime Karli juures taustajõudude ja sportlastega maratoni järelpidu. Hea seltskond ja huumor oli garanteeritud! :)
Kui kirjutasin Elery'le, et ma tulen Jersey'sse tagasi, siis tema reaktsioon oli hea, lubas Mimosa vip kaardi üles otsida ning ütles, et seiklus kolme Eesti blondiga jätkagu...
Käisime ühel toredal neljapäeval tivolis lõbutsemas. Ükskõik kui vana sa oled, tivolis on ikkagi lõbus + öeldu, et neljapäevad võivad ka tavapärasemat toredamad olla :) 

27ndal oli Kristo sünnipäev ning hiljem Väinjärve veepidu. Kuna Margus kurtis, et blogis on vaikus ning tagatipuks polnud tal vähimatki aimu, et ma kodumaal olin, siis nüüd peaksid sina-Margus üliõnnelik olema! :)
1.augustil käisime sõpradega Palmse mõisapargis Dagö't kuulamas, nad on ikka live's uuuuuuuuuuuskumatult head! Nii heade emotsioonidega kontsert, tõeline paitus hingele!
3.augustil tähistasime minu ja Enekeni 20.sünnipäeva kolhoosipeo stiilis! AITÄH-AITÄH-AITÄH TEILE KÕIGLE, KES SELLEST NII VINGE PEO TEGITE!
"Kes oleks arvanudki, et nõukaajal naised nii ilusad välja nägid!"

Pühapäeval tuli üks noormees lagedale hea mõttega, rääkis peale pidu, et koguaeg võiksid inimesed nii 20+aastat tagasi kantud riideid taas kanda, sest kõik nägid nii ägedat välja :D

Esmaspäeva hilisõhtul jõudsin taas Jersey'sse, muidugi laste siirad emotsioonid tegid meele rõõmsaks, aga ausalt, kui ma oleksin teadnud, et Eestis lahkumine nii valulikuks ja pisarate rohkeks kujuneb, siis ma poleks seda valikut vist teinudki. Aga siin ma nüüd olen ja ootan ja vaatan, mis seiklusi ja väljakutseid Jersey'l sel korral mul varuks on :)

Kõik, kes te mõtlete, et kui halb, paha ja nõme Eestis on(ps! mina pole kunagi nii mõelnud), siis pühkige mõneks ajaks kodumaa tolm jalgelt ja minge mõne ajapärast tagasi ning te saate aru kui hea Eestis tegelikult on!
Ma võiksin teha terve nimekirja asjades kellest/millest ma eemal olles puudust tundsin. Tegelikult on see vist halb, sest kui ma eelnevalt siin olles ei osanud kõigi nende asjadega arvestades, siis pärast 1,5kuud kodumaal olekut tean ma täpselt mis mulle nii hingelähedane on!