Alustan helgemat küljest, ühed naabrid on toredad, tervitame alati üksteist ning pidavat üldse meeldivad inimesed olemas. Minu kokkupuuted nendega ongi piirdunud vaid naeratuste vahetamisega ning teretamisega.
Ülejäänud enam nii helgeline pole. Järgmised naabrid on kergelt kummalised. Mulle öeldi juba esimestel päevadel, et neile pole mõtet tere öelda, kuna nad ei vasta sellele niikuinii. Õnneks või kahjuks ma pole selle aja jooksul nendega nii lähedalt kokku puutunud, et peaks neid tervitama, kuna viisakusest ma seda siiski teeksin.Neil on küllaltki suur krunt seega mina olen selle enda jaoks mõtteliselt kolmeks jaganud.
Esimene osa: siis kui ma lähen köögi poolsesse aeda, siis ma tunnen nagu ma oleksin just sattunud maale. Nad peavad kanu, seega on väga normaalne, et kuuled kanade kaagutamist ja kui tuul on soodsast suunast, siis kopsud täidab korralik kanasita hais. (Kui kedagi see väljend riivab, siis tuhat vabandust, aga seda ei saa ilusatad).
Teine osa: siis kui ma olen terassi ühel osal on mul tunne, et ma viibin justkui Kanaari saartel. Neil on aias suur linnumaja, maja all pean ma silmas ikka korraliku ehitist, mitte nagu meie paneme talvel akna taha linnumaja, kuhu riputame tihastele pekki ning paneme päevalilleseemneid.Seal nad siis kädistavad terve päeva.Linnud on neil seal aastaringselt, minu kogenud linnuvaatleja silm on suutnud eristada viirpapagoisid ja kakaduusid. Võib-olla on seal veel liike. Võib-olla mitte. Mind imestab see, et linnud elavad talve nii üle, ikkagi sooja kliima sulelised ju, ilmselt poleks pidanudki mina talvel kodus oma Tsipsi pärast muretsema, sest tundub, et nad on vintskemad sellid kui esmapilgul tundub.
Kolmas osa: siis kui olen jätkuvalt terrasil või lähen trepist alla alumise aia juurde. Neil on kari koeri. Kes mõtleb, et kari on liialdus, siis, oh ei, kaugeltki mitte. Karja all pean ma silmas ikka 15-19 isendit(täpne arv on alles määramisel). Täpsemalt on neil umbes nii palju hurtasid. Kõlab vahvalt? Ei. Minule kui loomaarmastajale ei meeldi need koerad (tegelikult on asi peremeestes, nii, et koerad pole iseenesest ju milleski süüdi). Enamus päevast hoitakse neid koeri maja sisetingimustest, ma olen küll püüdnud oma fantaasiat kasutada, et kuidas nad seal elavad, aga selle koha pealt jääb minu fantaasiast vajaka. Kui ühel hetkel see kari majast välja lastakse, siis tekib tunneb, et maavärin tuleb, sest nad on siis alati nii hüperaktiivsed. Lõbusaim osa saabub aga siis kui lähed alumise aia juurde (meil on see asi siin kahel tasandil, et te ei satuks segadusse alumise ja ülemise aia jutuga). Kuna need
koeraomanikud pole just kõige hoolsamad, siis tugev koerasita hais on väga normaalne.
Järgmiste naabrite kohta on jutt järgmine, tegemist on portugallastega. Pidu käib reeglina neljapäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni. Sel perioodil saan osa uutematest ja vanematest hittidest, sest nad on lahked ja volüümiga ei koonerda. Samuti tegelevad nad keelatud taimede kasvatamisega, seega igaüks tehke omad järeldused.
Kolmapäeval mõtlesin, et nüüd saan pangakonto viimaks avada, aga siin ei tohi kunagi oma mõtetes sündmustest ette rutata, kuna reeglina asjad ei kulge sinu soovitud rada siis. Nii ka sel korral. Istusin siis pangas ja ootasin kannatamatult, jah kannatamatult, sest kärsitu nagu ma olen, enda korda. Teenindaja oli väga meeldiv, aga uudised mis ta mulle teatavaks tegi nii meeldivad polnud. Kuna nemad pakuksid mulle ainult sellist varianti, et ma saan teha nn rahakaardi, millega saan ülekandeid teha ja automaadist raha välja võtta, aga poes sellega tasuda ei saa, mis teeb asja minu jaoks küllaltki mõttetuks.
Soovitasid mõnda teise panka minna ja väitsid, et seal kindlasti saab, ju siis valisin vale panga esialgselt, aga ma püsin jätkuvalt lootusrikkana ja küllap ma saan omale siinse pangakonto ka. Kui mitte lähipäevil, siis kunagi ikka! :D
Õhtul trennist tulles sain korralikult märjaks, siis mõtlesin küll, et oleks siin ometi lumi, vaadates kodumaiseid uudistekanaleid, siis tuleb tõeline isu lume järele. Kuigi ja, isu on ilmselt vale väljend, sest tegelikult ma ei plaani seda Eestis olles sööma hakata, vb ainult korra või kaks, kui suusatades tekib suur janu :D Ilmselt osad jõuavad vahepeal juba lumest ära tüdineda, aga mul on kindel plaan panna suusad jalga ja lumelauatama tahaks ka jõuda! (A)
Pärast kodus rääkisime, et võiks neljapäeva õhtul jooksma minna, mina muidugi kohe andsin oma jah sõna, pärast mõtlesin küll, et kas oli ikka hea otsus, kuna kolmapäeval sai niigi 5km joostud, aga oma otsusest ma taganema ei hakanud.
Neljapäeval sain postiljonilt 4,5kg üllatuse, AITÄH EMME!
Sest emme teab mis lapsele meeldib!
Vaadates praegu neid kodumaalt saabunud magusakoguseid, siis mõtlen küll, et miks ma ometi lennupiletitele raha kulutasin, et söön need ära ja siis põrkan kohale küll. Ok, nõme nali! :D Igatahes, meie magusakapp on nüüd eestimaistest maiustustest pungil, esmalt tädi Jane saadetis ja siis nädal hiljem ema pakk, aga teadke, need maiustused on au sees :) Pakist vaatasid mulle vastu piparkoogid, siis ma mõtlesin, et täielik telepaatia, ma olin jõudnud just paar päeva varem mõelda, et täiega tahaks piparkooke, kuna tavaliselt sel perioodiks on mul neid juba suur kogus hinge all. Seega piparkoogikoti avasin esimesena :)
Õhtul läksime siis nagu lubatud sai jooksma, jooksime 8 km, no sain taas kinnitust, et meesterahvaga samas tempos on ikka päris korralik katsumus joosta, aga kuna ma ei tahtnud pidur olla, siis ei soovinud madalamat tempot ning pärast oli hea meel, et pidasin lõpuni vastu. Selle tuli kohe meelde, et sel põhjusel ma soovisingi alati põhikooliaegsetel spordipäevadel 60 ja 100m koos mõne poisiga joosta, sest siis oli alati mu tulemus tavapärasest parem :D
Koju tulles sõime pitsat, et oma tervislike eluviise mitte liiga tervislikuks ajada :D Aga ma tegin rohelist salatit kõrvale, et kerge tasakaalustus siiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar