Tööpäevad lähevad ikka tavapärases rütmis (vahepeal tundub, et aeg seisab, aga teine päev ei saa jälle arugi kui olen oma tegemistega juba õhtusse jõudnud).
Eelmisel reedel nautisime veel Tennerfesti võlusid, kuna Jenni polnud kunagi Harlemis söömas käinud, siis loosirattale jäigi Harlem. Pettuma ei pidanud ilmselt keegi, kuna toit oli hea ning atmosfäär mõnus nagu alati. Kuna teisipäeval toimuma pidanud bonfire'i õhtu lükkus tormise ilma tõttu reedele ning õhtu haripunkt oli ilutulestik, siis läksime meiegi seda vaatama. Igatahes, enamus tarkasid väitis, et ilutulestik algab kell 20, siis ajasimegi meiegi end sügistuulte ja vihma meelevalla. Kuna need targad eksisid ja ilutulestik algas tegelikult kell 20.30, siis selleks hetkeks olin mina juba läbikülmunud ja läbimärg, sest tuleb tõdeda, et nahktagi ei olnud sellise ilmaga sobivaim riietusese. Õnneks oli ilutulestik seda ootamist (ja külmetamist) väärt! Hiljem istusime au pair'idega veel T.G.I Friday's, mis on eriti hubane koht, kuhu mina lähen alati heameelega!
Sel õhtul sain 2x kinnitust, et mina isiklikult ei julgeks sakslastega koos ühtegi üllatuspidu organiseerida, sest need siinsed eksemplarid lihtsalt ei oska oma suud üllatuste kohalt kinni hoida. Kurb!
Laupäeva hommik möödus trennisaalis rassides. Ülejäänud päev möödus poodides kolades, kes teab, mis tähtis kuupäev minu kalendris novembrikuus asub, siis see paneb otsad kokku ja saab aru mis puhuks ma poode nii usinalt kammisin. Kuna õhtul pidin esialgse info kohaselt lapsi hoidma, aga viimasel hetkel need plaanid muutusid, siis läksimegi taas Jenni juurde filmiõhtule. Mõnus oli, sellise tormise ilmaga polekski vähimatki tahtmist midagi muud teha olnud.
Pühapäeva oli täpselt selline nagu mulle meeldib. Sai teha täpselt neid asju, mis mulle meeldib ja võtta rahulikult. Enamuse päevast vedelesin ning vaatasin kodumaised sarju, lõpuks vaatasin ka "The Great Gatsby" ära. Kuna ilm oli täiega mõnus, siis läksin randa jooksma, jalad said muidugi esimese 5 minutiga läbimärjaks, sest mõõn oli just sisse tulnud ja rand oli märg, aga sel puhul võin ma liialdamata kasutada ülivõrret, saad loojuva päikese taustal rannas joosta, mõnus-mõnus!
Esmaspäeval oli totaalne unustan_oma_asjad_maha_päev. Jajah, on küll võib-olla imelik, et ma pole Briti saarestikus elades omale vihmavarju ostnud, aga igapäevaselt ma sellest puudust ei tunne ja kuna meil on siinses majapidamises piisavalt vihmavarjusid, siis vajadusel kasutangi neid. Igatahes, esmaspäeval linnas käies unustasin ma vihmavarju (jah, selle samuse, mis ei kuulu isegi päriselt mulle) kolme erinevasse kohta maha, lõpuks jätsin oma koti ka poodi... Ma tean, mida mu ema selle kohta kostaks, ta nimetaks mind ilmselt tõeliseks kanapeaks, ega see väga vale võrdlus ei olekski :D Õnneks kõik asjad suutsin ma õigel hetkel üles leida, seega varalist kahju ma ei tekitanud.
Kuna Elery teeb teisipäeviti Grandis rühmtreeningut, siis otsustasin ka selle ära proovida. Ega eestlased armu ei anna, see sai selgeks! 45 minutit tõsist trenni, mulle meeldib, kui peale trenni ma olen nii läbi, et ei jõua ühte jalga teise ette tõsta! Seega nautisin täiega!
Nädala alguses võtsin lihtsalt facebookis loosimisest osa, kus tuli ennustada, et kumb meeskond võidab reedese jalgpallilahingu ning mis tulemus jääb. (Kirjutasin, et 2-1 Eestile, taratatata, trummipõrnina saatel nüüd, Eesti võitis ja skooriks jäi täpselt 2-1!) Igatahes, neljapäeva hommikul sain üllatuse osaliseks. See oli teine kord, kui ma facebookis midagi võitsin. See oli teine kord, kui ma võitsin 2 pääset Eesti koondise mängule. See oli teine kord, kui ma ise oma võiduvilju nautida ei saanud. Elu on ebaõiglane! Aga vähemalt leidsid piletid uue omaniku ning keegigi sai mängu nautida :)
Neljapäevaks võtsin omale lisakohustuse ning küpsetasin heategevuseks muffineid, igal aastal kogutakse üle U.K Children in Need raames kümneid ja kümneid miljoneid, seega andisin ka oma väikese panuse :) Pereisa oli mu küpsetistest nii vaimustunud, et ta ei tahtnud neid kohe üldse müüki viiagi :D
Reede õhtusesse programmi kuulus loomulikult jalgpall! Ei jõua ära oodata, millal ma saan ise oma lemmiksärgi selga tõmmata, näo sini-must-valgeks võõbata ja staadionile minna! Kes kukub nüüd targutama, et mu oma valik, et ma seda teha ei saa, siis tean, see ongi mu oma valik olnud ning pean sellega leppima, et igal plussil on ka omad miinused.
Õhtul tuli plaan minna kinno, vaatasime "Don Jon", vb olid minu ootused liiga kõrged, ootasin ehk liiga palju. Vaadata sündis, aga uuesti seda vaatama ei tormaks.
Õhtu haripunkt oli muidugi see, et ma sain Liisu sünnipäevast skype vahendusel 2,5h ülekande!!! Mul oli nii hea meel, et nad mind sellesse kaasasid, sest naeru ja nalja oli ülemõistuse palju. + väga-väga hea oli näha inimesi, keda ma polnud päris mitu kuud näinud. Aitäh, sõbrad, tegite minu õhtu palju-palju meeleolukamas! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar