Tuli takus

Laupäeva õhtul koju sõites öeldi, et vaata, Prantsusmaa paistab! Mina alguses ei uskunud, mõtlesin, et mulle tehakse jälle nalja, aga siis sõitsime veidi kõrgemasse saare punkti, et mind veenda ja OLIGI PRANTSUSMAA! Siis vajus mul küll lõug vastu maad vist! Vaatasin suu ammuli kuidas Prantsusmaa linna õhtused tuled paistsid ja kuidas lennukid maandusid. Üli-ülimahe!

Pärast vaatasime kampas "Die Another Day" ja see oli kergelt öeldes väga suur pettumus. Kuna ma pole kõiki Bondi filme näinud, aga nendest mida ma näinud olen on see minu jaoks kõige kehvem. Vaatasime ja naersime, et kas tõesti 10-aastat tagasi olid eriefektid nii kehvad. Tuleb tõdeda, et olid, vähemalt selles filmis.

Pühapäeval püüdsin kodumaiste sarjadega uuesti reele saada. Osadega õnnestus, osadega mitte. Pärast käisin kaameraga ümbrust avastamas.

 

 

Esmaspäeval käisin linnas ja ajasin spordiklubiga asjad korda. Kuna tahtsin õpilasele mõeldud liikmekaarti teha, kuna see on tava omast 10naela odavam, siis andsin oma ID-kaardi ja loodsin, et  see sobib neile. Mees vaatas mu ID-kaarti tükk aega, ilmselt polnud varem sellist asja näinud, ütlesin lõpuks: "I'm from Estonia." Selle mehe reaktsiooni oleks pidanud nägema! Ta vaatasin mind sellise näoga nagu ma oleksin talle öelnud:" Tere, ma tulin Kuult." Aga ta aksepteeris mu ID-kaarti ning lõpetuseks ütlesin, et nüüd on neil eriti rahvustvaheline spordiklubi, kuna nüüd kuulub sinna eestlane ka. Mehe nägu säras seda kuuldes nagu ladvaõun! :D

 

Teisipäeval oli traditsiooniks saanud spinning, aga sel korral oli uus treener, sel korral mees. Alguses kui klassi läksin tundus hullult karmi olekuga, mõtlesin, et äge, et nüüd tuleb kõva trenn. Ei tulnud, kahjuks. Trenni alguses väntasime mingi kummalise Texase muusika saatel, pidin ikka kõvasti pingutama, et mitte valju häälselt naerma hakata. Mind teades, aplaus mulle, et suutsin tõsiseks jääda.

Õhtul trennist koju tulles pidin auto alla jääma :S Ülekäik reguleerimata ja suunatuli pole siin peaaegu et miski. Aga kõik on õnneks hästi :)

 

Terve tänase päeva on üks edasi-tagasi heegeldamine olnud. Hommikul käisin jalutasin Rafaga tunnikese, lõunal läks poisi magma panemisega 30minutit aega, tavaliselt läheb selleks max 5minutit, siis jalutasin vankriga terrassil terve selle aja ringiratast. Kuna selleks ajaks oli lõuna käes ja mul oli kõndimisest kõht nii tühi, suutsin ma ainult toidule mõelda :D Pärast käisin linnas asju ajamas, mis eile jäid ajamata, aga nüüd on õnneks korras :) Tagasi teel ostsin omale nutella kakaod, mis maitses kiiduväärselt hästi! Aga kuna selles osas pole midagi muutunud, käed värisevad siiani ja lõug laseb kohati läbi, siis leidis veerand kakaost tee mu heledale jakile -.- Tagasi koju kõndisingi siis lõbusalt läbi linna, enda jakki kaunistamas šokolaadinired, mis mööda kõhtu alla jooksid :D

 

Kuna vahetasin spordiklubi, siis pidin oma laupäevasele trennile asendust otsima, mõtlesin, et proovin Core Extreme'i, kirjelduses oli, et intensiivsus tase on väga kõrge ja nõrga südamega inimestele ei sobi. Trenni alguses tuli treener minuga rääkima, vaatas, et uus nägu, ütles, et kui liiga raskeks läheb, et üle ei pingutaks ja puhkaksin kohe kui tunnen, et liig on.Vahepeal puhkama ei pidanud ning ma olin valmistunud üldse raskemaks /koormavamaks treeninguks. Treenergi tuli vahepeal näitas püstist pöialt ja ütles, et ma teen harjutusi väga hästi! Loodan, et tegin päriselt ka hästi ja ta ei rääkinud seda lihtsalt selleks, et ma järgmisel nädalal ka läheks.

Kohati väljas jalutades on tunne, et pean end näpistama, sest olles Eesti kliimaga harjunud tundub kalendrisse vaadates uskumatu, et on november, aga niidetakse muru ja võililled õitsevad.

 

Ajuhiiglane nagu ma olen, panin oma põlvesideme peale pesu kuivatisse ja mis te arvate, kas see on nüüd tükk maad väiksem!?