Üksinda kodus: Jersey eri!

Vahepeal on minu "Üksinda kodus: Jersey eri" lõpule jõudnud ehk 6 päeva uhket üksindust. Mõtlesin, et proovin kaua magada ning lihtsalt puhata, aga kuna ma olen nii režiimis kinni, siis lõunani magamisest ei tulnud ühelgi päeval midagi välja. Liisu arvas, et hakkan vanaks jääma, võta siis kinni, vb ongi tõsi...

Esmaspäeval kui mind trenni kutsuti loobusin, ütlesin, et mina lähen teisipäeval, sest siis on mul spinning. Igatahes spinningusse ma ei jõudnud, sest olin teinud vale arvestuse ja jalgpall kaalus spinningu üle :) Emotsioonid oli positiivsed, seega mida veel tahta! Samal õhtul mängis Inglismaa Montenegroga, võitu ei tulnud, aga eestlaste jaoks anti idee, et miks ei võiks Eesti koondis proovida sarnast lõhkuvat süsteemi nagu teeb seda Montenegro, sest rahvaarv on Montenegros 2x väiksem kui Eestis, aga koht edetabelis mitu korda parem.

Kolmapäevases core extreme'is ( ma ei tea, mis selle eestikeelne definitsioon peaks olema) olid treeneril uued ülesanded, mis olid väga piinarikkad. Endale omaselt hakkasin vahepeal täiega naerma, sest nii-nii raske oli, aga kuna nutta oleks nadi olnud, siis ma peitsin valu naeru taha ja naersin nagu totakas -_-  (Piinarikkast veel nii palju, et perepea ei teadnud, et ma käin just core extreme'is ja siis uuris peale trenni, et mis trenn oli ning kuidas oli. Rääkisin, siis sellest mõne lausega, tema leidis, et selle trenni nimi on juba valulik ning rohkem ei soovinud teada :D ) Positiivse poole pealt veel nii palju, et treener kiitis, et mul on väga hea painduvus ning venin igat pidi nii hästi :) Trenni lõpus oli ta minuga hoopis hädas, sest tema arvates need venitusharjutused lõpetamiseks mulle ei sobinud, kuna ma painduvat liiga hästi nende harjutuste jaoks ning ei saavat õiget efekti kätte :D Lõpuks mõtles mulle spetsiaalselt uue harjutuse :D Sain end erilisena tunda!

Neljapäeval jäin ma üksi maja valvesse ning sellega seoses tuli 3-aastasega vestlus, naljakas kuidas ning millele ikka lapsed mõtlevad. Igatahes, väikest 3-aastast hakkas vaevama mure, et ega ma ära ei lähe sel ajal kui neid siin ei ole. Lubasin, et ma ei lähe kusagile ning ta näeb mind veel pikka aega :) Kummaline millele laps võib mõtlema hakata ning mille pärast muret tundma, aga samas armas ka!
Neljapäev andis ikka järjekordse tõestuse, et ma võin kohati täielik udu olla :D Käisin postkontoris kaarti ja pakendit ostmas, üritasin maksmata minema minna (käsi südamel, mitte tahtlikult, ma ise ka ei tea kus ma oma mõtetega olin), õnneks sain õigel ajal oma apsule pihta ning ei pidanudki pärastlõunat trellide taga veetma :D

Reedel läksime au pairide ja paari kohalikuga välja, algselt tahtsime Royal Yachti minna, aga kuna turvamehed rootslaste dokumente ei tunnistanud, siis me pidime muudaduse plaanides tegema. Kurb, sest sel punasel pühal oli see peopaik kõigist teistes ilmselt ägedaim, aga me südametunnistus ei lubanud neid ukse taha jätta :)
Reedel üks kohalik noormees uuris, et kust ma pärit olen, rääkisin, et Eestist, kutt noogutas mõistvalt, küsisin, et kas ta tegelikult ka teab kus Eesti asub, vastas, et täpselt ei tea, aga kusagil Ida-Euroopas. Tegin talle siis kodutööd ning ütlesin, et eestlased eelistavad kuulda vastust, et Eesti asub Põhja-Euroopas.
Veel üks seik, sama noormees uuris, et mis keeles ma Eestis räägin, alguses vaatasin talle lolli näoga otsa ning mõtlesin, et ta teeb tõesti nalja, aga siis selgus, et tal pole tõesti vähematki aimu, et eesti keel eksisteerib. Harin siin kohalikke! :)

Laupäeval läksin Soomest pärit au pairiga koos välja, alguses tahtsime minna taas Royal Yachti, mind lasti taas sisse, aga sel korral turvad ei lasknud soomlast sisse. Tundub, et eestlased neile meeldivad, hah! :D
Läksime siis KoKo'sse, kust sai alguse juhtum, mis oleks võinud väga sitasti lõppeda(vabandust väljenduse pärast, aga seda ei saa ilustada). Üldjoonetes oli kõik tore, muusika oli hea ja rahvast oli palju. Mingil hetkel ma avastain, et kaks kahtlast tüüpi vahivad meid, alguses ei pööranud sellele erilist tähelepanu, sest selliseid leiab igalt poolt. Igatahes, u 10 minutit enne klubi sulgemist tulid need kaks kahtlase välimusega tüüpi, kes olid enamus õhtust meil silma peal hoidnud meie juurde ning pakkusid, et ostavad juua. Soomlane võttis võimalusest kinni, mina keeldusin, sest polnud tõesti huvitatud. Kuna klubi hakati kohe sulgema, siis mina läksin garderoobi, et ei peaks hiljem pikalt järjekorras seisma, sama aja jooksul jõudsid need kahtlased tüübid Jenni'lt välja uurida kus suunas me elame, minul tõmbas harja punaseks ja sain kurjaks, et ta ütles neile kus me elame, Jenni tahtis aga tõsimeeli uskuda, et neil tüüpidel pole mingeid halbu kavatsusi ning kõige tipuks nad olid öelnud, et elavad samas suunas ka. Kuna mina tegin klubi ees nii kurja nägu ja häält, siis tüübid jäid meist sinna maha, aga sisetunne ei aimanud head, siis ühel momendil selja taha vaadates avastasin, et need jorsid tulevad meile järele ning teps mitte kõige rahulikuma tempoga, iga sammuga jõudsid nad meile lähemale ja lähemale. Poolele teele linnast tulles jääb üks hotell, mina ütlesin Jennile, et me ütleme neile tüüpidele, et me tellisime takso sinna ning nüüd ootame seda, aga kuna Jenni oli veidi sinisilmne, siis tema uskus, et need tüübid elavad seal kandis kus meiegi ning tahavad lihtsalt koos meiega kõndida. Minu nõudmise peale jäi ta lõpuks seda väidetavat taksot ootama, tüübid natukene ootasid veel tänaval ning siis keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi! Alles sel momendil lõi Jenni lamp põlema, et need tüübid polnudki nii toredad nagu ta uskuda tahtis. Lõpuks kui me mõlemad oma kodudesse jõudsime saatis ta sõnumi ning tänas mind, et mina päästsin meid mõlemaid suurest jamast. Kuna ma ei suuda väga kaua vihane olla, siis nüüd on minu vihagi lahtunud, kuigi alguses olin ma tema peale ikka väga kuri! Poleks väga tore olnud kui mõne neiu lihtsameelsuse tõttu oleks meid mõlemaid kuhugi ära lohistatud, aga lõpp hea, kõik hea!

Ja nüüd väike pildigalerii:

 Väikesed nunnud tõid mulle šokolaadimuna, nagu näete, siis kõige tagasihoidlikuma suurusega need pole.

Fototõestus emale, et sa nüüd uskusid, et meil tõesti kasvad nartsissid igalpool! :D

Enne peole minekut ostsin omale 60denised sukad, mis peaksid ikka väga vastupidavad olema. Aga võta näpust! Ma ei jõudnud majast väljagi kui need juba katki olid -.-

 Käisin päikest püüdma!

Ärge laske end eksitada, mulle tundusid need ka alguses nagu väiksed kakahunnikud :D tegelikult on need väikesed liivakeermed, mis tõusu ja mõõna tulemusena moodustuvad.