Kuna on koolivaheaeg, siis momendil on mul käed ja jalad tööd täis ning nüüd ma oskan ikka väga hinnata, et on tunduvalt lihtsam ühe lapsega. Tagasimõeldes meenutan, et kui oma au pairi avaldusi täitsin siis kirjutasin, et 3 last oleks maksimum. Nüüd mõtlen, et mis mul küll arus oli, hea, et täie rauaga ei saanud! :D
Eelmisel pühapäeval käisin lõbustuspargis ja see oli raudselt kõige huvitavam/ägedam lõbustuspark kus ma käinud olen! Sky swing(taevakiik) oli nii võimas, ülevalt oli saarele nii hea vaade! Pererahvas ei soovitanud mul sinna minna, sest pereisa töökaaslase lapsel oli sellel turvakinnitus 2x lahti tulnud ning nad ütlesid, et neil läheb mu teenuseid veel vaja ning ei pidavat ideaalne lahendus olema, kui ma sealt alla kukun. Mul vedas, nagu ka kõigil teistel taevas kiikujatel, sest pole kuulda küll olnud, et keegi oleks märjaks plekiks kukkunud. Kuna John ei uskunud, et ma julgen osadesse kohtadesse minna, siis oleksin pidanud kihlveo sõlmima, sest ta eksis, ma julgesin igalepoole minna! Muidugi, ma ei julgenud u 6h enne sinna minekut suutäitki süüa, sest ma kartsin, et muidu võib onu Robert(loe:oksekoll) külla tulla :D Igatahes, väga halb mul ei hakanudki :)
Kolmapäeval sain toreda üllatuse osaliseks. Mina, kes ma mitte kunagi mitte midagi ei võida, võitsin tol kaunil päeval kaks pääset Eesti-Läti mängule. Kuna ise ma ei saanud oma fortuunaõnne(ausalt, ma ei tea kus see nüüd sel korral välja sulas) nautida, siis said õnneks kaks teist inimest tasuta piletite üle rõõmustada. Ise pidin leppima mängu vaatamisega interneti vahendusel, aga kuna meil on siin suurepärane internetiühendus, siis see kadus u 10 minutit enne mängu lõppu ära. Mina olin pühaviha täis ning tuhisesin mööda maja ringi, sest mängu lõpp jäi nägemata ja kõigele lisaks tulemust ka ei teadnud.Pereisa otsustas mind siis "rõõmustada" ning tsekkis skoori oma nutitelefonist, rääkis, et lätlased lõid üleminutitel värava ning võitsid 2-1. Võite arvate, mida ma siis tundsin ning võite arvata, mida ma siis tundsin, kui ta ütles mõne minuti pärast, et ta tegi nalja. Kes arvasid, et ma tundsin nagu oleks tahtnud ta kaela kahe korra keerata, siis nende pakkumine oli päris lähedal tõele :)
Neljapäeval oli suur tahtmine jooksma minna, mõeldud-tehtud. Polnud takistuseks seegi, et isegi siis, kui kell lähenes 18nele ja õues oli jätkuvalt 28,5soojakraadi. Õhtul olid muidugi sel natukene õnnetumad tagajärjed. Olin vastutasuks saanud päikesepiste, nagu öeldakse, kõigel on oma hind. Sel korral oli siis 40minutise jooksu hind päikesepiste.
Reedel ulatasin oma abikäed ning aitasin esiaia korda teha. Tasandasime maa ära ning panime Johniga uue muru maha. Naersime, et võiksime vabalt oma firma asutada, sest meie tehtud töö näeb ikka väga hea välja!
Reedese õhtusöögi ajal hakkas pereisa arutama, et ma pole üldse väljas käinud. Ütlesin talle ka, et hallo, ma olen ühe nädalavahetuse alles siin veetnud :D Nii kui muru sai õhtuhämaruses maha pandud, siis mina tegin end kärmelt korda ning parandasin selle vea, et "ei käi Jersey's olles väljas".
Õhtul ühte tuttavat noorhärrat nähes tervitades hakkas ta oma sõbrale seletama kellega ta just vestles. Rääkis sõbrale, et me (olin tol hetkel Jenniga koos ning tema on tõsti Soomest) oleme tema sõbrad Soomest. Hallo!? Lõpuks koitis talle omale ka, et Eesti ja Soome ei ole samad riigid. Tõesti, jerseykad ei väsi mind üllatamast.
Pühapäeval oli rannapäev. Mis saaks parem olla, kui soe ilm ning liivarand? Sain isegi vette, olgugi, et ainul jalgupidi :D
Ahjaa, mina ja mu toores jõud. Tõmbasin kuidagi nõudpesumasinalt käepideme eest ära :D :D :D Lubati, et läheb palgast maha, aga no, õnneks mulle halastati :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar