Kuna mul pole kunagi kõik nii paigas olnud, nagu näiteks Liisul, mina ei teadnud(loe: ei tea siiani päris täpselt) mida ma peale gümnaasiumi lõppu õppida tahtsin, aga oli kaks asja milles olin ma päris kindel. Esiteks, ma ei tahtnud midagi õppida lihtsalt õppimise pärast. Teiseks, ma ei tahtnud jääda koju lage vaatama.
Vahelduva eduga käisid au pair'i programmis osalemise mõtted minu peast juba päris ammu läbi, aga ei midagi tõsisemalt, lihtsalt mõtted.
Ühel hetkel oli mul gümnaasiumi lõputunnistus taskus, aga täpne siht puudus mida sellega edasi teha. Mingil hetkel kerkisid au pair'i mõtted uuesti mu vaatevälja, kuna kõik uurisid värskelt koolilõpetajalt, et mida ja kus edasi, siis hakkasin vaikselt teistele ka seda ideed tutvustama, esmalt perele/sugulastele ja lähematele sõpradele. Kuna enamik neist arvas, et see on väga hea mõte ning ma peaksin oma võimalusi kindlasti täpsemalt uurima, siis sain sellest ainult julgustust juurde ning varsti saatsingi au pair'i Eesti agentuuri esimese kirja ära.
Et faktidega mitte eksida, siis lõin postkasti luugid valla ning oma esimese konkreetse kirja, koos paljude küsimustega saatsin agentuuri poole teele 30.juulil. Agentuurist tuli kiirelt vastus ning juba järgmisel päeval saatsin põhiankeedi ära.
Siis möödus peaaegu kaks nädalat, ilmselt seedisin asja, täitsin vaikselt teisi dokumente, tegin vajalikud arsti kontrollid ning hanksin endale karistusregistri väljavõtte.
Kuna paberid nägid ette ka HIV-testi, siis käisin seda Rakvere polikliinikus tegemas. Kuna mul polnud täpselt aimu kus vajalikke proove võetakse suundusin ma registatuuri.
Mina: "Tere!"
Naine vastuvõtus(edaspidi NV): "Tere!" (Olgu öeldud, et ta oli ülisõbraliku olekuga ning naeratas koguaeg).
Mina: "Kas te oskate öelda kus tehakse HIV testi?"
(Peale seda küsimust naise suhtumine tegi 180kraadise pöörde, enam polnud sõbralikkust ning naeratust kusagil. Ju siis tembeldas mind kohe viirusekandjaks!)
NV: "Ma ei tea!"
Mina: "Mis moodi?"
NV "Minge vaadake 2.korrusele, võib-olla laboris tehakse!"
Mina: "Selge, aitäh!"
Sellise ebameeldiva ning ebaprofessionaalse vastuvõtu osaliseks ma sain, minu jaoks oli see täielik üllatus, sest sellises kohas töötades ei tohiks kellelgi sellist suhtumis olla! Igatahes asja korvas see, et laboris tegelesid minuga väga meeldivad inimesed.
24.augustil käisin Tallinnas agentuuris kohal, viisin kõik oma vajalikud dokumendid sinna ning sain veel puuduvatele küsimustele vastused.
Kuna ma märkisin oma võimalikeks sihtkohtadeks U.K ning Hispaania, siis mul ema soovitas agentuurist uurida, et võib-olla otsib ka mõni Eesti pere omale au pair'i, mina naersin, rääkisin, et ei usu, aga ema südamerahuks siiski uurisin seda varianti. Ja nüüd trummipõrin! Selgus, et pere, kus ema on eestlanna tõesti otsis au pair'i!
Igatahes, esmalt soovis pere minuga skype teel vestelda 26.augustil, aga ma ei lugenud kirja õigel ajal, lükkus vestlus 27.augustile. 27.augustil kell 13.00 skypesingi esimest korda perega, mulle jätsid nad kohe väga hea mulje(hiljem selgus, et mina neile ka). Loomulikult kõik sõbrad ja tuttavad uurisid, et kuidas vestlus oli, aga kuna see oli esimene pere kellega ma vestlesin, siis ma ise suuri lootusi ei hellitanud, ütlesin veel teistele ka, et kuna kandidaate on nii palju, siis on vaid õhkõrn võimalus, et nad minu valivad.
28.augusti hommikul läksin lihtsalt postkasti, et vaadata kas uusi kirju on. Oli. Pere oli juba eelmisel päeval saatnud kirja, et nad tahaksid mind omale au pair'iks! Nüüd oli kõik ainult minu otsustada! Aga te ei kujuta ette mis tunded mind valdasid, segadus, rõõm, ootusärevus! Ma olin täielik sasipundar tol hetkel. Esmalt helistasin kohe emale, et talle uudistest rääkida, tema soovitas mul rahulikult järgi mõelda ning mitte kiirustada. Kuna Liisu puhastas oma ratast väljas, siis tormasin talle ka uudist rääkima, tema oli sama üllatunud kui minagi. Mõtlesin ja seedisin ning 29.augustil saatsin oma jah-sõna ära!
Juba samal päeval pakuti mulle 7.septembriks lennupileteid, aga kuna samal päeval ootas Eesti-Rumeenia jalgpallilahing ning ma teadsin, et ma jään niigi mitmest kodumängust ilma ja olin oma piletitele juba omanikudki leidnud, siis soovisin võimalust mõnel teisel päeval lahkumiseks. Sest olgem nüüd ausad, sinised vajasid minu toetust! :)
Kuna sellest probleemi polnud, siis märkisime reisi alguspäevaks 8.septembri, muidugi üllatus oli suur, et jalgpalli pärast soovisin kodumaale kauemaks jääda :)
7.septembril sain veel kodustega, sõpradega ning mõttekaaslastega(loe: siniste toetajatega) kvaliteetselt aega veeta.
Mulle on terve elu räägitud, et pea ees ei tohi tundmatus kohas vette hüpata, sest see võib põhjustada tõsise õnnetuse. Aga mida tegin mina 8.septembril!? Sukeldusin pea ees tundmatusse! Olgu, ma olin perega kaks korda skypes rääkinud, olin saanud nende perekonna tutvustuse, aga see oli ka kõik. Mul ei olnud vähimatki aimu, et kas ma sobin nendega koos elama, kuidas nad mind omaks võtavad, kas ma saan lastega hakkama, kuidas ma sealse eluga kohanen, kuidas ma saan perest ja sõpradest eemalolekuga hakkama. Mu peas ringles kümneid kui mitte sadu küsimusi, millele mul vastust polnud.
Põhjus, miks ma seda kõike praegu kirjutan on see, et täna, 8.juunil, tulin ma Jersey'sse 9 kuud tagasi! Uskumatu! Aeg on läinud nii kiiresti!
Minu siin oleku aeg on kohe-kohe läbi saamas, peas keerlevad nüüd uued küsimused, millele ma veel vastuseid ei tea, aga ma loodan, et ma leian neilegi vastused nagu eelnevate küsimuste puhul.
Et asja mitte liiga tõsiseks ajada, siis natuke nalja teile ka. Igatahes, minul ning snepperlukul ei ole kõige soojemad suhted. Ühel päeval pidin 3x majja "sisse murdma". Ilmselt on see märk, et peaksin võtit enesega kaasas kandma või terrassil olles sneppri "lukku" panema, et uks ei saaks kinni minna. Õnneks ilmad on soojad, seega minu toa aken on põhimõtteliselt koguaeg avatud, seega majja saamisega probleeme pole tekkinud :)
Sel nädalal olen ma mitmetel õhtutel väljas jalutamas käinud, võib-olla on see seepärast, et on soojad suveõhtud ning ma ei kannata selle pärast majas sees istuda, võib-olla on see seepärast, et mu alateadvus ütleb mulle, et varsti on nende siinsete väljas olekutega kõik. Ma ei tea, aga ma naudin täiega! :)
Et teil meelest ei läheks kui vahva vunts ma olen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar