Jätkuvalt juhtub - jätkuvalt tegija

Minu nime ei õpi vist kohalikud kunagi õigesti hääldama või kirjutama. Pakki vastu võttes küsis postiljon mu nime, kiitis veel, et nii ilus nimi, pärast lugesin, et ristis mu Helana'ks :D

Väga veider on kaubanduses ringi liikuda, kõlaritest kostuvad jõululaulud, ehitud poodidest ma parem ei räägigi, sest need on juba jõulumeeleolus oktoobri algusest peale :D Aga jõulumuusikat on minu arvates veits vara kuulata, aga no miks mitte kui tahavad juba meeleolu luua ning inimestele teadvustada, et aeg on hakata juba kingitusi varuma.

Pühapäeva õhtul raseerisin jalgu ja pärast nõretasin verest ning kahjuks seda sõna kõige otsesemas mõttes. Lõikasin vasakult jalalt u 8cm pikkuse tüki välja :S (Ma mõõtsin selle ära jah, et veenduda kui koba ma olen :D). Kui end köögis lappisin, siis uurisid, et kas ma vihkan end või on mul duši all nii kiire. Vastus neile mõlemale küsimusele oli ei. John arvas, et ma võiksin edaspidi žiletid ära visata ja kasutada selle asemel lihanuga, sest tulemus on sama -.- Lõpuks leidsime, et kui nii edasi, siis vajan ma varsti vereülekannet. Tegelikult, ehk vereülekannet ei vaja ning katsun edaspidi veel ettevaatlikum olla, kuigi tegelikult ma olen niigi... Pärast õhtul telekat vaadates naerdi, et ma veel elus olen. Kes võib-olla mõtleb, et issand kui julmad naljad, siis tegelikult ei ole :D Või õigemini, naljad on julmad, aga mulle sobib selline huumorimeel, sest mul on endal samasugune naljasoolikas! :D
Siia tulles ma veits muretsesin sellepärast, et huvitav milline huumorisoon neil on, sest kui meile vahel inglise keele tunnis mingeid briti nalju loeti, siis üheksal juhul kümnest mina neid naljakaks ei pidanud, seega ma kartsin midagi sellist. Õnneks mu hirm oli põhjendamatu :)

Praegused ilmad on tõsiselt tatised, teisepäeval spordiklubisse jalutades muutus mu jakk umbes kahe tooni võrra tumedamaks, kuna 15minutilise jalutuskäigu tagajärjel oli see läbimärg. Miks ma vihmakeepi või vihmavarju ei kasuta? Vihmakeebiga pole kunagi eriti soojad suhted olnud, sest minu arvates on eriti ebameeldiv kui see märg kile riiete vastu kleepub. Vihmavarju kasutamine on suhteliselt mõttetu, sest suure tõenäosusega tuleb ta peale ühekordset kasutamist prügikasti saata, kuna tugev tuul lõhuks selle lihtsalt ära. Sulavast matrejalist ma pole, seega pole hullu.
Spinningusse läksin väikese kartusega, kuna pühapäeval oli asendustreener, kes luges terve kava paberilt maha ning tundus, et ta polnud üldse väga kindel mida ta teeb, siis kartsin, et pärast on ikka asendaja, aga õnneks mitte :)  Asjalikust teisipäevast annab tõestust seegi, et hommikul oli jalad nii kanged ja voodist välja saamine oli tõeline katsumus.
Nüüd teisipäeval vastu kolmapäeva sain üle kolme öö taas normaalselt magada, nii, et polnud öösel pidevalt üleval ja hommikul magasin ka kuni äratuseni, mitte ei kadunud uni varem ära.

Telefoni kvaliteet on üleprahi, aga kaamera pole lihtsalt koguaeg käepärast.

Telefoniga on siin olles üldse see, et mul pole üldse harjumust seda siin kaasas kanda. Kodus olles ma ei läinud toast ilma telefonitagi välja, aga kuna siin ma ei kasuta mobiili nii, siis pean endale pidevalt meelde tuletama, et võtaksin selle kaasa, et kui midagi on, siis on millega helistada.